Viljandimaa omavalitsuste juhid arutasid esmaspäeval Pärnus, millistest linnadest peaks tõmbekeskustepõhise haldusreformi korral saama siinsete uute valdade keskused.
Paistu vallavanema, Viljandimaa omavalitsuste liidu esimehe Ene Saare sõnul astuti arutlustes tubli samm edasi, kuid regionaalministri nõutud arvamus vormistatakse alles juuli alguseks.
Ene Saar, millised Viljandimaa punktid te Pärnus meie tulevasteks tõmbekeskusteks määrasite?
Päris nii see ei käi, et omavalitsuste juhid tulevad kokku ja ütlevad: vaat need on meie tõmbekeskused. Püüdsime esimesel seminaril luua võimalikult avatud õhkkonna konstruktiivseks tööks, mis aitaks hiljem jõuda konkreetse pakkumiseni. Esmalt analüüsisime linnade andmeid, lähtudes siseministeeriumi antud kriteeriumidest. Vaatasime, mis siis välja kukuks, kui käituksime nagu sõnakuulelikud koolipoisid.
Mina ei saa aru, mis seal nii palju arutada on, et riik pidi eraldama spetsiaalselt selleks omavalitsuste liidule 7800 eurot. Teeme nii, et ma ütlen teile praegu kohe ära, kuidas reformi peaks korraldama. Maakonda tuleb kujundada kolm tõmbekeskust: keskel on Viljandi, põhjas Suure-Jaani ja lõunas Karksi-Nuia või Abja-Paluoja. Nii, tehtud! Palun antagu mulle 7800 eurot. Ka mina olen umbes samasugusel seisukohal, aga niimoodi asju otsustada pole demokraatlik. Me peame arvestama omavalitsustes tegutsevate inimeste arvamust — nemad teavad kõige paremini, milline on nende kodukoha arenguperspektiiv. Ainult kõiki asjaolusid põhjalikult käsitledes on võimalik kujundada inimestes ühesugune arusaam.
Teema on tegelikult palju keerulisem, kui pealtnäha paistab. Ministeeriumi antud kriteeriumide järgi peab tõmbekeskuses elama vähemalt tuhat inimest ja selle juures peab paiknema 5000 elanikuga tagamaa, mis sõltub keskuses pakutavatest teenustest.
Elanike arvu poolest annaks Võhma seega tõmbekeskuse suuruse välja, aga piisav tagamaa oleks tal üksnes siis, kui selle sisse kuuluks Suure-Jaani. Ka Suure-Jaanis on napilt üle tuhande inimese, aga temal pole jälle Võhmata küllaldast tagamaad. Suure-Jaani ei ole võhmalastele pealegi mingil juhul tõmbekeskus.
Kui kaardile vaadata, võiks arvata, et Kõole ja Kolga-Jaanile on Suure-Jaani või Võhma tõmbekeskus, aga tegelikult ei ole paljud sealsed inimesed nendesse linnadesse sattunud aastaid või suisa aastakümneid.
Niisiis on Viljandimaa häda see, et meil on põhja- ja lõunaosas üksteise seljas mitu üsna ühesuurust linnakest.
Iseenesest on see ju tore, sest tänu nendele on paljud teenused sealsetele maainimestele lähemal. Nii Abjal, Nuial kui Mõisakülal on oma kindel koht. Aga jah, plaanitava reformi seisukohalt on siin peaaegu võimatu tõmbekeskusi välja valida. Seega on regionaalminister Siim Kiisler loonud helesinise unistuse, mida pole — vähemasti meie maakonnas — võimalik ellu viia. Ükskõik kuidas me ka piire ei tõmbaks, ikka ei kattu need inimeste igapäevaste liikumisteedega. Ei ole võimalik jah, kui eesmärgiks on seatud kardinaalne haldusterritoriaalne reform. Üks võimalus siiski on. Liidame kogu maakonna üheks Viljandi vallaks.
Jah, sellestki võimalusest on räägitud. Aga seminaril jäi kõlama seisukoht, et nii radikaalne variant oleks kohaliku demokraatia surm. See meenutab suure kolhoosi teemat. Ühelt poolt ei ole meie maakond tõesti nii suur, et seda ei saaks ühest kohast hallata. Teiselt poolt vähendaks see paratamatult inimeste huvi oma kodupiirkonna juhtimise vastu. Võim muutuks kaugeks.
Miks peaks üht keskmist elanikku üldse huvitama, kust valla piir jookseb ning kus asub vallamaja? Kui lumi on lükatud ja matusetoetused makstud, on kõik korras. Ma ei ole teiega nõus. Kodanikuna, kes on Viljandimaal sündinud, kasvanud ja töötanud, tunnen küll, et mulle läheb oma vald korda.
Miks ei võiks me seda meietunnet tähtsustada hoopis madalamal tasandil? Näiteks külas ja linnaosas.
Siin tuleb jälle mängu demokraatia. See ei toimi, kui inimestel pole võimalust otsustusprotsessis kaasa rääkida. Kui Viljandi maakond oleks üks omavalitsus, jääks piirkondade esindatus volikogus väikeseks. Paljud kohad ei pääseks enam üldse pildile. Tarvis on leida tasakaal. Ühest küljest tuleb elu korraldus jätta inimestele võimalikult lähedale, teisest küljest on tarvis teha sellised omavalitsused, mida on mõistlik ülal pidada. Väga väike on halb ja väga suur samuti.
Olete Paistu vallavanemana aidanud kaasa Viljandit ümbritsevate valdade peatsele liitumisele. Kas te ei karda, et juba selles mastaabis varitseb teie kodukoha rahvast oht jääda uues 23-liikmelises volikogus esindamata?
Jah, see oht on, sest valimised korrraldatakse ühes ringkonnas. Minu sisetunne ütleb siiski, et kolm-neli Paistu inimest peaks sinna pääsema. Maakonnasuuruses vallas oleks kõrvalejäämise oht palju suurem.
Milline oli seminari õhkkond? Kas regionaalministri algatus on pingeid külvanud? Õhkkond oli ennekõike töine. Valdade ja linnade juhid on hakanud sel teemal elavalt kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Tänu sellele oleme astunud suure sammu edasi ning võime varsti saata potentsiaalsed variandid volikogudele arutada. 1. juuliks peab meie koondarvamus olema maavanema laual.
Selle kõige juures pole mingit kindlust, et tõmbekeskustepõhine reform ära tehakse. Võibolla vaidlete praegu asjata.
Seda ei tea me tõepoolest. Ehk räägime tõesti tühja ja raiskame raha. Teisalt tajuvad kõik, et mingid muudatused tulevad varsti nii või teisiti ning nendeks tasub valmis olla. Selleks ongi hea kõik versioonid läbi vaagida, et asi ei tuleks nagu välk selgest taevast.
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikmena olete regionaalministri parteikaaslane. Kas olete tänu sellele saanud aimu, kui tõenäoline reform üldse on? Varem on Reformierakond IRL-i seda laadi algatustele vee peale tõmmanud.
Kaldun arvama, et enne järgmisi riigikogu valimisi ei juhtu midagi. Alles siis, kui uus valitsus ja peaminister on ametis, saab midagi kindlat öelda.
Tahan rõhutada, et haldusterritoriaalne reform üksi ei too õnne kellegi õuele. Sellel on mõte üksnes siis, kui samal ajal tehakse kogu riigi haldamise reform.
Mis selle riigiga siis valesti on?
Ülesanded ei ole kõigile üheselt arusaadavad ja see põhjustab palju vaidlusi rahastamise teemal. Isegi OECD uuringud kinnitavad, et võrreldes muu Euroopaga on meie omavalitsused kohalikuks tegevuseks alarahastatud. Selleks et panna õige suurusega summad õigesse kohta, tuleb läbi vaadata ka ministeeriumide ja maavalitsuste ülesanded.