Jüri Kõre: Omavalitsuskorraldus. Emotsionaalne või teadlik tegevus?

Omavalitsuste/liitude/maavalitsuste esindajad on ära teinud uskumatuna tunduva töö: kokku leppinud umbes 50 tõmbekeskust.

Kui selle töö tulemusena hakatakse mõne aja pärast kohendama halduskorraldust, pole see samm näiteks naabermaades tehtud/tehtavate omavalitsusreformide kõrval sugugi radikaalne. Aga edasiminek kindlasti.

Elanike arvult suurema ja majanduslikult tugevama omavalitsuse eeliseid on piisavalt kirjeldatud. Lihtsustatult võiks nad kokku suruda sõnasse võimekus. Muidugi ei ole suurus ja võimekus sünonüümid.

Liiga lihtne on taandada kõike rahale. Samuti personalile (ametnikkonnale).
Eestis omavalitsuste võimekuse hindamiseks kasutatav indeks on liialt majanduskeskne. Mujal käibivates on hoopis rohkem kogukonna elu, mittetulundusühingute tegevust ja muid sotsiaalseid aspekte kirjeldavaid näitajaid.

Nende arvesse võtmine tõenäoliselt parandaks väikeste omavalitsuste positsiooni võimekuse pingereas. Sest väikestes on inimestevahelised sidemed tihedamad, seltsielu elavam, paratamatult on omaalgatust rohkem.

Enamuse-vähemuse suhe
On liitumistakistusi, mille üle arutletakse avalikult. Ja neid, millest räägivad inimesed omavahel.
Viimasesse rubriiki kuulub enamuse-vähemuse suhete teema. Tavakodanikule on lihtne sisendada, et omavalitsuste ühinemine on kahe teraga mõõk. Et väikese koha väike probleem jääb liitvallas suure koha suurte nõudmiste varju.

Näiteid väiksema liitujaga tehtud kokkulepete murdmisest pole ju palju. Vist ainult Vändra-Kaisma juhtum. Aga vähemusest teerulliga üle sõitmise praktika on Eesti poliitikas tavaline. Seega on võimalus, et ka minuga (minu vallaga) nii juhtub, reaalselt olemas.

Meie omast järsult erinev poliitikategemise stiil säästab reformide tegijad Põhjamaades varjatud ohtude ja muredega tegelemisest. Ja seetõttu on palju rohkem jõudu sisuliste teemade käsitlemiseks. 

Teine halduskorralduse analüüsides ignoreeritav tõsiasi puudutab hinnanguid arengule. Arenguerinevused pole ju mitte ainultomavalitsuste vahel. Erinevused on ka suuremate ja näiliselt edukamate sees. Tallinna, Tartu, Pärnu sees. Kohtla-Järve hinge vaakuvatest linnaosadest rääkimata.

Kõigile või kõikjale ressursse ei jätku. Üksteist põrnitsevad Tartu Hiinalinna vana-väsinud ja uus-värske elamukvartal kuuluvad mitte eri sajanditesse, vaid eri epohhidesse! Mõnes mõttes erinevad tõmbekeskuse ja temast kümmekonna kilomeetri kaugusele jääva küla vajadused ja probleemid vähem kui nimetatud kahe kõrvuti kvartali omad. Kui ühes või teises asulas täna elu seisab, siis homme suure omavalitsuse koosseisus ei saa pilt mitte kuidagi olla 180 kraadi muutunud. 

Tarbijate vähesus
Tegelikult pole mitmete teenuste (tervishoid, haridus, hoolekanne) osutamisel väikeses vallas takistuseks eelarve pingelisus. Hoopis suurem takistus on teenuse potentsiaalsete tarbijate vähesus.

Või kui asja pisut keerulisemalt käsitleda, siis on puudujäägiks naabrite vähene koostöö. Kohapeal pole otstarbekas ühte või teist tegevust korraldada. (Tõmbe)keskus on aga oma asutused loonud vaid oma elanike vajadusi arvesse võttes. Kui kliendile nii teenus kui transport ka kinni makstakse, ei anna see garantiid, et ta pääseb lähima teenusepakkuja juures löögile.

Teenuste korralduse analüüs ei ole Eestis eriti kõrgel tasemel. Needki vähesed, keda saab nimetada omavalitsuste uurijateks, on kitsid oma teadmisi jagama. Napib neutraalset infot. Ja käibel on palju lihtsustusi.

Liitjate ja lahutajate tüüplubadus on, et sotsiaaltöötaja jääb sinna, kus ta praegu on. See tähendab praegusesse vallamajja. Ja lahendab kui mitte kõik, siis vähemalt kolmveerand ihu ja hingega seotud muredest.

Kindlasti on selline dispetšer vajalik. Kes jagab infot, võtab vastu avaldusi, aitab kiirelt päästa hädas lapsi vanemate või vanemaid laste käest jne. Aga ta ei hakka tegelema keerukamate elujuhtumitega. Nendega, mis ülepea on professionaalse sotsiaaltöö sisu.

Maa ja linna sotsiaaltööd ühendav mudel tuleb veel luua. Näiliselt on eeskuju Tallinnas ja Tartus olemas. Kahetasandiline organisatsioon Tallinnas keskse ameti ja linnaosavalitsuse osakondade, Tartus sotsiaalabi osakonna ja piirkonnakeskuste näol.

Kindlasti pole aga linnade esimese teenusetasandi mehaaniline linna piiridest väljapoole laiendamine vastuvõetav. Nii sisulisest kui poliitilisest vaatenurgast.

Mis on eelneva väljaütlemise mõte. Väikesed, nii-öelda liidetavad omavalitsused on seni rõhutanud oma probleeme. Tegelikult toob tõmbekeskusepõhine halduse uuendamise kava nende mured keskuste kabinettidesse ja lahendused keskuste eelarvetesse.

Õigused ja kohustused

Uue organisatsiooni loomisest hoopis keerulisem on kliendiga seotud küsimuste ja küsitavuste lahendamine. Seal pole päevakorral ainult raha: suurema või väiksema omavalitsuse, rasvasema või kõhnema eelarve teema. Hoolekande põhiprobleem on sama eespool riivamisi käsitletud enamuse ja vähemuse teema.

Sotsiaalhoolekande kliente käsitletakse amorfse marginaalse vähemusrühmana. Koalitsiooni-opositsiooni poliitilisi mänge harrastatakse vana rahvatarkuse «kuidas küla mulle, nõnda mina külale» stiilis. Potentsiaalse hoolekandeteenuse vajaja nõrk positsioon on kirja pandud seadusesse.

Ühelt poolt tuleneb see kliendi õiguste, teisalt riigi ja omavalitsuse kohustuste ebamäärasest fikseerimisest. Sama mure, ebamäärasus õiguste ja vastutuse piiritlemisel, kimbutab paljude teenuste korraldust. Aga seda probleemi liitmised ja lahutamised ei lahenda.

Halduskorraldus (haldusruum) kujundab vaid ühe kihi inimeste käikudest, sidemetest. Tema kõrval on ju tähtsad ka majandusruum (töökohad, teenused), sotsiaalne ruum (inimeste ja organisatsioonide vahelised suhted) jms. Kindlasti ei mõju liitmised-lahutamised sotsiaalseid sidemeid tugevdavalt ja pole seetõttu ühele osale kogukonnast või tervele kogukonnale vastuvõetavad.

Teine osa kogukonnaliikmetest aga hääletavad sellise hoiaku vastu. Hääletavad jalgadega, rännates sinna, kus on töö või teenused. Lõpuks ei tule see ju kellelegi kasuks, et kogukonnaliikmete elu ja ametnike toimetamised haakuvad selle tulemusel omavahel üha vähem ja vähem.