Väikeomavalitsuste tulevikust (Kesknädal)

Juba aastaid kerkib enne kohalikke valimisi teravalt üles haldusterritoriaalse reformi, rahvakeeli – haldusreformi küsimus. Selle teema puhul on nii reformi tulihingelisi pooldajaid kui ka vastaseid, ja veel suur osa on neid, kel lihtsalt ükskõik.
Tõenäoliselt on see ka praeguse valitsuskoalitsiooni – Reformierakonna ja IRL-i – kõige põhimõttelisem vastasseis, kus konsensuseni ei jõutagi. Kahtlemata töötab selline seis regionaalministri portfelli hoidva IRL-i kahjuks, sest oravate reformipidur ei näita neid just tugeva valitsuserakonnana.

Eesti väikevaldade ja -linnade rikas omavalitsussüsteem omab inimeste jaoks tõenäoliselt kõige suuremat väärtust just nostalgia mõttes. Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad ju hästi, kuidas taasiseseisvumisega koos tekkisid nende omad, kodulähedased vallad ja linnad. Peatselt aga valisid riigijuhid äärmusliku parempoolsuse tee ning vohama hakkas röövkapitalism, mis andis väikestes kohtades tihtipeale suurepärase tegevuskoha üleöö-miljonäridele, sahkerdajatele ja muidu kerget rikastumist lootvale kontingendile. Nüüd on meie omavalitsused jõudnud juba järgmisesse ajastusse, kus Euroopa Liidu ja laenurahade abil püstitatakse viimase malli järgi koolimaju, võimlaid ja kultuurikeskusi. See on väikevaldade viimane püüdlus – kõige muu arvel püksirihma pingutades oma allesjäänud elanikke kinni hoida. Selleks aga, et omavalitsuse raha abil ettevõtlust turgutada ja seeläbi töökohti luua, enam raha ei jagu. Reformierakonna juhtimisstiil on kahtlemata mänginud sellisesse seisu jõudmisel olulist rolli: kogu valitsemise tsentraliseerimine jaomavalitsuste maksubaasi pidev kärpimine on arengupotentsiaali külmutanud (et mitte öelda – hävitanud).

Aastaid tagasi haldusreformi vedanud Raivo Vare kirjutas hiljuti Postimehes, et kui tõmbekeskuste-põhist reformi ette ei võeta, on mõnekümne aasta pärast kaugemad piirkonnad inimtühjad. Tõmbekeskuste-põhine reform on teatavasti IRL-i järjekordne katse astuda samm edasi omavalitsuskorralduse muutmisel. Tõenäoliselt pole aga poliitikahuvilisele lugejale vaja öeldagi, et Reformierakonna selleteemaline apaatsus ei lase asjadel artiklitest ja kavanditest kaugemale minna. Mulle meenub Riigikogu aseesimehe ja Keskerakonna Omavalitsuskogu juhi Jüri Ratase üks üleskutse regionaalministrile, kus ta tuletas meelde, et haldusreform ei sõltu vaid Reformierakonnast. Tõepoolest, IRL võiks Riigikogu saalis veidi ringi vaadata, ning siis ta leiaks kahtlemata erakondi ja poliitikuid, kes peavad Eesti tasakaalustatud arengut oluliseks ja seetõttu mõistavad ka omavalitsussüsteemi muutmise vajalikkust.

Eesti omavalitsusüsteem vajab kodanikele pakutavate teenuste riiklikeks ja kohalikeks jagamist ning seejärel kindlate standardite loomist. Kui omavalitsus vastava taseme teenuseid pakkuda ei suuda, peab leppima faktiga, et eraldiseisev olemasolu pole mõistlik ning leida liitumiseks naabrite hulgast sobiv partner. Me ei vaja väikeomavalitsusi, mis on pelgalt tööandjaks seal juba nõukogude ajast istuvatele tegelastele, vaid vaja on omavalitsusi, mis pakuvad oma kodanikele kvaliteetseid teenuseid. Soov ja vajadus muutusteks on olemas. Kas IRL julgeb ka seda alustada – see on küsimus omaette.

TAAVI PUKK, Keskerakonna Pärnumaa piirkonna esimees