| Vabatahtlikult on viimastel aastatel liitunud vaid üksikud linnad-vallad. Eeloleval sügisel lisandub ühinejate perre veel 18 omavalitsust, kellest tekib seitse uut. Niiviisi vaikselt sõudes kuluks kohalik haldussuutlikkus üha hõredamaks, aga õnneks on see vaikus enne tormi. | |||||
| Äripäeva arvates tuleks regionaalminister Siim Kiisleri pakutud umbes 60 omavalitsusega Eestit võtta kui esimest etappi halduskorralduse ajakohastamisel. Järgmiseks peab sellel teel saama maavalitsuste kaotamine.Mõistagi tuleb selgelt eristada maakonda kui ajaloolise identiteedi kandjat ning riiklike või kohalike teenuste pakkumist piirkonna elanikele. Identiteet ja kodukoha patriotism on väga tähtsad. Kuid nende kõrval on oluline, et inimeste igapäevaelu toimiks normaalselt ning oleks loodud tingimused ettevõtluse arenguks. Selle juures jääb kohaliku tasandi tugevnedes maavalitsuse roll üha lahjemaks.
Paratamatu vajadus. Valdade ja linnade liitumisega kerkib paratamatult vajadus ümber hinnata maakondliku taseme olemus ja ülesanded halduskorralduses. See on ühtlasi hea võimalus lõpetada maavanema ja maavalitsuse kui eraldi institutsiooni tegevus. Kuna maavalitsusele on praegu seadusega pandud sadu suuremaid ja väiksemaid ülesandeid, millele lisandub hulk n-ö ise võetud kohustusi, siis tuleb need mõistagi uuest olukorrast tulenevalt üle vaadata. Osa neist on kindlasti lihtsalt mittevajalikud. Osa ülesannetest saab delegeerida kohalikele omavalitsustele, kes on liitumise järel võimelised praegusest märksa jõulisemalt panustama kogu maakonna kui terviku arengusse. Oleks isegi omajagu jabur, kui arengu suunamisel valdavalt vaid sõna jõudu, aga mitte rahalisi vahendeid omav maavanem hakkaks näiteks ühe omavalitsusega maakonnas kohaliku volikogu tööd dubleerima. Küll ei saa omavalitsustele üle anda omavalitsuse järelevalvega seotud funktsioone, sest iseenese kontrollimisest ei pruugi head nahka tulla. Need ülesanded saab jagada vastavate ministeeriumide ja ametite vahel, kes niikuinii praegu enamikku järelevalvetegevusest suunavad. Teenused ei kaugene. Juttu on olnud riigi kaugenemisest rahvast, kuid seda aitab vältida plaanitav n-ö riigimaja projekt. Selle järgi koondatakse kõik riigi osutatavad teenused, mille tarbeks tuleb kas ettevõtjal või kodanikul ise kohale minna, maakonnakeskuses ühte kohta. Lihtsalt selle maja keskne üürnik ei oleks enam maavalitsus. Kuigi omavalitsusliidud on avaldanud soovi luua ka midagi teise tasandi omavalitsuse laadset, siis selle järele vajadus puudub. Suisa mõttetuks muutuks see aga olukorras, kui maakonnas ongi üks-kaks omavalitsust, nagu usutavasti näiteks Saare- ja Hiiumaal. Märksa mõistlikum on ju laua taha istuda ja volikogu(de) tasemel lihtsalt kokku leppida, mitte üritada miniparlamenti mängida. Üks maavalitsuste kaotamise vastane argument on olnud see, et piirkonnast kaob hulk kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti. Nii lahkuvad ka inimesed, kellel pole rakendust. See on kahtlemata aspekt, millele peab tähelepanu pöörama. Samas jäävad aga vajalikud tegevused, näiteks haridusasutuste järelevalve või perekonnaseisutoimingute tegemine alles, ning spetsialistid saavad neid jätkata vastavas ametkonnas. See paneks ühtlasi keskvalitsust ja ministeeriume oma igapäevatöös kohalikku mõõdet enam arvestama, mis on samuti väga vajalik Eestit kui tervikut silmas pidades. |
