| Vastuseks, kuhu Mõisaküla läheb, ütles sellestsamast linnakesest pärit akadeemik Urmas Varblane, et nulli suunas. Õnneks on selleni jõudmiseni veel natukene aega ning loodetavasti annab kurssi muuta. Seepärast otsustasidki mehed tuleviku üle aru pidada kohtumisel linnarahvaga, kuhu viimati nimetatuid kahjuks kohale polnud tulnud.
Siseministeeriumi haldusreformi projektijuht Sulev Valner leidis, et reaalsusega tuleb kohaneda ning raudee ja linavabriku järele nostalgitseda ei tasu. «Kunagi oli Mõisakülas mõni tuhat inimest, aga kui praegu on suurusjärk 900 elanikku, siis on ka seda oluline hoida.»
Kolm teed
Urmas Varblane tõi välja kolm asja, mis päästaksid nulli suunast. Esiteks tuleks Mõisakülas tegutsevaid ettevõtteid toetada nii palju kui võimalik, et nad saaksid luua uusi töökohti. Teisena tõi ta välja, et tähelepanu peab pöörama neile inimestele, kes käivad tööle mujale, näiteks Viljandisse. «Niisugune mobiilsusabi annaks neile võimaluse siia jääda,» selgitas Varblane ning täiendas, et selleks on võimalik kirjutada projekte ja teha koostööd töötukassaga.
Akadeemik nentis, et selline pendeldamine pole üksi Mõisaküla fenomen, vaid kogu Eesti oma ja trend läheb üle riikide. «Tühjaks jooksmine on suur probleem. Need inimesed, kes käivad Eestist mujale tööle, ei ole mitte niipalju Tallinnast, kui just maakondadest,» tõdes ta ja toonitas, et võrdne kohtlemine siin enam ei aita. «Kui võtame võrdsetena näiteks Misso valda ja Tallinna sadamat, on see kokkuvõttes väga ebavõrdne kohtlemine.»
Kolmanda lahendamist vajava küsimusena tõi Varblane esile naistele sobivate töökohtade puudumise. «Võtame kas või Orissaare, kus on pisikene elektroonikatööstus. Hea küll, palk pole suur, aga see on kodu juures ja inimestel on rakendust.»
Siiski on uute ettevõtete sissetoomine akadeemiku sõnul alles viimane ja kõige kulukam variant.
Idee 20 sõbrast
«Mõisaküla naudib oma kompaktsust,» lausus Sulev Valner. «Samas on siin elanikke, kes sugugi ei arva, et see koht on keskpunkt.»
Ta võrdles, et Mõisaküla mahuks teoreetiliselt ära kahte suurde Mustamäe kortermajja. «Siit tekibki küsimus, kas on mõistlik kõike arendada või jagada kulu ja inimeste potentsiaali suuremale seltskonnale,» arutles ta.
Varblane tähendas, et Mõisakülas on 400 eramaja ja umbes 900 elanikku ning vähemalt sada maja on müügis. Sellest lähtuvalt käis ta välja idee 20 kaugtööl käivast sõbrast. Neile oleks Mõisaküla akadeemiku hinnangul tore koht, kus igaüks saaks endale soodsalt maja hankida.
«Tingimused, mis peaksid olema täidetud, on siiski, et pensionäridele oleks arstiabi kättesaadav ja noorematele töökoht,» ütles ta. Tänapäeval ei pruugi aga inimene elada seal, seal ta ka töötab. «Juba praegu käib rahvas 50 kilomeetri taha Viljandisse tööle. Maksimumkauguseks jääks autoga sõites umbes 70 kilomeetrit.» |
