Kadri-Teller Sepp, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik
Käimasolev omavalitsuste reform toob mitmeid muutusi, enamasti seisab ees ka uue valla uue nime omaksvõtt. Praegu on läbirääkimised mitmel pool üsna pingestatud järgus, vaieldakse ka nime ümber. Keerulisi teemasid on väga palju, aga valla nimi on sümbol ning sümbolid on inimeste jaoks olulised. Vallanimesid on muudetud kõigi suurte halduskorralduslike muudatuste käigus, nii suurema ettevalmistusega kui juhuslikumalt. Tõsi, suuri nimemuudatusi toimub harva. Eesti kohanimekorralduse lähtekohaks on põliste kohanimede kaitse ja seeläbi Eesti keele ja kultuuri hoidmine. Kohanime väärtustamine aitab hoida koha identiteeti ning selle kohaga seotud inimeste identiteeti. Nimede lugu on üldiselt pikk ning nimesid ei või suvaliselt muuta: need mõjutavad meie koha- ja enesetunnetust. Nimi on seega väga tähtis, kuid sellest ei peaks saama võimu taotlemise vahend ega pant. Uute vallanimede valimise suurima probleemina võib välja tuua soovi taktikalistel põhjustel loobuda vanadest väärtuslikest nimedest ning panna uuele vallale uus (kunst)nimi.
Hea vallanime otsingul on hea läbi käia kohanimeuurijate soovitatud valikuteekond:
- Kihelkondade ja vanade valdade nimed
- Vallakeskuse nimed
- Silmapaistev (loodus)nimi ühinevate valdade territooriumilt
- Maakonnanimi ilmakaarega
- Uudisnimi
- Liituvate valdade ühendnimi (sidekriipsuga)
Esimesed valikud: vanad kihelkonnanimed, vallakeskuse nimi
Ideaalne vallanimi võiks olla ilmekas ja lühike, ent ajalooga nimi. Sellele vastavad meil kõige paremini vanade (mõisa)valdade ja eriti kihelkondade nimed. Neil kõigil on ajalugu enam kui sada, paljudel mitusada aastat (loe lähemalt Peeter Pälli artiklist Postimehes). Teise võimalusena võiks valida kokkulepitud vallakeskuse asukoha.
Need kaks oleksid põhilised võimalused. Muidugi on siin probleeme. Sageli on ühinejaid neli-viis ning ühinev piirkond ületab kaugelt kunagisi kihelkonnapiire, hõlmates suhteliselt suurt ja mõnikord ka vähese varasema kokku töötamisega territooriumi. Lisaks kõigele muule tuleb leida uus ühisosa ka nimes. Vallakeskuse nimi võib olla hea alternatiiv, kuid mõnikord ei ole selgelt väljakujunenud keskust. Vallakeskuse nimi võib olla ka liiga lühikese ja juhusliku ajalooga (nimetatud ettevõtte järgi või ei ole kunagi tähistanud suurema piirkonna nime). Enamasti võiks siiski eelistada kihelkonna või suurema piirkonna nime, kuid reeglil on muidugi alati erandeid. Ajaloolistest nimedest ei sobi selgelt nimed, mis on kunagi tähistanud midagi hoopis muud, näiteks Põhja-Liivimaa, mis tähistas mitte väga kauges minevikus tervet Lõuna-Eestit ja Saaremaad. Kui muudame ajaloolise nime tähendust, muudame ka oma vaadet minevikku ja tulevikku kuni täieliku kultuurikatkestuse võimaluseni. Iseenesest mõistetavalt on koha nimi vältimatult seotud geograafiaga.
Lisaks tekivad läbirääkimistel – inimlikult on see arusaadav – võimupositsiooni küsimused ning mõnel pool proovitakse kokku leppida, et ühegi ühineja endist nime ei võeta. Nime aga ei peaks siduma kellegi suurema (moraalse) mõjuvõimuga. Sellisest päevapoliitilisest otsusest on eriti kahju kui meenutada, et kohanimede kestus ajateljel on kordades pikem kui mistahes kohalikul otsustusorganil. Ühe nime „võitu“ teiste ees ei tuleks tõlgendada ega serveerida taktikalise võiduna teiste valdade inimeste või poliitikute ees. Nimi on edaspidi kõigi ühine, mitte ühe vana olija nimi. Teiselt poolt vaadates ei ole teiste ühinemispartnerite nime kaotus alati üksühene: need jäävad alles asustusüksuse, osavalla, kihelkonna või lihtsalt tuntud paiganimena. Kohanime säilimine mõnel teisel kujul (asulanimi või mõni muu tuntud paiganimi) aitab inimestel valla nime muutusega leppida. Ka seda tasub teadvustada. Enamik nimesid jääb siiski ühel või teisel kujul alles.
Suured nimed, mida kõik soovivad
Kui kuidagi teisiti ei saa, võiks liikuda rada pidi edasi ja otsida ühinevate valdade territooriumilt mõnda tuntumat kohanime, mis oleks ajalooline, köitev ja ühendav. Levinud võtteks on looduspiirkonna nime valik. Meeles tasub pidada, et loodusnimed ei ole võtmiseks kes-ees-see-mees põhimõttel. Loodus- või kultuuripiirkonna nime on põhjust võtta kui see on ju konkreetset ühinemispiirkonda kõige enam iseloomustav ja oma. Probleemseteks nimedeks on just nn suured loodusnimed nagu Peipsi, Võrtsjärve, Võhandu – kellel siis on Eesti suurimate veekogude nimedele õigus? Loomulikult seostavad end nende järvede-jõgedega kõik nende kallastel asuvad ja toimetavad omavalitsused ja inimesed. Loodusnimedest on aga käimasoleva reformi käigus sobivaks peetud Navesti, Sakala (Suure-Jaani piirkond), Vooremaa (alternatiiv Jõgeva valla nimele), Alutaguse valla nimesid. Lisaks loodusnimedele on kohanimeeksperdid ühe võimalusena näinud ka mõne „väikese“ (küla, mõis) tuntud vana kohanime, mille mõju on laiem ning millega ümbritsevad piirkonnad sidet tunnevad, võtmist (nt Moe, Viitna). Erandlik, kuid võimalik.
Arusaadav on soov leida tuntud, „turundatav“ nimi, näiteks Lahemaa. Kohanime abil saab vald end edukalt turustada – kui selleks seos ja õigus – ka siis, kui see ei ole haldusüksuse nimi. Inimeste jaoks on oluline koht ja selle nimi, mitte niivõrd konkreetset haldusterritooriumi tähistav nimi.
Veel valikuid: ilmakaared, uudisnimed, liitnimed
Niinimetatud ilmakaarenimed ei ole täiesti välistatud, samuti uudisnimed. Nendesse tuleks suhtuda ettevaatusega ning valida muude võimaluste ammendumisel. Ilmakaarega nimi võib tunduda kohmakaks, nende liigrohke esinemine võib Eesti rikast kohanimepilti vaesestada. Täiesti uue nime loomisel seisab lihtsalt ees uue nimega harjumine – kas inimesed võtavad omaks? Uue nime „komponeerimisel“ tuleks püüda leida nimi, mis tulevast valda eriliselt iseloomustab ja aitab inimestel end selle nimega siduda. Oht on valida liiga üldine, liiga „ilus“ nimi – selline, mis meeldib kinnisvaraarendajatele (à la Päikeseloojangu, Kuldliiva), kuid võiks asuda ükskõik kus Eestis. Päris välistatud ei ole ka kahest endisest nimest koosnevad liitnimed.
Mõnikord ei olegi pealtnäha ühtegi väga head varianti. Nimi tuleb „maimukesele“ lõpuks panna. Nimepaneku teekond tasub rahulikult ette võtta ning võib uskuda, et kui vaderid eelkõige tulevase lapse, mitte enda huvisid silmas peavad, saab kena armsaks saav nimi ka leitud.
Kuidas nimi otsustatakse? Kas riik saab kuidagi sekkuda?
Nimemuutmise motiveeritud otsuse võtab vastu kohalik volikogu, kes esitab seletuskirjas nimemuutmise põhjendused lähtudes kohalikest ajaloolistest, geograafilistest, looduslikest ja muudest tingimustest ning arvesse võttes kohalike elanike soovi. Kohanime määramise ja muutmise aluseks on kohanimeseadus. Kohanimeseaduse järgi ei ole sobivad Eesti kultuuri- ja ajalooga mittesobivad ning ruumiliselt eksitavad kohanimed. Uue nime kohta esitab arvamuse kohanimenõukogu. Kohaliku omavalitsuse nime muutmise otsustab Vabariigi Valitsus.
Kohanimenõukogu on valitsuse nimetatud asjatundjate komisjon, kes suunab Eesti kohanimekorraldust ning ühtlasi annab valitsusele arvamusi haldusüksuste nimede kohta. Kohanimenõukogu loodi 1938. aasta vallareformi käigus. Ühinejate nõustamiseks moodustas kohanimenõukogu oma liikmetest vallanimede rakkerühma, mis hindab väljapakutud nime(de) sobivust võimalikult kiiresti ja annab vajadusel nõu (vallanimi@fin.ee). Nõu võib küsida Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonnast (Kadri Teller-Sepp, kadri.teller-sepp@gmail.com, 611 3077).
Vaata lisaks:
- vallanime valimise juhised
- Küsi avamust vallanimi@fin.ee
- Eesti kohanimeraamat (Eesti Keele Instituut, Võru Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum 2016) – hea ülevaade nimede ajaloost ja tähendusest.
Artikkel on ilmunud Maalehes 1. detsembril 2016.