|
Urmas Jaagant Kas te Andrus Kiviräha kuu aja tagust lugu „Samovar ja tõmbekeskused” lugesite? Niimoodi üsna kiirelt. Et kuidas ma seda kommenteerin? Moraal oli, et arutatakse ja unistatakse palju, aga kõik läheb samamoodi edasi. Kui kindel olete, et selle haldusreformi eelnõuga läheb teisiti? Kindlust ei ole, aga tegutsema peab. 2008. aasta jaanuaris regionaalministriks saades toetasin vabatahtlikku ühinemist, aga kui olin pool aastat töötanud, sain aru, et kui kõik on vabatahtlik, siis on kõik nii nagu täna. Huvitav oli, et riigikogus tehti vabatahtliku ühinemise soodustamise eelnõusse muudatusettepanek tõsta ühinemistoetust. Kõik neli erakonda toetasid seda. Mina saan sellest teha küll ainult ühe järelduse: kõik peavad suuremaid omavalitsusi vajalikuks. Kogu uue eelnõu loogika on olnud olla nii vabatahtlik kui üldse võimalik. On ainult üks kriitiline punkt: millal see kõik peaks teoks saama? Täna on eelnõus 2017. Minu arust küll maru pikk aeg. Kui see ei ole vastuvõetav, siis millal üldse? 2077? Kui me ühtepidi väljendame oma käitumisega, et suuremaid omavalitsusi on vaja, siis peame julgema öelda ka, mis hetkeks me seda teeme. Kas tärminist üksi piisab selleks, et hakataks hooga ühinema? Kohtumistel omavalitsusjuhtidega kuulen, kuidas räägitakse, arutatakse, öeldakse, et üks asi on nii ja teine asi naa, pärast tullakse isiklikult juurde ja öeldakse, et riik peab selle ikka ära tegema, ega muidu midagi ei juhtu. Käib paljuski ebamugava otsuse edasilükkamine. Kui tähtaega ette ei anna, siis jätkub nii nagu täna. Ääremaastumine peatub? Haapsalu linnapea on öelnud, et väikesed vallad seal Läänemaal ei ole tema probleem. Aga maakond saab tegutseda ikkagi koos, maakonna äärest keskusesse tööl käivate inimeste huvid on seotud keskusega. Kui Saaremaal on üks omavalitsus, siis ka ääremaastumisele lähenemine on teistsugune kui praegu, kui juba Sõrve poolsaarel on kaks omavalitsust. Kindlasti saab äraliikumist mõnevõrra aeglustada ja mis on kõige tähtsam, et inimesed, kes tahavad ääremaal elada, saavad seda teha. Neil on samasugused õigused ja tuleb tagada nii palju kui võimalik kohaliku võimu olemasolu. Kui seda põhiõigust või -vajadust saab rahuldada pärast 30-minutist autosõitu, kas see on siis ikka piisav? Uuringud on näidanud, et see on inimestele üsna vastuvõetav. Tihti räägitakse pikkadest vahemaadest Kagu-Eestis või Saaremaal, aga ei mõelda, mida see ajaliselt tähendab. Viimsist Tallinna kesklinna sõidetakse tihti ajaliselt palju kauem kui Saaremaal pikemat vahemaad. Küsimus on muidugi, kui inimesel ei ole autot, kuidas siis ühistransport on korraldatud. 72% maapiirkondade elanikest sõidab tööle teise omavalitsusse, seega inimesed liiguvad niikuinii. Hea on nalja visata, et tõmbekeskused on välismaal, aga Põlvamaa inimesi käib kõige rohkem ikkagi Põlvas või Põlva vallas. Neist Soomes käijate protsent on väike. Me peame rääkima inimestest, kes Eestis elavad, kes siin igapäevaselt toimetavad. Ühinemise määrus võetakse vastu 2016. aastaks, aga pakutavate teenuste miinimumnõuded pannakse paika aasta hiljem. Miks niipidi? Kas enne ei peaks ikka olema selge, mida omavalitsus peab suutma pakkuda? Kui omavalitsus ütleb, et meil on 700 elanikku ja me kellegagi ühineda ei taha, siis sellega on ka ära öeldud, mis ülesandeid ta saab täita. Me arutame täna, kui suureks ollakse valmis ühinema. Nemad ütlevad, kui suured nad on valmis olema, ja siis saab anda neile ülesanded. Augusti lõpuks 2014 algataks valitsus valdade liitmise korralduse. Kes on pannud end ise paika, on hästi, kes mitte, saab paika pandud. Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et mingit sundliitmist ei tule. Kuidas te selle eelnõu ellu viite? Kogu eelnev protsess on ju vabatahtlik. Kui Taani tegi reformi, liitusid kõik vabatahtlikult, lõpuks üks liideti sunniga. Aga seda siis, kui oli tärmin teada. Maitse asi, kuidas seda nimetada. See juhtub niikuinii. Kui mitte selle valitsuse ajal, siis juhtub mõne teise valituse ajal. Tõmbekeskuste määramine on olnud vabatahtlik, maakonnad määrasid need. Kui omavalitsused ütlevad, et nad on vabatahtlikult valmis ühinema selle tõmbekeskuse suunal, siis pole lõpuks probleemi ka Reformierakonna jaoks. Küsimus on, kas võetaks julgus otsustada nende üle, kes vabatahtlikult seda sammu ei astu. Tähtajad on sobivalt sellised, et sundliitmise korralduse teeb juba järgmine valitsus. Ansip on aga öelnud, et seda ta enam ei juhi. Seaduse vastuvõtmine toimub selle valitsuse ajal. Opositsiooni esindaja Jüri Ratas on kiitnud, et kogu protsess toimuks läbi mitme omavalitsuse volikogude koosseisu. Hea variant oleks, kui lõplikud otsused tehtaks ja seadus võetaks vastu selle valitsuse ajal, päris lõpuleviimine oleks pärast järgmisi riigikogu valimisi. Kuna reformiga kaotataks ka regionaalministri amet, saan aru, et selle reformi tegemine on ministri ainus keskne ülesanne? Paljud probleemid minu töövaldkonnas hakkavad pihta sellest, et suur osa omavalitsusi ei suuda oma ülesannetega hakkama saada, oma inimesi piisavalt hästi teenindada. Seaduse järgi pidid kõigil omavalitsustel 2007. aastaks olema üldplaneeringud. Meil on siiani omavalitsusi, kus neid ei ole. Mida siis nendega teha? Aga kui inimene tahab sinna elama kolida, siis peab tal olema mingi kindlustunne, mis seal piirkonnas toimub. Kui saaks reformi tehtud, siis tulevikus on võib-olla poliitilist tähelepanu mõnele teisele valdkonnale rohkem vaja. Need inimesed, kes töötavad regionaalministri juures, näiteks toetuste väljatöötamise ja jagamisega – nende inimeste töö ei kao kuhugi. Seega kuna reform on teile sisuliselt ainus eesmärk, siis sellest võib kujuneda teie usaldusküsimus: kas saate hakkama või ei saa ja astute tagasi? Olen püüdnud mitte ajada asja ultimatiivselt, vaid liikuda edasi ja otsida võimalikult laia toetust. Ja kui seekord ei õnnestu, kas siis teete lihtsalt uue eelnõu? Ükskord tuleb see reform niikuinii ära teha, see on möödapääsmatu. Omavalitsused peavad olema ikkagi inimeste jaoks. On tunne, et kui kunagi on mingi koha peal omavalitsus paika pandud, siis see peab seal olema ja inimeste elu tuleb korraldada selle järgi. Tegelikult on ju vastupidi. Haldusreformi eelnõu 2014. aasta 30. juuniks peavad omavalitsused esitama ühinemisotsused. Kaks kuud hiljem algatab valitsus nende valdade ühinemise, mis pole dokumente esitanud. Uued omavalitsuste piirid jõustuvad kolm aastat hiljem 2017. aasta volikogude valimistulemuste selgumise päeval. Maavalitsuste ümberkujundamise muudatused tehakse vabriigi valitsusele 2016. aasta lõpuks. Regionaalministri ametikoha kaotamise seadus tehakse 2018. aasta lõpuks. Reformi eesmärgina peavad omavalitsused olema suutelised 2018. aasta alguseks täitma kõiki omavalitsustele seadusega pandud ülesandeid. |
