Et elu maal soiku ei vajuks (Maaleht)

Haldusreformi kontekstis, mil kohalikud omavalitsused lähevad territoriaalselt suuremaks, on väga tähtis külaseltside, mittetulundusühingute, külavanemate ja vabade kodanike võimekus.

Oluline on, et suudaksime külaelu tarvis luua ka majandusloogikal põhineva mudeli, mitte ainult keskenduda külaelu sotsiaal-kultuurilisele tegevusele. Külade edulugude, aga ka untsuläinud ettevõtmiste baasil võiksime luua külade arendamise lugudest üleriigilise interaktiivse andmepanga, milles tutvustada kohakultuuri ja pakkuda paremat pinnast maaelu uuendusteks.

Eestis võiks laiendada sellist praktikat, kus kohalikesse eelarvetesse on kirjutatud külaseltsidele eraldi rahastamise rida.

Elu käib üle piiride

Eesti elukorraldus ületab üha enam kohaliku omavalitsuse piire. See toob ka probleeme.

Näiteks inimene, kes elab alaliselt metsakülas, kuid käib aeg-ajalt tööl Tallinnas ja on sealses rahvastikuregistris, tasub ka tulumaksu pealinna eelarvesse. Aga pealinnast külateelt lund ära lükkama ei tulda.

Samuti ei jätku paljudes piirkondades äritegevuse tulukuseks tarbijaid. Keskustesse on rajatud parema valikuga ning odavama hinnaga ketipoed, tanklad, apteegid, remonditöökojad jms võtavad maapiirkondadest väikeäride kliendid üle.

Ka selliste avalike teenuse pakkujate nagu lasteaiad ja koolid sulgemine on laste puudusel paratamatu.

Eestis toimepiirkondadepõhist loogikat kasutades on igapäevane töö- ja elukoha ning vaba aja teenuste raadius valdavalt 25–45minutise autosõidu kaugus.

Nendes piirides peaks proovima saavutada teenuste mastaabiefekti ja tõhusust, mille eelduseks on teenuseosutajate nutikas spetsialiseerumine ning optimaalne ruumiline paigutus.

Kui kogukonna meie-teie-tunnet arvestada, on kantide ruumimastaap valdavalt kuni viie kilomeetriga mõõdetav, sõltudes looduslikest piiridest, teedevõrgust ja elanike asustustihedusest.

Selliseid sotsiaalmajanduslikke kooslusi ehk kante on Eestis ca 630 ja neid võiks kasutada planeerimisüksusena avalike teenuste arendamisel.

Selleks et teenused oleksid kättesaadavad ja et riigis oleks tagatud avalike hüvede saamisel elanike võrdne kohtlemine, tuleb teha väga tõsiseid muutusi praeguses liikumiskorralduses.

Kuigi ametliku statistika põhjal oleme Euroopas üks vähem linnastunud riike (arvestus linna ja valdade lõikes), on tegelikkus keerulisem. Linna ja maa piirid hägustuvad ning elulaadid põimuvad, mille näiteks on eeslinnastumine ja maal elamise hooajalisus.

Mitmes kohas elamise trend laieneb. Kohalikku elu tuleb üha enam käsitleda funktsionaalsete piirkondade põhiselt, s.t keskust ja tema tagamaa tervikut arvestavalt.

Eestis on 4438 küla. Viimaste kümnenditega on väline külapilt hüppeliselt paranenud, kuid suitsusid on paljudes külades jäänud vähemaks. Väikekülasid (kuni üheksa elanikku) on veidi enam kui 700 (16%). Pea pooled küladest (48%) on 10–50 elanikuga.

Kuni saja elanikuga külad moodustavad ühe viiendiku. Ülejäänud on meie mõistes juba suurkülad. Meil on ligi 1400 külaliidrit enam kui 1600 külas, kus elab ca 40% külaelanikest.

Rahvaloenduse andmetel elas Eestis külades kokku 21% rahvastikust, s.o 277 158 inimest.

Eri tüüpi kogukondadel on oma eripärad. Näiteks suurema linna naabruses on küla elurütm metsaküla omaga võrreldes hoopis teine. Samas ärme unusta, et ideed, teadmised ja elustiilid vahetuvad ning arenevad kiiremini kui eales varem.

Teenuste pakkumine kohapeal sõltub pigem kogukonna aktiivsusest ja võimekusest paikkonna elukvaliteeti panustada.

Jätkusuutlik küla saab luua hüvesid, mida äriliselt pole kasumlik teha. Pean silmas sotsiaalset ettevõtlust ja elanike vabatahtlikku tööd, mis on samuti elulaadi osad. Sellisel juhul on parimaks tööandjaks ärksad inimesed oma külast.

Mis keelab panemast tööle mitmeotstarbelise külakeskuse, kus teenuseid kombineerides kulusid nii avalikust eelarvest kui äritegevuse tuludest katta?

Põhjuseid, et teenuseid mitte delegeerida, on mitmeid, ennekõike aga asjaolu, et paljudes omavalitsustes ei usuta külaseltside hakkamasaamisse. Külapotentsiaali kasutamine takerdub bürokraatiasse, partokraatiasse ja kohati lihtsalt ahnusesse.

Põimides maa- ja linnaelu

Miks me ei võiks luua kohalikele omavalitsustele motiveerivat paketti, mille hindamise peamised kriteeriumid oleksid loodavad töökohad ja seal makstav palk?

Oleme omavalitsuste maksubaasi ettevõtlusest lahti haakinud ja imestame, et kohtadel avalik sektor ettevõtlusega piisavalt ei tegele.

Teenuste puhul on võtmeküsimus, kas suudetatakse luua tugevaid toimepiirkondi, kus linnade kõrval hallatakse ka tugevaid külakeskusi.

Kindlasti on mõistlik vaadata läbi ülesannete jaotus eri tasandite vahel. Praegune ministeeriumide koordineerimata juhtimise ja rahastamise tsentraliseerimine riigis teeb omavalitsustest üha enam keskvalitsuse käepikendused.