Margus Jaanson
| Miks selle teemaga edasi ei jõuta? Ei möödu ju päevagi, ilma et keegi sel teemal sõna võtaks või lausa ilguks. | |||||
| Haldusterritoriaalse reformi vajadus on teema, mida hoitakse teadlikult üleval, et oleks võimalik millegi taha varjuda ja samas vajalikul hetkel rünnata. Lõputud viited naaberriikidele, kus reformid on läbi viidud, ei sisalda ju positiivseid näiteid ei kokkuhoiust ega paremast, suutlikkusest.
Mis siis takistab selgusele jõudmast, millisena peaks Eesti riigi territoriaalne haldusjaotus joonistuma, et sellega oleksid päri nii kodanikud (vallaelanikud) kui ka valitsejad ning see ei oleks poliitiliste mängude rekvisiidiks? Piirkonnad on erinevad, kuid probleem paistab olevat üks: me oleme killustunud ja ei suuda oma kitsaskohtadest ega ka õnnestumistest kaugemale vaadata. Tänaseks on arengud piisavalt näidanud, mida üks omavalitsus peab omama ja mida on mõttekas kas sisse osta või naabriga koos teha. Eesti üldine tendents täna on linnastumine ja elatustaseme mahajäämus naaberriikidega võrreldes. Kahjuks või õnneks asume Põhja-Euroopas, kus need näitajad on meiega võrreldes valgusaastate kaugusel. Selge on ju see, et me ei saa käega lüüa. Kõik ei sõida ära, enamus eestimaalasi tahab siin elada ja töötada. Vaja on hoomata Eesti võimalikke arenguid ka haldusterritoriaalselt, kuid seda ei saa teha ülevalt alla. See peab olema loogiline, vajaduste-võimaluste põhine. Tänane praktika omavalitsuses näitab, et on kujunenud järgmine situatsioon (palun vabandust, kui kedagi riivab): Valitsus lähtub riigieelarvest ja ütleb, et omavalitsustel on vahendeid küll; kui nad ei oska majandada ning ei suuda oma vahendeid piisavalt kokku korjata, vaadaku peeglisse. Olgu öeldud, et ega omavalitsustel ei ole võimalik enam omatulu teenida, valitsuskoalitsioon on viimastel aastatel need võimalused seadusandlust mugandades ära võtnud. Kodanik ehk vallaelanik kirub vallavalitsust, et mis nad seal istuvad tagumikke laiaks, nagunii nad midagi olulist ei tee! Rünnakud foorumites ja avalikes kanalites on just sellise püstitusega. Vallaametnik teeb oma igapäevast tööd, mida riik on talle seadustega pannud ja lisaks veel kohaliku kogukonna jaoks projektipõhist tööd ning õhtul lööb aktiivselt kaasa seltsielus. Enamjaolt on nad kõrgharidusega inimesed. Neist räägitakse vähe, kuid väikesele kogukonnale on nad väga vajalikud. Mida sellises olukorras teha? Niisiis – lähteülesanne on olemas. Kui ollakse rahulolematud ja vallaelus ei ole mitme valimisperioodi jooksul midagi oluliselt muutunud, saame küsida, kas peaks ootama uusi valimisi või tegema selgeks, kui võimekad me oleme ja kas meie haldussuutlikkuses on probleeme? Mida rahvalt küsida? Eks ikka arvamust, kas piirkond, kus ta elab, vastab tema nõudmistele või tuleb midagi oluliselt muuta. Teen ettepaneku küsitlus läbi viia kõigis piirkondades, muidu ei lõpe manipulatsioon selle teema ümber ära. Meil puuduvad tegelikud lähteandmed kodanike poolt ja vallavolikogudesse valitud inimesed ei julge sellist otsust teha. Arvan, et neil ka ei ole selleks otsest mandaati. Tulles tagasi algusesse, siis põhiline on Eesti haldussuutlikkus tervikuna. Me räägime Eesti riigi võimekusest valdkondi rahastada ja olla jätkusuutlik riik. Me räägime riigieelarve tasakaalust ja õiglasest rahajaotusest. Siin ei ole tavakodanikel ega ka omavalitsustel muud sõnaõigust, kui osaleda valimistel ja oma kodanikukohust täites loota, et partei, kellele hääl antakse, hindab riigieelarve jagamisel head majandamistava enam kui erakondlikku maailmavaadet. See, kuidas viimasel aastal on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium meie silme all toimetanud Estonian Airi, Eleringi ja Eesti Energiaga, ei kannata kriitikat. Sõna otseses mõttes on Eesti rahvale ja tarbijale häbenemata näkku sülitatud. Kui haldusterritoriaalne reform näeks ette, et riigi majandamisel lähtutakse kõikide piirkondade huvidest (kaasamise hea tava, arengukavad) ja riigieelarve koostamine on selle lahutamata osa, siis saaks rääkida positiivsetest ilmingutest terviku osas. Kuid lihtsalt omavalitsusi liites, kui üldine arusaam riigikorraldusest jääb samaks, ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Need, kes soovivad ühineda, need saavad seda teha nii ehk naa. See on vallavolikogude tunnetuse küsimus. Otsust kelleqaqi liituda ei ole teha kerge Hetkel on Raplamaa Omavalitsuste Liidul koostöös Tallinna Ülikooli spetsialistidega käimas uuring ,,Raplamaa omavalitsuste jätkusuutlikkuse suurendamine nende konsolideerumise kaudu”. Varem oleme koostanud ,,Raplamaa keskuste arengustrateegia”. Kindlasti on saadud targemaks ja lähenetud, kuid need on üldised dokumendid, mis näitavad mingisuguseid trende, kuid otsuse peab tegelikku olukorda hoomates tegema ikkagi omavalitsus ise. Ma olen seda meelt, et sobivad piirkonnad, mis oma taustalt ja vajadustelt sobivad koostööd süvendama, peaksid seda kindlasti tegema. Samuti on piirkondi, kes peaks ühinemise osas oma sisemise võimekuse ära kaardistama ning parema tuleviku nimel ühise arengukava koostama. Kuid ma ei ole rahul regionaalministri ja valitsusametnike käitumisega, kes tõstatavad küsimuse selliselt, et väikesed omavalitsused ei saa hakkama. Tihti ei ole oluline raha hulk, tulemuse annab oskus seda käsutada. Selge on ju see, et me ei saa käega lüüa. Kõik ei sõida ära, enamus eestimaalasi tahab siin elada ja töötada. |