| Postimees kajastas valimiste eel ja järel mitut tõsiasja: 215st Eesti omavalitsusest tervelt 137s sai absoluutse enamuse üks nimekiri; 73 valla- või linnajuhti on olnud ametipostil kauem kui kümme aastat, osa sai ametisse juba nõukogude aja lõpus. Või kolmas näide: kohalikel valimistel saadud häälte protsendi järgi 50 edukaima häältekoguja seas oli ainult kolm üle riigi tuntud poliitikut: Edgar Savisaar, Eerik-Niiles Kross ja Jüri Ratas.
Kõik ülejäänud on kohalikud tuusad ja mitte parteidest, vaid valimisliitudest. Võiks olla skeptiline väite suhtes, et valimisliitude edu näitab demokraatia arengut. Ei ole ju vahet, kas nimetame organisatsiooni parteiks või valimisliiduks, kui sisuliselt on üks ja sama seltskond mõnda valda valitsenud 20 aasta järjest.
Ükski neist näidetest pole iseenesest ebademokraatlikkuse tõestus, aga võimalikule probleemile viitab küll. Paljudes kohtades pole tegelikku valikut – ei poliitilist, ei inimeste, ei ideede, ei tegude vahelist konkurentsi. Kui võimul olev seltskond on tubli ja toimekas, polegi nagu suurt häda, aga isegi tublid ja toimekad väsivad. Veel hullem, kui seltskond ei ole toimekas ega isegi mitte aus.
Olen viimastel päevadel kokku puutunud mitme sellise looga. Kallaste linnas võitis valimised inimene, kes eelmisel aastal kohtumääruse alusel linnapea kohalt vallandati, sest prokuratuur kahtlustab teda linna raha kasutamises isiklikuks otstarbeks. See aga ei seganud teda uuesti valimisi võitmast ja suure tõenäosusega uuesti linnapeaks saamast.
Teises Eesti väikelinnas sai valimisvõidu kohaliku ärituusa nimekiri. Ärituus ise poliitikasse minna ei viitsi, aga määras linnapeaks alluva oma firmast. Viimane omakorda määras esimese otsusena linnapea ametis suurima linnaettevõtte juhiks inimese, keda politsei kahtlustab häälteostmises.
Või pisivald Saaremaal, kus volikogu esimees korjas rekordhäälesaagi, lisaks sellele on tema oma enamik vallas tegutsevatest ettevõtetest, mille jaoks omakorda on oluliseks tuluallikaks vallale teenuste osutamine. Enamik ajakirjanikke on kokku puutunud kümnete seda sorti lugudega. Neil on sama alatoon: polegi nagu kedagi teist valida, see on nii väike koht, selline see vallademokraatia Eestis ongi.
Muuseas, eelmisel nädalal avaldatud riigikontrolli aruanne viitas samuti kohalike omavalitsuste demokraatia probleemidele, ja kui jutt läheb taas haldusreformile, võiks neid meelde tuletada. Mitme nõrga valla liitmine ei muuda neid automaatselt üheks tugevaks, kuid paljude jaoks võib see olla esimene kord, kui on üldse midagigi valida. Vähemalt tekib võimalus. |
