Kui lapata viimase kümmekonna aasta Järva Teatajaid, on neis kõige sagedamini kirjutatud haldusreformist. Täpsemalt oleme kirjutanud sellest kindlasti rohkem kui sada artiklit.
Plaane on olnud erinevaid. Alustades sellest, et liita kõik Järvamaa omavalitsused üheks vallaks, kuni selleni, et kunagi soovis Imavere vald ühineda Tallinna linnaga.
Selle aja jooksul on poliitikud pidanud sadu tunde koosolekuid. Kui ühinemiste eestvedajaks olid maavanemad, oli sellega tööd nii palju, et maavanematele maksti segi lisatasu. Töö tulemus oli seevastu kahjuks ümmargune null. Sõnadest kaugemale on selle ajaga jõudnud üksnes Türi vald.
Esmaspäeval istus kümme omavalitsusjuhti Paide raekojas ei tea mitmendat korda ja arutas, kas tasub leivad ühte kappi panna või mitte. Ja otsustati, et järgmine kord kogunevad nad sügisel. Kiiret ei paista vallajuhtidel olevat.
Pärast koosolekut jäi nii mõnigi neist ühinemise suhtes kahtlevaks, kuid sellest hoolimata nõustusid vaikses tempos edasi minema.
Kui sellel ettevõtmisel pole juhtide meelest mõtet, milleks siis koosolekutel istumise peale aega raisata? Järva Teatajat paneb imestama, et sellal kui maailm areneb kiiresti, tundub, nagu oleksime omavalitsuste puhul endiselt ajas, kus peamine liiklusvahend on hobune.
Samal ajal kui eraettevõtlus on teinud läbi suured muutused, et ajaga kaasas käia, tõhustuda ja pakkuda klientidele paremat teenust, kostab omavalitsuste poolelt enamasti kriitikat, et riik võiks rohkem raha anda.
Järva Teataja nõustub, et omavalitsused peaksid Eestis olema praegusest palju tugevamad, kuid riik peaks käituma tuntud ütluse «Ära kingi vaesele kala, vaid anna talle õng» järgi.