Kas ilma omavalitsusreformita uluvad kümne aasta pärast väljaspool Tallinna ringteed hundid ning elutegevus on koondunud ainult Soome lahe kallastele? Ei. Kuid sama kindlalt võib öelda, et kui suur osa tänaseid omavalitsusi jätkab valitud vaikse hääbumise kursil, siis on kannatajad eelkõige kohalikud inimesed, kirjutab regionaalminister Siim Kiisler.
Omavalitsussüsteemi kaasajastamise vajaduse ütles 1998. aastal Postimehes selgelt välja reformierakondlane, toonane regionaalminister Peep Aru: „Vabatahtlik periood ei saa kesta igavesti. Minu arvates võiks see kesta kuni 2002. aasta korraliste valimisteni. Sellel momendil peaks riik olema valmis enda initsiatiivil ülejäänud vajalikud ümberkorraldused läbi viima.“
Sellest ajast on möödas 15 aastat. Autode arv ja liikumise kiirus – oluliselt suurenenud. Teede olukord – kõvasti parem. Internet ja mobiilside – luksuskaubast on saanud igapäevased töövahendid. Ja kui vaadata täna põldudel töötavaid traktoreid ja kombaine, on selge, et põllumajanduses vajatakse kordades vähem töökäsi kui toona. Muutunud on elustiil, liikumisvõimalused ja rahvastiku paiknemine, kuid omavalitsuste arv on jäänud enam-vähem samaks.
Ometi räägitakse täna paljudes väikestes omavalitsustes: „Me saame täna hakkama.“ Tõsi ta on – hing püsib hädavaevu sees, kuid rohkemaks jaksu ei ole.
Ja selle tulemuseks on, et midagi olulist teha saab järjest vähem ning üha suurem osa omavalitsuse ressursse läheb oma kangelasliku hakkamasaamise tõestamiseks. Kelle huvides selline „kangelaslikkus“ on? Kindlasti mitte kohalike elanike huvides.
Soomes käib tuline debatt haldusreformi ja omavalitsuskorralduse üle ning argumendid – nii poolt kui vastu – on Eesti omadega sarnased. Aga on üks põhimõtteline erinevus – kui meil räägitakse sellest, kuidas me täna hakkama saame, siis Soomes käib debatt ümber selle, kuidas saada hakkama 20 aasta pärast.
Kui ma tulin neli aastat tagasi välja haldusterritoriaalse reformi seaduse eelnõuga, oli peamine vastuargument: liiga ruttu, ei jõua. Ka nüüd räägivad oponendid, et 2017 on oluliste otsuste jaoks liiga lähedal.
Kohaliku halduse korrastamine ei peaks olema Eestis ühe erakonna ristisõda teiste vastu, otsused peaks olema erakondadeülesed. Need peavad üle elama nii sügisesed kohalikud kui kahe aasta pärast toimuvad parlamendivalimised. Praegu on pinnas otsuste tegemiseks soodne. Ma ei näe põhjusi, miks peaks erakonnad vastu seisma otsustele, milles on kohapealsed liidrid ise kokku leppinud.