| Mäletatavasti pandi kaasamõtlejatele ette kuus varianti, millest kaks olid sisulised (omavalitsusliitude Eesti ning kahetasandiline Eesti) ja neli olid vormilised, sh nii “valituks osutunud” tõmbekeskuste Eesti kui kihelkondade Eesti, maakondade Eesti ja minivaldade Eesti.
Küsitluse laialisaatmise järel selgus ka ministri enda eelistus, mis kogemata juhtuski olema just tõmbekeskuste Eesti. Sulev Valnerilt saime teada, et umbes 300 oodatud vastuse (kohalikud omavalitsused, maavalitsused, omavalitsusliidud, ministeeriumid jne) asemel laekus 67 vastust, millest omakorda 67% toetas tõmbekeskuse Eesti mudelit. 67% 67st on 45. Isegi siis, kui kõik need 45 oleks arvamust avaldanud omavalitsused, siis 226 versus 45 ei ole kindlasti selline hulk, mille pealt teha otsust ja kihutada liitma omavalitsusi just selle mudeli alusel.
Samas on teada, et nende 45 hulgas olid ka maavalitsused, kes juhuslikult toetasid valdavalt just oma ülemuse eelistust. Seega jääb 30 muud toetajat, mis viib tasakaalu üha rohkem paigast ära.
Mis seal salata, projektijuhi ettekandest jäi kõlama ka väike etteheide, et omavalitsused ja osa maakondlikke omavalitsusliite olevat olnud küsitlusele vastamises passiivsed. Omalt poolt julgen öelda, et selline suhtumine oli vastastikune, sest näiteks Vihula vald esitas oma seisukohad, kuid ministeeriumi pool oli oma suhtumises neisse üleolev ja demagoogiline.
Samas ei saa nõustuda kuidagi projektijuhi sedastusega passiivne olemises. Nimelt toimus 31. märtsil 2012 Tallinna tehnikaülikoolis Eestimaa linnade ja valdade üldkogu, millel võeti vastu deklaratsioon. Deklaratsioonis öeldakse muu hulgas “Tundes vastutust kogu Eesti elu kestvuse ja arengu ning juhtimiskorralduse demokraatliku toimimise eest, valib Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu elamisväärse, areneva ja riigivõimu ning omavalitsuste toimiva partnerlusega Eesti tee”. Teisisõnu kattub see regionaalministri mudeliga, mida nimetati omavalitsusliitude mudeliks. Ja siit saabki projektijuht teada, et nimetatud deklaratsioonile kirjutasid alla kõik maakondlikud ja riiklikud omavalitsusliidud, seega on selle deklaratsiooni taga kõik 226 omavalitsust. 226 omavalitsust 45 vastu on masendav ülekaal ja ei anna kindlasti võimalust väita, et ülekaalukalt soovitakse just tõmbekeskuste Eestit.
Teades eelnevat, saab tõmmata paralleele Tallinna tasuta ühistranspordi küsitluse ja Kiisleri mudelite küsitluse vahel – mõlema puhul oli vastus ette teada. Erinevus on selles, et Tallinna tasuta ühistranspordi küsitlusel oli ka reaalselt “jah” vastanute arv oluliselt suurem kui vastalistel. Meie kaasuses puudub seegi argument.
Usun, et peaaegu iga inimene vastab, et jah on. Sealjuures mõned vastavad seetõttu, et teema on populaarne ja kõik räägivad, teised saavad aru, et elu on muutunud ja sellega koos peab toimuma muutus erinevates valdkondades, muu hulgas haldusega seonduvates ja koos sellega haldusterritoriaalsetes küsimustes. Seega, reformi on vaja.
Ma olen väga kahtlev vabatahtlike liitumiste suhtes. Vabatahtlik liitumine ei ole reform. Vabatahtlikud liitumised tehakse tihti mingite emotsioonide pealt ja viivad sootuks oodatule vastupidisele tulemusele. Kindlasti on nende hulgas õnnestumisi või siis selliseid, mida ennatlikult õnnestumiseks peetakse. Aga on ka näiteid, et loogiliste koosluste asemel on tekkinud ebaloomulikud, mis kindlasti on kogukonnale kulukad.
Et kõike seda ära hoida, on vaja kokku leppida tegevustes ja seada mõõdikud, teostada nende alusel analüüs, sealt tuletada kriteeriumid reformi läbiviimiseks. Kriteeriumiks ei saa olla pelk rahvaarv. Enne mingi liitmisega tõmblema asumist tuleb tagada tänastele omavalitsustele sisuline autonoomia, sh finantsautonoomia. Meil armastatakse tuua näiteks ikka Põhja-Euroopat (ka 25.04 PM) ja sealset korraldust. Paraku mitte kunagi ei jõua võrdlus sügavamale kui rahvaarv.
Kui veidi edasi urgitseda, siis saab selgeks, et kiidetud ja eeskujuks tõstetud maades on riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarvete suhe suurusjärgus 25/75, meil aga risti vastupidi – umbes 80/20. Raske on paremini põhjendada, et mitte piiride joonistamisega ei pea esimeses järjekorras tegelema. Tegeleda on vaja omavalitsussüsteemi muutmisega, mis on selgelt regionaalpoliitika osa ning kus on vaja ka riigipoolset mõistmist ja tahet. Seega peame olema valmis muutma tänast süsteemi nii, et rahvas maalt ära ei tahaks joosta. Haldusterritoriaalne reform on tegemist vajavate tegevuste seas üks viimaseid tegevusi.
Regionaalministri valitsemisala infolehes REGI tuuakse välja reformi ajakava, milles on pandud kohustus ka riigikogule – 2013. a detsembris peab meie seadustandev institutsioon võtma vastu omavalitsusreformi elluviimise seaduse! Sealjuures on huvitav teada, et alles märtsis avaldati valitsuse pressiteates, et viimati kõneldi haldusterritoriaalsest reformist valitsuse tasemel 2009. aastal.
Teades koalitsiooni juhtivpartneri seisukohavõtte reformi teemal, saab teha ennustuse, et selle reformiga ei tegeleta vabariigi valitsuse tasandil kuni 2015. a riigikogu valimisteni ning seega 2013. a detsembris kõnealust seadust vastu ka ei võeta. Kahtlane on isegi, et see riigikogusse jõuab, sest teatavasti peavad kõik ministeeriumid eelnõu kooskõlastama .
Kokkuvõtteks julgen asuda seisukohale, et väga vara on teha järeldusi, kumb on ilusam, kas väike või suur. Ilu pole siinjuures üldse argumendiks. Argumendiks on elu jätkumise tagamine külades, et külad ei muutuks pelkadeks suvilapiirkondadeks, kuhu on hea ülerahvastatud Tallinnast, Tartust või nende lähiümbrusest suvitama sõita.
Seega, vastates pealkirjas esitatud küsimusele, on tegemist läbimõtlemata poliitiliselt populaarse valimiseelse asendustegevusega, mille eest president vabariigi 95. sünnipäeva kõnes hoiatas.
Raivo Uukkivi, Vihula vallavanem, Rae vallavolikogu liige, sotsiaalteaduste magister |
