SIIM KIISLER,
regionaalminister
Inimesed on mulle öelnud, et näevad kogu riigis ja ka omavalitsustes olevat rasket olukorda, aga ei mõista, kuidas haldusreform elu paremaks teeks.
Parim vastus sellele küsimusele oleks muidugi reaalne tõestus, mille saab anda üksnes kogemus. Kuni haldusreform veel teostamata, on loomulik, et inimestel on ka mitmeid hirme, nagu väikeste valdade tulevik uues suures omavalitsuses, teenuste kättesaadavus ja eeskätt kohapealne identiteet. Seni toimunud ühinemised on aga näidanud, et ootused olukorra paranemiseks realiseerusid, kuid hirmud mitte.
Haldusreformi puhul tekib alati küsimus kokkuhoiu võimalustest. Kogemus seniste ühinemiste põhjal on, et kulude koguhulk ei vähene, sest suuremas omavalitsuses administratiivkuludelt vabanevad summad saab suunata teenuste pakkumiseks – näiteks rahvamajale või teede korrashoiuks. Seepärast ei ole peamine mitte kokkuhoid, vaid see, et valla elanike teenindamise jaoks vajalikud tööd oleks tehtud paremini.
Mis teenused need on, mida inimene tihti vajab ja mille kindlustamiseks reformi vaja on? Kõige rohkem puututakse ilmselt kokku lasteaia, kooli, ühistranspordi, raamatukogu, rahvamaja, internetipunkti, spordihalli, sotsiaaltöötaja, päevakeskusega. Need asjad on otseselt omavalitsuse korraldada. Lisaks muidugi pood, postkontor, apteek, perearst, pank või pangaautomaat.
Seda võib nimetada miinimumloeteluks. Kui siit hakkab komponente kaduma, muutub elukeskkond järjest vähem atraktiivseks ja on karta inimeste lahkumist. Sellepärast ongi oluline, et need baasteenused oleksid heal tasemel tagatud. Ehkki näiteks poe pidamine või pangaautomaadi ülesseadmine on erasektori küsimus, saab tegus omavalitsus neid olulisi teenuseid kas või soodsate rendipindadega kinni hoida. Seega suurem omavalitsus on tagatis, et pood ja lasteaed kogukonnale alles jäävad.
Mida tugevam ja rahaliselt suutlikum on omavalitsus, seda rohkem saab ta investeerida spordivõimalustesse ja teede korrashoidu. Kui omavalitsus on suurem, muutub näiteks ühistranspordi planeerimine suuremal alal loogilisemaks. Samas ei sõltu nende teenuste korraldamine linna- või vallavalitsuse geograafilisest asukohast.
Loomulikult on asju, mille ajamiseks peab otse ametniku poole pöörduma – näiteks mõne tõendi või loa taotlemiseks -, ja sellepärast jäävad ka pärast reformi senistesse halduskeskustesse teeninduspunktid, et vahemaad inimesele suuremaks ei läheks.
Kuidas suudab suurem omavalitsus teenuste pakkumist paremini korraldada? Eestis on omavalitsuste roll kohaliku elu korraldamisel suur. Uuringufirma Geomedia analüüs näitas, et minimaalne ametnike hulk, millega omavalitsus suudaks oma ülesandeid elanike teenindamisel täita, on 13. Praegu on pooltes Eesti omavalitsustes vähem töötajaid. See tähendab, et üks inimene peab täitma mitut ülesannet. Kolmes või neljas valdkonnas hea spetsialist olla on aga raske, samamoodi on keeruline teadmiste taset säilitada, kui kõigi nende töödega tuleb vähese rahvaarvu tõttu tegelda vaid korra kuus või harvemini. Suurema omavalitsuse eelis on anda töötajatele rohkem võimalusi spetsialiseeruda.
Teenuste korraldamise kõrval on omavalitsustel äärmiselt oluline roll töökohtade säilitamisel ja tekkimisel. Eriti majanduslanguse ajal on töö võtmeküsimus. Siin on suur, tugev ja professionaalne omavalitsus uutele ettevõtjatele paremaks partneriks kui väikevald, kes ei suuda end kaugemal tutvustada. Kui aga tulevad ettevõtjad, tulevad töökohad ja uued erasektori teenused.
Vaid kvaliteetsed avalikud teenused koos erasektori loodud töökohtadega tagavad ühtlased elutingimused kõigis Eesti piirkondades. Mõlema eelduseks on aga tugevad ja teovõimelised omavalitsused.