Kui regionaalminister Siim Kiisleri sel nädalal avalikkuse ette toodud omavalitsusreformi elluviimise kava peaks toetuse saama, jääks 2017. aastaks Ida-Virumaal praegusest 22 omavalitsusest alles vaid viis-kuus.
Kiiser soovib reformi läbi viia tõmbekeskuste mudeli alusel. See tähendab, et riik nimetab pärast maakondades toimuvaid arutelusid kogu Eesti peale 30-50 tõmbekeskust, kelle ümber toimub ühinemine. Uued omavalitsused on eri suurusega, kuid üldjuhul mitte väiksemad kui 10 000 elanikku. Tõmbekeskusteks liigitatakse neid kohti, kus suur osa piirkonna inimestest käib tööl või koolis ning kasutab sealseid avalikke ja erateenuseid. Eeldatakse, et omavalitsuse piires ei kuluks keskusesse autosõiduks rohkem kui pool tundi.
Ettepanekud augustiks
Kiisleri plaani järgi peaksid maakondade ettepanekud tulevaste omavalitsuste keskuste kohta laekuma tänavu augustiks. Seejärel algab sisuline ettevalmistus ühinemiseks ja uute omavalitsuste volikogude valimine peaks toimuma 2017. aastal.
Ida-Viru maavanema Andres Noormäe sõnul on tegu küllaltki keeruka ülesandega, sest erinevalt enamikust teistest maakondadest on Ida-Virumaal mitmeid tõmbekeskusi. Tema hinnangul on omaette selgeksrääkimist nõudev küsimus, kuivõrd tuleks omavalitsusreformi puhul siin peale puhtpragmaatiliste aspektide arvestada ka muid tegureid, nagu näiteks julgeolekupoliitilisi või kultuurilisi küsimusi. “Aga positiivne on, et ots on lahti tehtud, ja ootan asjalikke arutelusid,” sõnas Noormägi.
Viis omavalitsust
Arutelu hakatuseks visandas Põhjarannik, milline võiks maakonna haldusjaotus olla nelja aasta pärast. Arvestades minister Kiisleri kava tingimusi, panime kokku viis võimalikku omavalitsust, millest ühe puhul oleks vaja teha elanike arvus erand. Nimelt isegi siis, kui panna kokku kuus praegust lõunapoolset valda, jääks elanike arv viimase rahvaloenduse tulemuste põhjal alla viie tuhande. Samas on suurte vahemaade tõttu mõistlik teha keskus Iisakusse, mis jääks nende valdade keskele.
Kiviõli külge liitsime Püssi linna ja kõik lähikonna vallad: Lüganuse, Maidla, Sonda ja Aseri. Nii tuleb kokku üle 11 000 elaniku.
Loogiline on liita ka Narva ja Narva-Jõesuu linn. Sillamäe linnaga liituksid Vaivara vald ning selle territooriumi sees paiknevad praegused Kohtla-Järve pisi-linnaosad Viivikonna ja Sirgala.
Jõhvis moodustuks suur omavalitsus liitumisel Kohtla-Järve linnaosade Järve, Ahtme, Kukruse, Sompa ja Oruga ning lähikonna valdadega: Toila, Mäetaguse, Kohtla ja Kohtla-Nõmmega. Nii moodustuks ligemale 56 000 elanikuga omavalitsus ehk peaaegu sama suur kui Narva.
Jõhvi ja Kohtla-Järve kokku?
Kuigi selline tulevane haldusjaotus on puhtteoreetiline, ei ole siiski seatud tingimuste juures väga palju mänguruumi ka väga põhimõtteliselt teistsugusteks lahendusteks. Kõige tulisemaid vaidlusi tekitab küllap Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmine üheks omavalitsuseks.
Kohtla-Järve linnavolikogu esimehe Arne Berendseni arvates võiksid Jõhvi ja Kohtla-Järve koos ümberkaudsete valdadega moodustada ühe suure ja tugeva omavalitsuse. “Meie omavalitsused on juba praegu väga tihedalt seotud inimeste elu- ja töökohtade, aga ka ühistranspordi ja koolide kaudu. Ühinemisel jääks eeldatavasti vähemaks üksteise tegevuste dubleerimist ja ka investeeringuid tehtaks ratsionaalsemalt, sest kaoks vajadus üksteist üle trumbata,” sõnas Berendsen, kelle sõnul vajab siiski kaalumist, kas sellise omavalitsuse nimeks saab Jõhvi või Kohtla-Järve.
Samas kahtles keskerakondlasest Berendsen, et hoolimata pragmaatilistest argumentidest sellisest plaanist asja saab. “Kes ikka tahaks oma toolist loobuda,” märkis ta.
Sotsiaaldemokraadist Kohtla vallavanema Etti Kagarovi sõnul võiks kaaluda ka varianti, et Kohtla-Järve jaguneb kaheks suuremaks omavalitsuseks. Ühe keskuseks jääks Järve linnaosa, mille külge jääks ka Kukruse linnaosa, ning lisaks tuleksid Kohtla vald ja Kohtla-Nõmme vald.
Kaua vindunud
Ka IRLi kuuluva Iisaku vallavanema Avo Kiire arvates oleks viis omavalitsust maakonna jaoks täiesti normaalne ja loogiline arv. “Mida suuremad omavalitsused tekivad, seda parem. Olen juba ammu radikaalse variandi pooldaja. Poolikutel lahendustel pole mõtet.
Kui haldusreformi teha, siis ikka nii põhjalikult, et see midagi ka muudaks,” sõnas ta.
Samas ennustas ka Kiir, et selline reform kohtab tugevat vastuseisu. “Ükskõik millist ettepanekut ei tehta, on sel ikka nii palju vastaseid. Kui vaid vabatahtliku ühinemise peale lootma jääda, siis see sumbubki lõpuks sohu. Küll räägitakse, et aeg pole veel küps ja vaja veel-veel analüüse teha. Igasugu uuringuid on tehtud juba varsti kakskümmend aastat. Inimesi jääb omavalitsustes aina vähemaks, aga reform ei liigu sugugi paigast,” sõnas Kiir.
Omavalitsusreformi projektijuht, endine Maalehe peatoimetaja Sulev Valner, kes hakkab lähikuudel omavalitsusjuhtidega sõeluma, millised kohad jäävad tulevasteks keskusteks, loodab, et ühinemine ei toimu niivõrd sunni kui suunamisega.
“Ma loodan, et kohalikud inimesed jõuavad ise arusaamisele, milline haldusjaotus on nendele endile parim. Samas ei saa riigihalduslikust seisukohast jätta vajalikke ümberkorraldusi tegemata seetõttu, et üks vallajuht ei saa teisega läbi või on mõned nii-öelda vigased pruudid ehk omavalitsused, kellega keegi ei taha ühineda,” sõnas Valner.