Annely Akkermann: Hinge hinda teavad omavalitsused (Postimees)

Lisaks toetatakse riigieelarve toetusfondist haridus- ja sotsiaalkulude katmist, ikka võttes arvesse õpilaste ja abivajajate arvu.Omavalitsuse tulubaas sõltub igal juhul rahvastikuregistrijärgsest elanike arvust 1. jaanuari seisuga.

Mõned omavalitsused on detsembrikuisele Eestimaale läkitanud hingepüüdjad. Moekamad neist liiguvad bussiga rahvarohketes kohtades. Viimsi vald kutsub «jõuluks koju» registreeruma, loosides peaauhinnana välja kogupereteleviisori. Haapsalu on hinnanud hinge hinna võrdseks Tallinna ühistranspordi 12 kuu piletiga (276 eurot) ja pannud lõksule kaks portsjonit sularahas. Maitse poolest ehk pisut küüniline on asjaolu, et sellele summale on võimalik kandideerida, olles Haapsalu elanik vähemalt 23. detsembrist 10. jaanuarini. Kolme nädala pärast võib jälle minna Tallinna tasuta bussiga sõitma või näiteks kõrgema sünnitoetusega omavalitsusse, kui peresse on oodata juurdekasvu.

Kihnu vallavanemana töötamise ajast mäletan üht noort peret, kes registreeris ema ja lapse kolmeks päevaks saareelanikena, sest täpselt nii palju aega kulus sünnitoetuse, mis oli toona üks kõrgemaid Pärnu maakonnas, kättesaamiseks ja elukoha ümberregistreerimiseks. Tean ka üht endist poliitikut, kes jookseb oma rahvastikuregistriavaldusega ringi nagu kass pojaga, kord on ta Pärnu volikogus linnaisa, siis jälle euro võrra odavama parvlaevapiletiga eelisjärjekorda kasutav saareelanik.

Pärnu linn soodustustega oma elanikele ei koonerda – registreerides end pärnakaks hiljemalt

31. detsembril, saate valida meelepärase kingituse, valik on aus ja igas eas inimene leiab endale sobiva. Pärnakale kehtivad mitmed väärtuslikud soodustused: sünnitoetus ja koolitoetus, eelisõigus lasteaiakohale ja hinnasoodustused linna suurepärastes huvikoolides, ettevaatlikud pakkumised ühistranspordi tasuta kasutamiseks ja tasuta parkimine lasterikastele peredele. Ent Pärnu linn seisab jätkuvalt silmitsi elanikkonna kahanemisega. Ilmselt ei vilgu kutsuvalt mitte Tallinna tasuta busside tuled, vaid elanikke peibutavad siiski atraktiivsemad, kõrgema palgaga, karjäärivõimalusi ja isiklikku arengut pakkuvad töökohad.

Põhimõtteliselt peaksid kõik piirkonnad maailmas konkureerima elanike, turistide ja investeeringute pärast. Praegu on Eestiomavalitsuste finantseerimispõhimõtted sellised, et odavam, lihtsam ja mugavam on konkureerida elanike pärast, pakkudes ühtedele «tasuta» ühistransporti teiste maksumaksjate arvel või loosides välja telekaid ja sularaha. Lõppude lõpuks peavad ju inimesed kuskil elama.

Veelgi enam, planeeringute kaudu kujundatakse omavalitsusi elu- ja magamistubadeks. Ühes korralikus vallas peaksid ju olema kenad elanikke teenindavad kauplused, restoranid, ilusalongid ja tervisekeskused. Lärmakad raudteed ja masuudi järele lõhnavad sadamad ehitatagu kellegi teise tagahoovi. Rasked puukoormatega autod sõitku kusagil mujal ja turvast ei peaks küll laadima minu kodule lähemal kui kümme kilomeetrit.

Niikaua kui omavalitsuste tulubaas sõltub eelkõige elanike heast unest ja mõnusast vaba aja veetmisest, ei ole valdadel ja linnadel mingit huvi edendada tootmist ja tööstust, millega enamasti käivad kaasas transport, müra, reostus ja jäätmed. Põline kuurort Pärnu kaalub kõige kuumemal turismihooajal kesklinnas öörahu kehtestamist, sest inimesed tahavad ju magada ning miks need turistid peavad üldse siin olema, teenitagu kuus protsenti SKTst ja 29 protsenti teenuste ekspordist summas 1,2 miljardit eurot kusagil mujal.

Praegugi nõutavad omavalitsuste juhid ja neid esindavad liidud riigikogus omavalitsustele «suuremat autonoomiat», mis sisusse süvenedes tähendab tegelikult «rohkem raha» riigieelarvest, aga peaks tähendama «rohkem tegevusvabadust» oma valla investeeringutele ja ettevõtlusele atraktiivseks muutmisel. Suurem autonoomia ja rohkem tegevusvabadust tähendab ka rohkem vastutust ning vähem toetumist riigieelarvele. Kas praegustel omavalitsustel jätkub jõudu ja julgust?

Ettevõtluses, ja kahtlemata ka avalikus sektoris, on kriitilise tähtsusega teguriks inimene oma mõtete, tegude, teadmiste ja tahtega. Kahtlemata on inimesed erinevad, üks ei talu rutiini ja teine ei saa elada ilma selgepiirilise rutiinita. Omavalitsuse ettevõtluskeskkond peab pakkuma mitmekesiseid valikuid ettevõtetele töötajate osas ja elanikele töökohtade osas. Ükski vald ei peaks olema mono-, duo- või isegi triovald ehk sõltuma üksnes ühest või mõnest üksikust suurettevõttest tööandjast. Samal ajal peaks olema igas omavalitsuses suured (250 töötajaga) ankurettevõtted, mis ettevõtluselu eest veaksid.

Ma väidan, et mitmekesiseid töövõimalusi pakkuvat ettevõtluskeskkonda saavad kujundada ja pakkuda omavalitsused, kus on vähemalt 2500 tööealist inimest ehk vähemalt 5000 elanikku. Alles siis suudavad vallaelanikud maksudega oma valda üleval pidada ning selle arengut suunata. Niikaua kui omavalitsuste juhtkondadel ei ole julgust leibu ühte kappi panna, ei ole neil ka jõudu oma elu autonoomselt korraldada. Rohkem raha riigieelarvest ei muuda 500 või tuhande elanikuga valda autonoomseks ega inimestele häid töökohti pakkuvaks elukohaks.

Ka 50, 150 või 500 000 elanikuga omavalitsus ei ole suur ega juhitamatu, küsige Pärnult, Tartult või Tallinnalt. Kõigi loomulik tahe on kasvada. Regionaalpoliitika ülesanne on kasvu ja arengut üle Eesti suunata, toetades kaugemaid ja hõredama asustusegaomavalitsusi.

Koolipõlvest teame, et kaugust mõõdetakse kilomeetrites. Nüüdisaegses ühiskondlikus mõttes mõõdetakse kaugust ajas. Kui vanasti ei peetud kaugeks sõita hobusega ühe tunni kaugusele põllule, siis ka tänapäeval ei peeta paljuks sõita tööle ühe tunni jagu, aga autoga. Suur osa avalikest teenustest on õigupoolest hiirekliki ja mõne sekundi kaugusel. Omavalitsust ei ole vaja kuuskedele ja kaskedele, vaid inimestele. Seetõttu ei peaks omavalitsused olema kirjeldatud mitte ruutkilomeetrite, vaid elanike arvuga.

Eestis jätkub elanikke vast 50–70 omavalitsuse jaoks. Neile omakorda ei ole vaja 15 maavalitsust, vaid regionaalarengut saaks suunata kolme-nelja regiooni kaudu. Tugevad autonoomsed omavalitsused vähendaks riigihaldusele kuluvat maksuraha, võimaldaksid suunata seda haridusse ja tervishoidu, sest just laste haridus ja lähedaste tervis läheb igale inimesele enim korda.

Autonoomsete omavalitsuste tulubaas sõltuks enim ettevõtlikkusest ja olukord asetuks pea pealt jalgadele. Elanike telekate ja sularahaga oma valda magama meelitamise asemel konkureeriksid omavalitsused turistidele, tootmis- ja tööstusettevõtetele ning investeeringutele atraktiivseks muutmises.

Küsite, miks riigikogu liige pole juba ammu nii teinudki. Vastaks Mart Laari tsitaadiga: «Andke meile 51 häält ja me teeme haldusreformi ära.»