Eesti peaks end kokku võtma ning käituma sama suurelt kui 1990. aastate alguses. Virisemiseks ei jätkuks siis enam aega ega jaksu, rääkis Postimehe arvamusliidrite lõunal õigusteadlane Jüri Raidla.
Väljavõte esinemisest:
/…/Tuleb tõdeda, et edumudel, mis on Eesti toonud tänasesse, ei kanna meid edasi. Praegune valitsus armastab statistikat. Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvastik 2040. aastaks 125 000 inimese võrra, rääkimata tõsiasjast, et rahvastik vananeb.
Korras riigiraamatupidamine, hea tervise juures olev riigirahandus ja avaliku sektori madal võlatase on saavutused, mida pole põhjust kahtluse alla seada. Paraku pole see kolmainsuslik mantra eesmärk, vaid pelgalt vahend. Suurte eesmärkidega – milleks peaks olema põhiseaduse preambulis kirja pandud Eesti rahvuslikud huvid ja omakorda nende rahvuslike huvide kohal kõrguv Eesti kodanike individuaalne ja kollektiivne õnn – on kaugemale tulevikku vaadates pilt üsna morn.
Eestis on küpsenud viimase piirini aeg teha taas suuri asju. Esimest korda kõnelesin riigile röntgenuuringu tegemise vajadusest ja sellele järgnevast riigi pidamise reformist 2009. aasta novembris. 2011. aasta oktoobris Pärnu juhtimiskonverentsil peatusin riigi pidamise reformi ideel programmiliselt ja üsna radikaalselt. Olgu märgitud, et pärast ettekannet sain oma nahal tunda, kui külm ja läbilõikav võib mõnikord olla Toompealt alla puhuv tuul.
Suure osa vabakonna jaoks on riigi pidamise reformi vajadus enesestmõistetav. Kinnituseks sellele on vabariigi aastapäeva eel ilmunud ühiskonnategelaste pöördumised ja üleskutsed. Vaatamata sellele, et mõne arvates on ühiskondliku arvamuse väljendajate taga nn manifestisõltlased, on Toompea üldine arusaam riigi pidamise reformi vajalikkusest siiski muutunud: varasem sõnakas eitamine on asendunud vaikiva äraootamisega.
Äraootava positsiooni taga seisab tõsiasi, et pole veel selge, kas see idee on konverteeritav poliitiliseks valuutaks ehk valijate häälteks. Siiski on eitamise asendumine vaikimisega pikk samm edasi, kuigi ebapiisav.
Õiguskantsler Indrek Teder toonitas riigikogule 11. oktoobril 2011: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi.»
Diplomaatilises keeles on võimatu selgemini öelda, et Eesti praegune omavalitsuslik korraldus ei pruugi enam olla põhiseadusega kooskõlas. Haldusreformiga viivitamine on muutumas tegevusetuseks, mille kooskõlalisus põhiseadusega on enam kui küsitav. Seetõttu pole riigikogul ja valitsusel enam valikut, kas haldusreformi teha või mitte, vaid kohustus see ära teha.
Olukord riigi pidamise reformiga ei ole palju roosilisem. Kui praegu ei ole riigi pidamise reformiga viivitamine veel muutunud põhiseaduse vaimuga vastuolus olevaks tegevusetuseks, siis seitsme aasta pärast ei saa see enam nii olla. Põhiseaduses sätestatud rahvuslikud huvid nõuavad asjaomastelt isikutelt sellist tegutsemist, et meie riik oleks «pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus».
Kuulates presidendi aastapäevakõnet, rääkimata vabakonna seisukohavõttudest, võib peagi kätte jõuda aeg, kui Eesti riik ei suuda enam olla pandiks tulevastele põlvedele üldises edus ja kasus. See aeg võib kätte jõuda pigem varem kui hiljem, kui valitsus ja riigikogu ei valmista lähiaastatel ette riigi pidamise reformi.
Praegu ei ole võimalik riigi pidamise reformile kiiret ja kõrget lendu ennustada. Üliedukas demagoogiaarsenal, mis on viimase 15 aasta jooksul välja kujunenud haldusreformi mis tahes ideede tasalülitamiseks, on kahjuks suurepäraselt kasutatav ka riigi pidamise reformi vastu.
Veelgi enam. Praegu ei ole võimalik edu ennustada ühelegi tõsisele muudatusele, mis vääriks kandma reformi austusväärset nimetust. Niikaua kui Eesti eliit sipleb ja supleb Euroopa Liidu poolt Eestile kingitud mugavustsoonis, püütakse Eesti pikaajalisi väljakutseid lahendada kosmeetiliste muudatustega, pookides neile muudatustele külge reformi nimetuse. Loomulikult devalveeritakse seeläbi reformi mõistet.
Viitan kolmandat korda presidendi aastapäevakõnele ja tõden, et süvenev suutmatus viia läbi tõsiselt võetavaid reforme teeb kõike muud, kui edendab optimismi Eesti eduloo kestlikkuse suhtes. Kahtlemata laieneb presidendi konstateering nii haldusreformile kui ka riigipidamise reformile tervikuna. Või arvab keegi, et ka president viriseb, kui ta kõneleb selgelt tajutavatest asjadest ega pea vajalikuks neis küsimustes vaikida?
Võib-olla ärkab Eesti eliit selle peale, kui teadvustab endale, et seesama Euroopa Liit, kes on meile mugavustsooni kinkinud, on ise suures hädas. Ning et me peame vaeva nägema mitte ainult Eesti riigi paremaks ja tõhusamaks tegemise nimel, vaid ka selle nimel, et Euroopa Liit säiliks ja tugevneks ning oleks seeläbi ka tulevikus Eesti rahvuslike huvide garant.
/…/