Eesti vajab juurde veel üht omavalitsuste tasandit (Äripäev)

INNO TÄHISMAA Võrumaa Teataja ajakirjanik

Eestis armastatakse rääkida, et omariiklus ongi kallis, teisalt lihvitakse riiki võimalikult odavaks ja lamedaks.

Osaliselt on see õigustatud, mis puudutab näiteks bürokraatlike barjääride vähendamist asjaajamisel. Valitsemisele tähendab aga lihvimine riigi veelgi suuremat kaugenemist rahvast, mis toob kaasa eesmärgile vastupidised tagajärjed.

Lihtsustatult öeldes pole Eesti omavalitsused mitte liiga väiksed, vaid üks omavalitsus on liiga suur, mis tekitab ebanormaalseid anomaaliaid.

Üks ja ülejäänud. Nõnda võibki üks omavalitsus asutada ööpäev läbi tegutseva telekanali ja kehtestada tasuta bussisõidu. Kõigi ülejäänute jaoks jäävad sellised asjad kaugeks unistuseks isegi siis, kui neid kahe-, kolme- või koguni kümnekaupa vägisi punti siduda, nagu näeb ette nn tõmbekeskuste ühendamismudel. Pealegi toob ühendamine endaga kaasa lühiajaliselt kulusid, mida praegusel majanduslikult raskel ajal pole otstarbekas teha.

Hea (halb) näide on siin Läti, mis viis hiljuti läbi ulatusliku haldusreformi, aga kaotas sellega mitu korda rohkem elanikke kui Eesti. On ju selge, mitme vaese omavalitsuse ühendamine raha juurde ei too. Pigem toob see kaasa koolide sulgemise, mis omakorda paneb inimesi mõtlema elukohast lahkumise peale. Lõuna-Eesti elanikele on juba aastaid tõmbekeskuseks Helsingi, mitte Tallinn.

Sundühendamise asemel on otstarbekas luua veel üks omavalitsuste tasand. Näiteks jagada Eesti tinglikult nelja ossa, kus ühe osa moodustab Tallinn, teise Lääne-Eesti koos Haap­salu ja Pärnuga, kolmanda Põhja-Eesti koos Jõhvi ja Narvaga ning neljanda Lõuna-Eesti koos Tartu ja Viljandiga.

Võrdsem olukord. Need piirkondliku tasandi omavalitsused on võimelised tegutsema võrdsetel alustel Tallinnaga − hakkavad vastutama haiglate, koolide ja tänavate ülalpidamise eest, meelitavad turiste ja investeeringuid ning suudavad ka valitsemisturul pealinnaga konkureerida.

Väiksematele omavalitsustele jäävad kogukonna elu juhtimine, kohaliku tasandi sotsiaalhoolekanne, kommunaalteenused jt jõukohased ülesanded. Ainult nõndamoodi on võimalik hakata vähendama Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel valitsevat ebavõrdsust ning lõhet.