Kärt Anvelt
Valitsusliit on mugavustsoonis, kus tõmblemist pole, kuid ka põhimõttelistes küsimustes kokkuleppele ei jõuta.
Praegust valitsust võib kujundlikult võrrelda kergelt ülekaalulise kodanikuga, kes kehalistesse harjutustesse ja toitumise jälgimisse eriti ei panusta. Kes elab pigem mugavat oleskelu, uskudes, et neerud, kopsud, maks, liigesed, süda ja aju tulevad ise toime. Ei nähta – või ei taheta näha –, et kõik on üks tervik.
Ollakse muretud, sest teatakse, et teisel koalitsioonipartneril pole kuhugi minna – 101 piires oskavad kõik arvutada. Ühiseks eesmärgiks pole suured sihid – haldusreform, koolivõrgu korrastamine ning sealt tulenevalt presidendi üldine üleskutse „Teeme Eesti korda!”. Tundub, et ainus mure on mitte minna ajalukku näiteks Estonian Airi sulgemise või omavalitsuste liitmisega.
Omavahel on valitsus aga kenasti kokku töötanud ja seega on rumalus rääkida kriisist või lagunemisest. Vaatamata sellele, et nii mõneski olulises asjas on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit eriarvamusel.
Laias laastus võib probleemistiku jagada kaheks.
1. Haldusreformi valdkond
IRL-i jaoks on murettekitav peaminister Andrus Ansipi sõnum, et kuna tegemist on tema viimase valitsusajaga, siis midagi konkreetset enam ei tehta. Ometi on otsused – ka need, mis pole väga populaarsed – vaja teha täna. Eelkõige taandub kõik haldusreformile, mille jõuga tegemise vastu on lisaks Ansipile ka enamik Reformierakonnast.
„Haldusreform tundub olevat tegijate probleem, sest kui asjaga tegeleks võimekam seltskond, saaks ka tehtud. Kui saaks arutada ja kuulata, mida partner räägib. Kui ei toetata vägisi liitmist, olgu, pakkuge siis mingeid uusi mõtteid, teeme koos,” kritiseerib Reformierakond IRL-i regionaalministrit, kes oravate hinnangul haldusreformist punktivõitu tahab.
„Reformierakonda, kellel on palju omavalitsusjuhte, huvitab omavalitsuse tasand küll, aga nad on unustanud, et seal taga on tulumaksu maksvad inimesed, kes tahavad paremat teenust. Kogu konflikti olemuslik probleem taandub omavalitsusvõimekuse ja autonoomia peale. Vaja on riigi sekkumist autonoomiasse,” ründab omalt poolt IRL.
Haldusreformi, mille üks osa on ka haridus, koolivõrgu korrastamine, sotsiaaltasand, saab edukalt teha ainult siis, kui valitsus on sama üksmeelne kui kriisi ajal, mil eelarveaukude lappimiseks kärbiti omavalitsuste tulubaasi. Siis polnud juttu, et las omavalitsused otsustavad. Nii on aga praegu haldusreformi puhul.
Aga on ka suure reformi näide: endisel justiitsministril Kristen Michalil õnnestus veidi rohkem kui aastaga teha avaliku teenistuse reform, millele oli avalikus sektoris väga suur vastuseis.
Kõige hullem konflikt kahe erakonna vahel on praegu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tõttu. IRL leiab, et suurema ja kindlama õpetajate palgatõusu nimel tuleb riigil sekkuda omavalitsuste iseotsustamisse. Reformierakonna hinnangul peavad aga omavalitsused ise otsustama, kuidas riigi antud raha suunata. Kui seadust vastu ei võeta, ei pruugi 2014. aastaks planeeritud palgatõus nii suur olla.
2. Demokraatia valdkond
IRL-i jaoks on põhimõtteline küsimus ka avatud nimekirjad, „sest siis arvestaks meie valimissüsteem 100% valijate tahet osas, kes mandaadi saavad”. Samal seisukohal on nii sotsiaaldemokraadid kui ka rahvakogu. Reformierakond ja Keskerakond sooviks riigikokku lasta peakontori soositud inimesi. Nii põhimõtteline see küsimus ilmselt IRL-i jaoks siiski pole, sest näiteks Mart Nutt on Eesti Päevalehele tunnistanud, et ust sellepärast kinni ei lööda.
Küll ollakse aga täiesti eriarvamusel põhiseaduskomisjonist tulnud seadusemuudatuse puhul, mille kohaselt oleks edaspidi kriminaalkorras karistatav suure ulatusega keelatud annetus ehk kõik, mis ulatub üle 32 000 euro. See tähendab, et kui erakonda tuuakse kilekotiga alla 32 000 euro suurune summa, oleks tegemist pelgalt väärteoga. IRL piiri tõmbamist ei toeta. Peaminister Ansipil summa suuruse eelistusi pole. „Üldse ei tohi neid (ebaseaduslikud annetused – toim) teha!”
Sama jäik on IRL nn Berlusconi seaduse puhul – IRL pole nõus korruptantidele millimeetritki vastu tulema ning korruptsiooni uurimist nõrgendama. Tõsi, viimasel ajal on samasugust arvamust avaldanud ka justiitsminister Hanno Pevkur, kuid üldiselt on selles küsimuses ühisosa pigem Reformierakonnal ja Keskerakonnal.
Vaja on prioriteedid paika panna
Tegelikult näibki Eesti valitsus pärast kaheaastast koos olemist väsinuna.
Ka 2007. aasta riigikogu valimiste järel kokku tulnud kolmikliit sattus suurde sisemisse kriisi täpselt kaks aastat hiljem. Toona päästis valitsuse populismi langemast sotsiaaldemokraatide lahkumine ning majanduskriis, mis nõudis otsuseid.
Praegu oleks valitsusel tark maha istuda, vaielda ning seejärel uued prioriteedid paika panna. Rääkida selgeks ka Reformierakonda häiriv IRL-i mehaaniline poliitika Exceli tabeli tarbeks – olgu siis tegemist võlast vabaks eelnõu või maamaksuvabastusega. Nagu oravad viitavad, lõikab just see koalitsioonile kõige valusamalt sisse, sest poliitika on maraton, mitte sprint, ning punktivõtu asemel tuleb keskenduda perspektiivikamatele aspektidele. Siin ongi paslik tõlkida Mart Laari kirja: „Leppige kokku ja tehke need poliitilised otsused!” Sama ütles ka president Toomas Hendrik Ilves omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaual: „Ootan, ja ka kõik omavalitsusjuhid ootavad valitsuselt selgeid sõnumeid, kuidas ja millisel kujul haldusreformiga edasi minnakse.”