Omavalitsuskorralduse muutmisel on märgata edasiminekut (Saarte Hääl)

Toivo Vaik

Kindlasti on arusaam muudatuste vajadustest praegu selgem, kui oli sajandivahetusel nn Looduse reformikava ajal. Samas oli toona valmisolek suurem.
Mäletan väga hästi Kärla valla esimest ühinemisettepanekut Kaarma vallale, millele järgnes kohe ka Pihtla.
Peagi ilmus maakonnalehes lugu, et tekkimas on “suur viisik”. Ehk siis asja olid valmis arutama minu mäletamist mööda ka Lümanda ja Valjala. Ehk küll veidi arglikult, ent siiski taheti ära oodata “kolmiku” töötulemus.
Kuna tulemuse nullis ära Kaarma tollane volikogu, siis jäigi asi katki. Kärla ja Pihtla vald ei pidanud isegi sellekohast volikogu otsust vormistama.
Vaadates aga, kuidas viimasel ajal halduskorralduse muutmisest räägitakse, paistab, et ühinemistuhin ei ole enam nii suur.
Kärla tegi volikogu eelmise aasta viimasel istungil Kaarmale küll uue ühinemisettepaneku, ent mingist tekkivast “viisikust” nüüd ilmselt rääkida ei saa.
Niisiis on minister Kiisler omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu ministeeriumidesse kooskõlastusringile saatnud.
See protseduur on peamine proovikivi, sest kui kooskõlastusringi tulemus on positiivne, siis järelikult on ministeeriumid asjaga päri ja riigikogus piisab vaid koalitsiooni üksmeelsest rohelisest tulest.
Lugesin minagi seaduseelnõud ja seletuskirja mitu korda ja üldjoontes jään rahule. Tegemist on lühikese, ent samas toimetamist võimaldava õigusakti eelnõuga.
Kindel on see, et kui Kiisleri esitatud eelnõu seaduseks saab, tuleb riigikogult ja valitsuselt veel terve hulk seaduste muudatusi ja määrusi, mille alusel protsess ka lõpule viiakse.
Kui millegi kallal norida, siis võiks saarte puhul küsida, et kus on näiteks Ruhnu või Muhu valla ühine piir naabervallaga, mis on üks liitumise eeltingimustest. Näib, et saareliste omavalitsuste olemasolu on aga selles eelnõus sootuks ära unustatud.
Samas ei ole mitte kummastki neist näiteks toodud omavalitsusest võimalik tõmbekeskusse ehk siis Kuressaarde jõuda 30-minutilise autosõiduga.
Ent puudu jäävad neil nii viietuhandene rahvaarv kui ka tõmbekeskus, et praegustes piirides edasi toimetada.
Usun, et Muhu volikogu leiab siin, millest kinni hakata ja vaidlus püsti panna, kui nad soovivad jääda oma valimislubaduse juurde säilitada Muhu omaette vallana.
Ühed suuremad ühinemise vastased on kindlasti omavalitsusametnikud. Iseenesest täiesti inimlik, sest kes meist ikka nii väga tahaks kaotada kodu lähedal asuvat normaalset töökohta.
See lõi siin-seal läbi ka eelmistel läbirääkimistel Kaarmaga ja ma julgen väita, et see oli üks põhjustest, miks asi tookord lörri läks.
Mis täpselt toimus, sellele saavad vastata vaid Kaarma valla toonased juhid, sest nii Pihtla kui ka Kärla elanike küsitluse tulemus volikogudele ühinemisotsuse tegemisel takistuseks ei oleks saanud. Küll aga Kaarma oma.
Minister Kiisleri eelnõus on ka sellele asjaolule tähelepanu pööratud. Loomulikult saadetakse erru vanaduspensionärid, keda meil praegu päris mitmes omavalitsuses töötab. Ent tööealiste ning vastavat kvalifikatsiooni ja kogemust omavate ametnike peale on eelnõus mõeldud.
Nii näeb kooskõlastusringile saadetud eelnõu ette võimaluse, et neile ametnikele tehakse tööpakkumine ühinenud omavalitsuses ja alles siis, kui ametnik pakutavaga ei nõustu, saab ta koondamisteate ja sellele kohale saab välja kuulutada konkursi.
Eelnõust loeb välja ka selle, et selline privileeg ei ole mõeldud mitte kellelegi eluaegsena ja paari aasta möödumisel võidakse asjad uuesti üle vaadata. Ent mingi kindluse annab see inimestele lähitulevikuks tõesti.
Mille taha võib asi siis seekord takerduda? Eks ikka sinnasamasse, kuhu alati. Europarlamendi valimised, riigikogu valimised, presidendivalimised, kohalike omavalitsuste volikogude valimised.
Meedias liigub pidevalt spekulatsioone koalitsiooni osapoolte kehvast koostööst. Selle eelnõu kooskõlastusring näitab ära, kui palju seda töövõimet siis tegelikult järel on.
Ent samas ei ole koalitsioonis läbikukkumise korral võimatu, et IRL saab oma eelnõule toetuse hoopis opositsioonist.
Kui nii läheb, on selgemast selgem, et pärast järgmisi riigikogu valimisi saab Eesti endale kindlasti nii uue koalitsiooni kui ka hulga uusi ministreid.