Tšehhovi teoste tegelased panid öösel oma lagunenud mõisa verandal samovari üles, jõid teed ning unistasid sellest, kuidas kunagi helges tulevikus on kõik hoopis parem.
Inimesed on õilsamad, ei varasta, ei peta, maailmast kaovad labasus ja lollus. Unistati ka sellest, kuidas ise paremaks muututakse, minnakse tööle, aidatakse talupoegi, edendatakse kohalikku elu: üleüldse, tehakse midagi kasulikku, progressiivset. Kui tee sai joodud, õhati veel kord unistavalt ja mindi magama. Järgmine päev veedeti võrkkiiges lesides, käidi seenel, lehvitati enesele õlgkübaraga tuult. Ja õhtul asuti taas unistama.
Eestis on pea terve taasiseseisvuse aja unistatud omavalitsuste liitmisest. Ikka ja jälle tõstatab keegi selle teema. Mehed-vennad! Kallid kaaslased! Endist viisi me enam edasi ei saa! Haldusreform on hädavajalik, see tuleb kiiremas korras ära teha, iga raisatud päev on kurjast, hakkame kohe hommikul liitmisega peale! Seejärel sajab robinal arve, sest igal nupumehel on oma arusaam sellest, mituomavalitsust on Eestile just paras. Arve on ilmatu hulk ja kõik nad on erinevad.
Mehed-vennad, kallid kaaslased noogutavad nõusolevalt ja mõmisevad: õigust räägid, sulaselget tõtt! Aga enne alustamist on vaja kõik hoolega läbi kaaluda. Inimestega tuleb nõu pidada… Hoidku jumal selle eest, et midagi tehtaks üle kohalike pea! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, nii on õpetanud juba vanarahvas ja vanarahvas ometi teab, mis on hea.
Selleks ajaks on samovar muidugi tühjaks joodud ning Une-Mati võtab oma. Järgmine päev kaob argiaskeldustes. Aga õhtul sätib keegi jällegi lõua mõnusalt peopessa ja hakkab pihta: mehed-vennad, kallid kaaslased… Ja nii see magus unelm muudkui kerkib ja vaob, kerkib ja vaob… Nagu hommikune udu. Nüüd on siis jutuga sinnamaale jõutud, et teeks nii, et jääks järele ainult tõmbekeskused! Nii 60omavalitsust. Tõesti, pole laita plaan! Samovari taga istujate silmad säravad, nagu oleks vägev tegu juba tehtud ja uued piirid maha märgitud.
Aga teiselt poolt lauda kostab otse loomulikult ka vana tuttav, veidi unise häälega ette lauldud refrään: mõte pole laita, aga enne peab ikka veel aru pidama. Ega siis uisapäisa tohi tormata, andke aega atra seada, kaalume veel. Mida arvavad kohalikud? Ja kas need tõmbekeskused on ikka need õiged tõmbekeskused, või on veel kusagil mõni?
Ja loomulikult on. Ennekõike Tallinn, aga muidugi mõista ka Soome. Olen kindel, et väga suur osa nendest 60 tõmbekeskusest on juba praegu täiesti tühjaks tõmmatud ja pooled kohalikud laovad tegelikult Soomes müüri. Seal teisel pool lahte asub reaalselt see hiiglaslik tolmuimeja, mis muudkui tõmbab ja imeb. Või kui otsida teist, romantilisemat võrdlust, siis tohutu, pimedas öös nii kutsuvalt särav lamp, mille poole võlutuna lendab terve putukate armee üle Eesti.
Tartu öölaulupeol loeti ette televaatajate kirju ning päris paljud neist avaldasid härdameelset tunnustust „koju jäänud eestlastele”, kes nii vahvasti ühele platsile kokku tulid ja liigutavas üksmeeles laulu lõid. „Uhke on vaadata teid, mu kallid rahvuskaaslased, siit kaugelt California palmide alt!” Need, kelle suur globaalne tolmuimeja oli jõudnud juba alla neelata, vaatasid neid, kes veel alles. Ja kes ei suuda kuidagi ära otsustada, mitu valda, mitu tõmbekeskust peaks olema tillukeses Eestis. Samovar sumiseb, tirtsud siristavad, kirsipuid raiutakse.