Väga austatud haldusreformi planeerijad!
Tutvusin põhjalikult Teie viimase haldusreformi kavaga. Olen veidi tuttav Lätis ja ka muudes maades tehtuga, samuti ka nii Eesti olukorraga kui ka Eesti haldusjaotuse ajalooga ning ka probleemidega, mis haldusreformi ees seisavad. Julgen teatud põhjusil arvata, et Teie viimane variant maakondade ümbernimetamisega valdadeks (paari erandiga) ei ole optimaalseim variant, kuna sel on mitmeid puudusi. Ka ei tohi haldusreformi teha (eriti uusi omavalitsuslikke haldusüksusi luua) ülepeakaela.
Pakun alljärgnevas välja omapoolse veidi teistsuguse visiooni sellisest haldusreformist, mis oleks minu arvates hetkel optimaalsem ja jätkusuutlikum. Omapoolse haldusreformi visiooni kondikava oli mul põhimõtteliselt valmis juba mõned aastad tagasi, kuid avalikkusele käin selle välja alles nüüd, kuna teema on taas muutunud aktuaalseks.
Olen oma skeemi väljatöötamisel tuginenud ühest küljest oma küberneetika ja süsteemiteooria alasele haridusele ja sellealasele pikaaegsele töökogemusele, teisest küljest aga oma üsna detailsetele teadmistele Eesti erinevatest piirkondadest, mis on tekkinud seoses minu mõisahuviga (www.mois.ee) ja sellega seoses kogu Eesti võrdlemisi põhjalikule paljukordsele läbikäimisele.
Ma pakun, et haldussuutlik Eesti võiks jaguneda 12 esimese taseme haldusüksuseks (maakonnaks ja piirkonnaks), mis omakorda jaguneksid 46 omavalitsusüksuseks ehk teise taseme haldusüksuseks.
Esimese taseme haldusüksusel puuduks omavalitsus, seal oleks riigipoolse esindajana (kuberneri funktsioonides) ametis Maavanem või Piirkonnavanem koos väikese kantseleiga. Samuti oleksid neis piirkondades esindatud riigi ametkonnad (kas otse või esinduste tasemel), et kodanikud saaksid esimese taseme haldusüksuse keskustes (maakonnakeskustes või piirkonnakeskuses) suheda riigivõimuga kohu täitevvõimu täie spektri ulatuses.
Miks ma pakun välja 12 esimese taseme üksust? Esiteks tuleb suuta kultuuri- ja ajaloolisest üksteistest erinevaid Eesti piirkondi kuidagi oluliste eripärade kaudu eristada. Selleks üksuseks sobiks aastasadu toiminud maakond, kuid praegune jaotus 15 maakonnaks on suuresti kunstlik moodustis, mis tekkis rajoonide näol 1960ndate aastate reformiga. Kuni viimase ajani see isegi toimis, kuid viimase kümnendi mass-autostumine ja kaugelt tööl käimised on praeguseks 15 maakonna põhise jaotuse aktuaalsuse lõplikult kaotanud.
Kultuuriloolises mõttes oleks palju sobivam Eesti jaotamine 9 maakonnaks, mis kehtis läbi pikkade sajandite suuresti kuni 1950. aasta haldusreformini. Ainult et ka seda jaotust ei saa kaasajal otse üle võtta, sest Eesti areng viimase 60 aasta areng on teinud siin palju korrektiive.
Tekkinud on mitmed uued kultuuriliselt või sotsiaalselt eristuvad piirkonnad, mis selle üheksase jaotuse alla ei mahu ja vajavad selleülest (sellest erinevat) käsitlust.
Kõigi eelnimetatud põhjuste tõttu pakun erinevate mõjurite teha kompromissi. Mõistlik oleks jätta alles nimetuse “maakond” all 9 ajaloolist tausta omavat piirkonda kui esimese taseme haldusüksust – Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Järvamaa, Virumaa, Tartumaa (Ugandimaa), Võrumaa ja Viljandimaa (Sakalamaa). Seda mitte täpselt 20. sajandi alguse piirides, kuid üldjoontes sellele lähedaselt. 1960ndate aastate kunstlikud moodustised Raplamaa, Hiiumaa, Jõgevamaa, Põlvamaa ja Valgamaa tuleks kaotada.
20. sajandi teise poole inimarengut arvestades tuleks aga lisaks neile üheksale esimese tasandi üksusele luua lisaks veel kolm täiendavat uut esimese taseme haldusüksust, mida ma pakun nimetada sõnaga “piirkond”:
1. Rävala piirkond. Pealinna ja selle lähiümbruse ala (viimasel kümnendil tekkinud nn “magalarajoonid” ja ka linnast lähiümbrusse kolinud ettevõtted) vajaks kaasajal kindlasti erikäsitlust, st Harjumaast eraldiseisva esimese taseme haldusüksuse moodustamist. Peale Tallinna võiks sinna kuuluda (eraldiseisvate omavalitsustena) ka Saue, Jüri, Viimsi ja Jõelähtme.
2. Alutaguse piirkond. Ida-Virumaa tööstusala ei saa vaadelda ülejäänud Virumaa kontekstis. Ka praegune Ida-Virumaa (endine Kohtla-Järve rajoon) on ebaõnnestunud moodustis, sest selle lääneosa ja pikkade traditsioonidega Jõhvit jällegi oleks mõistlik vaadelda ülejäänud Virumaa kontekstis. Pakun, et Alutaguse piirkonda võiksid kuuluda Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve tööstuspiirkonnad ning nendevaheline ala koos kaevandusaladega (Vaivara ümbrus), samuti ka Alutaguse metsad kuni Peipsini. Keskus võiks tal olla Kohtla-Järvel või Sillamäel.
3. Valga piirkond. Ajalooliselt ei saa Valgat panna ei Viljandimaa (Sakalamaa) ega ka Võrumaa külge. Samas on Valga tähtis raudteesõlm ja transiidikeskus, samuti on ta rahvuslik ja sotsiaalne koosseis ümbitsevatest aladest hoopiski erinev, nagu selle probleemidki. Seetõttu oleks mõistlik luua omaette Valga piirkond (Valga koos lähiümbrusega).
Niisiis jaguneks Eesti minu kava kohaselt 12 esimese taseme haldusüksuseks, milledel oleks ligilähedaselt sama identiteet, kultuuritaust ja ühtekuuluvus:
– Rävala piirkond
– Harjumaa
– Virumaa
– Alutaguse piirkond
– Järvamaa
– Läänemaa
– Saaremaa
– Pärnumaa
– Sakalamaa (seda nimekuju võiks eelistada nimekuju “Viljandimaa” ees)
– Ugandimaa (seda nimekuju võiks eelistada nimekuju “Tartumaa” ees)
– Võrumaa
– Valga piirkond
Nende piirkonnad jaguneksid omakorda 46 omavalitsuseks selliselt, et alla 10-20 tuhande elanikuga omavalitsusi üldiselt ei moodustataks (need poleks haldussuutlikud) ning ka pindlalt hiigelsuuri või serval asuva keskusega omavalitsusi ei moodustataks. Ning ka igal omavalitsusel peaks olema mingil kindel identiteet või ühtekuuluvustunne, mis eristaks neid mingil määral naaberomavalitsusest. Samas oleks mõistlik lisaks neile mõjuritele arvestada ka seda, et kohaliku omavalitsuse keskus võiks siiski olla lähemas tõmbekeskuses, mitte kusagil eemal.
Neid kõiki mõjureid arvestades olen jõudnud järeldusele, et optimaalseim oleks jaotus alljärgnevaks 46 omavalitsuseks:
Rävala piirkond (keskus Tallinn) jaguneks 6 omavalitsuseks:
– Tallinna linn (kesklinn)
– Nõmme linn
– Mustamäe-Õismäe
– Viimsi vald (sh Jõelähtme ümbrus)
– Saue vald (sh ka Saku ümbrus ja Harku mereäärsed alad)
– Maardu linn
Harjumaa jaguneks 5 omavalitsuseks:
– Keila vald
– Kohila vald
– Rapla vald
– Kuusalu vald
– Kose vald
Virumaa jaguneks 4 omavalitsuseks:
– Rakvere vald (sh linn ja linnast lõunasse jäävad alad, samuti ka Kadrina)
– Haljala vald (mereäärsed puhkealad Võsust Aserini)
– Jõhvi vald (osalt läbisegi Kohtla Järve linnaga Alutaguse piirkonnast)
– Väike-Maarja vald
Alutaguse piirkond jaguneks 4 omavalitsuseks:
– Narva linn (sh Narva-Jõesuu)
– Vaivara vald (kogu maapiirkond kuni Oru tööstusasulani ja lõunas Peipsini)
– Sillamäe linn
– Kohtla-Järve linn
Järvamaa jaguneks 4 omavalitsuseks:
– Paide vald (sh linn)
– Türi vald
– Tapa vald (sh ka Aegviidu ümbrus ja Tamsalu ümbrus)
– Koeru vald
Läänemaa jaguneks 4 omavalitsuseks:
– Haapsalu vald (sh Haapsalu linn, Ridala ja Risti ümbrus)
– Märjamaa vald (sh Kullamaa ja Vigala ümbrus)
– Lihula vald
– Hiiu vald (Hiiumaa)
Saaremaa jaguneks 2 omavalitsuseks:
– Kuressaare vald (sh Kuressaare linn ja kogu Lääne-Saaremaa)
– Orissaare vald (sh Muhu)
Pärnumaa jaguneks 4 omavalitsuseks:
– Audru vald (kogu ala Pärnust lääne poole ja ka Pärnu-Jaagupi)
– Pärnu linn (sh ka Sindi ümbruse alad ja Paikuse)
– Vändra vald
– Saarde vald (sh ka Häädemeeste rannik)
Sakalamaa (Viljandimaa) jaguneks 3 omavalitsuseks:
– Põltsamaa vald
– Viljandi vald (sh Viljandi linn, Võhma ja Suure-Jaani ümbrus)
– Karksi vald (sh Tõrva-Helme ümbrus kuni Sooruni ja Abja ümbrus)
Ugandimaa (Tartumaa) jaguneks 5 omavalitsuseks:
– Jõgeva vald
– Mustvee vald (kogu Peipsi-äär, sh Torma ja ka Palamuse)
– Tartu linn
– Tartu vald (rõngasvald, sh ka Elva)
– Otepää vald (sh Sangaste ümbrus)
Võrumaa jaguneks 4 omavalitsuseks
– Põlva vald (sh Räpina ümbrus)
– Võru vald (sh linn ja lõuna- ja idapoolsed alad kuni Vastseliina ja Ruusmäeni)
– Antsla vald
– Seto vald (kitsas Setumaa riba Vene piiri ääres ehk see osa Setomaast, mis on de facto Eesti alluvuses, halduskeskusega Värskas, täiendava kultuurikeskusega Meremäel).
Valga piirkond oleks kõik üks omavalitsus (Valga linn), millel võiks olla raudteesõlme tõttu nt mingi eristaatus
Kokku siis 46 omavalitsust, millest igaühel oleks volikogu, täidesaatev võim ja eelarve.
Et selline haldusreform oleks edukas, tuleks minu arvates riigi poolt kindlalt paika panna eeltoodud jaotus, nimetatud 46 omavalitsuse nimed ja keskused, mis ei tohiks olla kohaliku debati objektiks. Vastasel korral ei jõutaks iialgi kompromissile, kes kellega ühineb ja kuhu tuleb suurvalla keskus.
Kohaline inimeste soove tuleks minu arvates arvesse võtta selle juures, kui hakatakse planeerima täpseid piire nende 46 haldusüksuse vahel. Selleks tuleks anda võimalus uute valdade potentsiaalsete piirialade elanikel (külade ja asulate kaupa, erandkorral ka talude kaupa) avaldada arvamust. Laekunud ettepanekute ja kohalike elanike arvamuste üle võiksid arvet pidada praegused kohalikud omavalitsused ja nende põhjal saaks välja kujundada uute omavalitsusüksuste piirid, nii et võimalikult palju oleks kohalike elanike soove arvestatud.
Usun, et kui haldusreformi protsessi niiviisi läbi viia, siis selline jaotus 12 maakonnaks-piirkonnaks ning 46 omavalitsuseks võiks jääda Eestis püsima kauem ja oleks pikemas perspektiivis haldussuutlik. Samas oleks see mõistlik kompromiss eripalgeliste kultuurilis- ja sotsiaalsete alade ja aastasadade jooksul väljakujunenud ajalooliste piirkondade vahel. (Kuigi tõenäoline on, et esimese 10-20 aasta jooksul toimub selles skeemis väiksemaid muutusi uute valdade piirialadel ja miks mitte ka mõningaid liitumisi-lahknemisi).
Loodan, et minu poolt pakutavast haldusreformi skeemist on kasu Siseministeeriumi haldusreformi meeskonnal ning Regionaalministri meeskonnal ja minu ettepanekud leiavad mingit vastukaja. Vajadusel võin oma skeemi teatud nüansse täpsustada ja pakutavaid lahendusi detailsemalt põhjendada, kuna eeltoodus esitasin vaid omapoolse skeemi kõige üldisemaid pidepunkte, laskumata üksikasjadesse.
Parimat,
Valdo Praust
küberneetik ja süsteemianalüütik
mitme ülikooli mittestatsionaarne õppejõud