Regionaalministri valitsemisalas on haldusreformi projektijuht Sulev Valner, kes teisipäeval kohtus Pärnumaa omavalitsusjuhtidega. Poolteist kuud ametis olnud endine ajakirjanik on nagu läbirääkija, kes edastab kavandatud ümberkorralduse mõtted, et ülejärgmised volikogude valimised toimuksid ühinenud omavalitsuste piirides.
Ühinemise tulemusel tekib riigis 226 omavalitsuse asemel 30–50 uut. Kas keegi on arvestanud, kui palju see reform meil maksab?
Kuna me alles uurime, kuidas see reform meil täpselt peaks toimuma, on võimatu öelda, kui palju tema maksab.
Infolehes Regi nimetatakse reformi eesmärgina maapiirkondade tühjaksjooksmise peatamist. Kuidas, kui maapiirkonnad on juba tühjad?
Pidurdada tendentsi, ütleme siis nii. Võib-olla seda päris ümber pöörata ei suuda, aga siin on erinevad hinnangud. Siingi kostis, et pole häda midagi ja meil on veel kõike, kaasa arvatud inimesi, küll. Vaated sõltuvad väga vaataja seisukohast. Asukohast.
Põhjendatud on, et omavalitsused ei tule toime ja ümberkorraldusi takistavad ametnikud, kes hoiavad oma toolist kinni. Kas see ei ole liiga skemaatiline suhtumine?
Kohtumised omavalitsusliitudega ei ole kohtumised inimestega, kes on sellest kõige suuremas vaimustuses. Neist paljudel on keskmisest suurem mure, mis minust saab. Ehkki usun, et on omavalitsusjuhte, nende seas võimekamaid ja andekamaid, kes mõtlevad, et võib-olla oleks suuremad väljakutsed, kui saaks tegevust laiendada.
Teisalt saan aru, kui omavalitsusjuhid, kes on seda tööd pikalt teinud, on põhjendatult uhked selle üle, mis nad on teinud kohalike hüvanguks. Nii et muudatust ei pea vaatama hinnanguna, nagu oleks seni midagi valesti tehtud.
Pärnumaa on ümberkorralduste lipulaev. Esimesena liitusid siin 1996 kaks ja ainsana 2009 kaks omavalitsust. Miks järgijaid on vähe?
Ühinemisega nõusolijaid on, kes ütlevad, et midagi oleks vaja muuta, omavalitsusi on liiga palju. Aga siis selgub, et kui midagi muuta, siis kusagil mujal, mitte meie juures. See on vabatahtliku ühinemise üks probleem.
Teine probleem võib tekkida sellest, et väga pirtsakad pruudid vaatavad, keda tahan. Seda näeme Läänemaa näitel, et vabatahtlikkuse alusel kipub ühinemine olema väga valiv. Üldise pildi seisukohalt ei ole võib-olla kõige parem, et keegi jäetakse kõrvale, teda ei taheta ja kõik noolivad linnalähedast suhteliselt jõukat valda.
Meie maakonna eripära on kaardumine ümber lahe, Iklast Muristeni on 200 kilomeetrit. Nii et siin tuleb kasutada teist latti kui mujal?
Pärnumaa on keeruline juhtum. Kõige lihtsam oleks öelda, et on üks tõmbekeskus ja kõik omavalitsused peaksid liituma. Tallinna puhul on eriti lihtne öelda, et mis me neist teistest tõmbekeskustest Harjumaal üldse räägimegi. Tõepoolest on raske määratleda, mis on need keskused, mis tõmbavad väiksemates kohtades. Seda enam on vaja kohapeal arutada ja võimalikult hea lahendus välja mõelda.
Koonga vallavanem ütles, et tema ametisoleku ajal on olnud neli reformikava. Kus on tagatis, et uus minister jätkab Kiisleri suunda?
Arvan, et ainuke garantii ongi see, et reformikava põhineb kohalikel kokkulepetel ja tal on nii lai ühiskondlik toetus, et sisuliselt ongi tegu nagu vabatahtliku reformiga.