Regionaalminister Siim Kiisler tuli välja konkreetse haldusreformikavaga, mille alustala on ”tõmbekeskuste Eesti“ mudel ja mille elluviimiseks on valminud piisavalt tihe, kuid mitte liigset kiirustamist eeldav ajakava. Tõmbekeskuste Eesti loomisel oleks tulemuseks omavalitsused, mis pole küll täpselt ühesuguse suurusega, aga mitte väiksemad kui 10 000 elanikku, ja liitumiste tulemusel jääks alles 30–50 uut omavalitsust. Tõmbekeskused, millega olemasolevad vallad võiksid liituda, selguvad kava järgi kohapeal läbi arutelude ja otsest sundi hakkab riik rakendama alles siis, kui kohalikul tasandil otsustada ei suudeta.
Kiisler on öelnud, et tõmbekeskuste mudeli populaarsus tuli talle üllatusena, aga ta ei pelga seda, et omavalitsused ei taha mingit otsust teha. Kindlasti võib praeguste valdade poolvabatahtliku, poolsunniviisilise tõmbekeskuste külge pookimise osas leida vastuväiteid, kuid ega see võrreldes teiste kõne all olnud variantidega midagi enneolematult halba või ebamõistlikku ole.
Esimese hooga pole ometi peaküsimus selles, milline Pärnumaa vald millise niinimetatud tõmbekeskusega liituma hakkab, kuigi mõelda võiks sellelegi, vaid selles, kas võimuliit tervikuna Kiisleri kavaga nõustub ja seda toetama asub.
Oletades, et Reformierakond laseb IRLil Kiisleri kaudu tegutseda, eeltöödega peale hakata ja maakondades töötunde aruteludele kulutada, ei saa siiski miski olla kivisse raiutud.
Ajakava järgi jõuab omavalitsusreformi elluviimise seadus riigikokku detsembris. Jõuab või ei jõua? Võetakse vastu või ei võeta? Vastused neile küsimustele ei sõltu paraku niivõrd haldusreformi vajalikkusest või soovist ääremaastumist peatada kui koalitsiooni tervisest ja otsustusjulgusest. Arutada, kaarte joonistada ja suhtedraamasid mängida saame nii või naa sel aastal küllaga.