Kui seitse aastat tagasi oli meediategelane Rein Lang kahe käega valdade jõulise liitmise poolt, siis tänaseks on kultuuriminister risti vastupidisel seisukohal. Millest säärane meelemuutus? 

Sellest, miks on vaja vallad liita, annab aimu riigikontrolör Mihkel Oviiri seisukoht aastast 2009: „valdu/linnu on Eesti-suguse ülimalt vähese elanike hulgaga riigi kohta liiga palju ning suurem osa neist on liialt väikesed selleks, et tulemuslikult ja efektiivselt oma ülesannetega hakkama saada.“Riigikontroll, mis – nagu nimigi ütleb – kontrollib seda, kuhu riigi raha läheb, ilmselt teab, millest räägib.

Ja tahaks loota, et sama kehtib ka Rein Langi kohta, kui ta 2006. aastal kirjutas järgmist: „Omavalitsuslikku staatust saab kanda ainult üksus, millel on kriitiline mass mitte ainult majanduslikku, vaid ka vaimset potentsiaali. Ma olen veendunud, et praegu on see olemas üksnes maakondade ja suuremate linnade piires. (…) Ma ei usu mingitesse piiride muutmisse vabatahtlike liitumiste kaudu. Kohalikud huvid on sedavõrd erinevad ja vasturääkivad, et loota omavalitsuste vabatahtlikule ühinemisele mingi loogilise skeemi kaudu näib üsna mõttetu tegevusena.“

Kui siiani tundub kõik enamvähem loogiline, lähevad asjad huvitavaks hetkest, mil Rein Lang, kes 2006. aastal kandis veel meediategelase tiitlit, poliitikasse astus. Selle sammu tulemusena on ta seitsme aastaga oma eelistusi kardinaalselt muutnud: „Oleme seisukohal, et kohalike omavalitsuste liitumine peaks olema vabatahtlik ning ei saa taanduda vaid omavalitsuspiiride nihutamisele ning olla suunatud kohaliku demokraatia vähendamisele.“

Just nende sõnadega põhjendas Lang kultuuriministeeriumi otsust jätta kooskõlastamata regionaalministri haldusreformi plaan. Sellisest sõnastusest võib teha kaks järeldust.

Esiteks. 2001. aasta alguses lubas peaminister Mart Laar, et haldusreform tehakse ära. Paar kuud hiljem teatas Reformierakond, et nad ei toeta valdade liitmist. Toona nähti otsuse põhjusena soovi aidata riigikogu esimees Toomas Savi presidenditoolile ja selleks oli tarvis kohalike omavalitsuste valijameeste poolehoidu. Tänapäeval ei mäletan enam keegi, kes on Toomas Savi, aga tema kampaania vilju sööme me kõik.

Kuna Reformierakond ei eksi mitte kunagi, siis pole ka põhjust 2001. aastal vastu võetud otsust muuta ja seda hoolimata sellest, et vahepealse 12 aasta jooksul pole õnn väikevaldade õuele tulnud.

Teiseks. Kuna Eesti elab paar järgmist aastat pideva valimisvõitluse tingimustes, ei taheta „paati kõigutada“. Teisisõnu kaalub riigimeheliku käitumise üles pragmatism.

Reformierakonna jäiga seisukoha tulemusena ei lähe elu maal paremaks ja see annab lisatõuke ääremaastumisele. Ja kui inimesed juba maalt ära kolivad, siis miks piirduda Suur-Tallinnaga, kui mere taga on palgad veelgi kõrgemad?

Nii ei jäägi üle muud, kui lõpetada, parafraseerides Def Räädut: Reformierakond ei eksi mitte kunagi, kuni oma troonil veel istub…

/…/

Arvestades Thatcheri suurt huvi Eesti vastu, tekib paratamatult küsimus, kas sellist poliitikut oleks ka Eestisse vaja, kas Eesti vajaks naispeaministrit. Ühelt poolt võib-olla mitte, sest Eesti on ajanud üsna thatcherlikku poliitikat ja teinud ära asju, mis talle unistuseks jäid. Teisalt oleme viimasel ajal muutunud kõvasti korrektsemaks ja korralikumaks ja selle kaudu igavamaks. Nii et naispeaministrit oleks meile tegelikult vaja. See mõte tugevnes, kui vaatasin riigikogu maskuliinset koosseisu ja noorele intellektuaalile Mari-Liis Lillele kultuuritegelaste foorumil osaks saanud vastuvõttu. Ma ei hakkaks arutama tema sõnavõtu sisu üle, küll oli aga Eesti ühiskonnale iseloomulik, kuidas kõik vanemad mehed selle peale elevile läksid ja hakkasid huvi tundma, kes ta kõne küll kirjutas. Selline suhtumine on aga tegelikult solvav – sest miks eeldatakse, et üks noor naine ei ole ise võimeline oma kõnet kirjutama.

Just selliste suhtumiste murdmiseks oleks ka Eestil vaja naispeaministrit. Tööd võiks tal olla palju, kuid kindlasti võtaks Thatcheriga võrreldav naispeaminister ette kolm asja. Esiteks: haldusreformi, millest on peaaegu 20 aastat tüdimuseni jahutud, koostatud uurimusi ja memosid, mida aga ei ole, on haldusreform ning kogu riik vajub üha enam Tallinna poole kaldu. Mõni naispoliitik võiks asja ette võtta ja ära teha, sest tal on ilmselt paksem nahk selle vihalaine vastu, mis järgneks. Teiseks vaataks ta üle meie suureks paisunud riigiaparaadi ning küsiks, kas meil on ikka nii palju neid inimesi vaja, või saaks läbi vähematega ja efektiivsemalt. Järsku need Riiki teenima pandud inimesed segavad üksteist rohkem, kui aitavad? Vahest oleme hakanud tootma liiga palju igasuguseid määruseid ja regulatsioone, piirates liialt inimeste vabadusi ja õigusi. Mulle tundub, et 1990. aastate alguses oli Eesti kuidagi vabam ja vähem reguleeritud riik. Vahest võiks kaaluda selle aja juurde tagasipöördumist?

Kolmandaks ei laiutaks Thatcheri-laadne poliitik lihtsalt käsi pealinnas lokkava korralageduse üle ega ootaks, et parteid Savisaare okupatsiooni lõpetaksid. Või peame enne olema kõik Tallinna tänavaaukudesse lõplikult ära kadunud? See poliitik kasutaks haldusreformi, et Savisaare saaksid endale linnapeaks tõesti selle linnaosa elanikud, kes ta endale on valinud, teised saaksid aga rahulikult oma linnaosades elada. See on ainult lühike subjektiivne valik, tegemist oleks kindlasti rohkem ning kindlasti kõigile see ei meeldiks. Nii nagu ka Suurbritannias mitte.

Kuid ka kõige vihasem kriitik ei saa eitada, et Thatcher suutis läbi viia siiamaani püsivad põhimõttelised muudatused ning seda mitte ainult majanduses, vaid ka inimeste hoiakutes. See on aga suurim, mida üks poliitik teha suudab.

11. aprill 2013

Sel sügisel toimuvad kohalikud valimised. Maaleht küsis vallavanematelt, mis kujuneb valimiskampaania peateemaks?

Leemet Vaikmaa

Padise vallavanem 21 aastat

Raske öelda. Teemaks on valdade liitumine kindlasti, eks see teema ole ka üles upitatud, kohati tuleb juba viimsepäeva laupäeva tunne.

Regionaalministril on plaan vallad tõmbekeskusesse kokku tõmmata. Meie teeme teiste valdadega koostööd Lääne-Harju koostöökogu raames. Kas koostöö ja liitumine meie valimistel oluliseks teemaks tõuseb…

Padise valla territoorium on juba praegu 50 ruutkilomeetrit suurem kui Malta riik. Ka meie tulubaas on elaniku kohta suurem kui naabritel, hulle laene meil ka ei ole. Seega majanduslikud põhjused meid otseselt liituma ei suru.

Euroraha peale mõeldes on meil plaanid väga suured, alates asulate soojasüsteemide ja teedevõrgu renoveerimistest, mis on pooleli, ning lõpetades Padise kloostriga. Need on kõik mõistlikud asjad, mingit spaad ega ujulat teha me ei plaani.

Oleme kloostri osas aastaid materjale ette valmistanud järgmise rahastamistsükli jaoks, püüame olla konkurentsivõimelised. Padise klooster on ju regionaalse ja üleriigilise tähtsusega turismiobjekt.

Renoveerida on vaja ka lasteaeda ja üht meie koolidest. Kuid nendeks ei ole tarvis naabriga ühte heita.

Mida kaugemale lähevad otsustamise võime ja õigus, seda rohkem kasvab küsimärke siia maakonna äärde. Võib ju puhuda juttu, et kohalikke inimesi kaasatakse otsustamisse ka siis, kui vallavõim asub kusagil kaugel, aga tegelikult see nii ju ei lähe.

Kui me peame Keila linnaga ühinema, siis on ju loogiline, et Keila, kus rohkem rahvast, on volikogus ka rohkem esindatud.

Kalju Kertsmik

Albu vallavanem 20 aastat

Valdadevaheline koostöö toimib ju praegugi. Miks peaks see teema kuidagi kunstlikult valimiste ajaks üles kerkima?

Näiteks sotsiaalalal teeb Albu vald koostööd üheksa omavalitsusega. Veevajadusprojektis oleme seotud nelja Harjumaa omavalitsusega. Prügimajanduses on Väätsa prügila osas ühendatud 11 Järvamaa omavalitsust.

Hariduses on koostöö väga laialdane: gümnaasiumieas lapsi on meil 20, neist 4 käib koolis Aravetel ja 16 mujal Eestis. Või võtta noorsootöö, meil on ju Kesk-Eesti noorsootöökeskus. Iseasi et mõnes valdkonnas võiks koostöö olla tõhusam ja parem.

Me hakkasime eelmisel aastal pihta kergliiklustee ehitamisega, teise otsa sellest võiks ehitada Ambla vald, aga praegu me ei tea veel nende hoiakut. Kui neil raha ei ole, siis nad ei saa tulla meie partneriks.

Euroraha kavatseme taotleda nii kergliiklustee ehitamiseks kui ka Albu valla hooldekodu ehitamiseks. Selles hooldataks nii naaberomavalitsuste kui ka Harjumaa omavalitsuste inimesi, seegi on koostööprojekt.

Teiseks on see väga energiasäästlik projekt: ehitame passiivmaja, mis aitab majanduskulusid neli korda kokku hoida.

Kolmas asi on Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse teise etapi elluviimine.

Sellel aastal avanevad ju ka Norra abimeetmed mõisakoolide arendustegevuse jaoks. Järvamaa mõisakoolide ühingusse on liitunud üksteist mõisakooli ja nüüd on võimalik teha ühiseid turismipakette, mille eesmärk on piirkondlike kogukondade elavdamine. Et mõisakool ei oleks ainult haridusasutus, vaid ka kultuuriasutus ja kogukonnakeskus.

Meie kogemus näitab, et saab asju ajada ka ilma liitumata, vaid koostöö baasil. On tarvis head tahtmist ja head läbisaamist.

Jüri Ellram

Imavere vallavanem 22 aastat

Mõnes piirkonnas liitumine ehk tõuseb teemaks, mõnes teises jälle mitte. Meil ilmselt ei tule.

Esiteks ei ole valdade liitumiseks loodud tingimusi. Kui neid ei ole, siis on raske motivatsiooni näha, teades ka naabrite olukorda.

Tingimuste all pean silmas omavalitsuste tulubaasi teemat. Kui sellest üldse juttugi ei tehta, siis ju olukord ka liitudes paremaks ei lähe.

Mis puutub koostöösse teenuste osutamises, siis seda teeme väga palju. Terve hulga ülesandeid oleme Järvamaal ühiselt ära lahendanud: ühistransport, meditsiin, jäätmemajandus, noortetöö. Saame oma asjadega teistega koostööd tehes hakkama.

Euroopa raha on meil plaanis taotleda noorte üürimaja ehitamiseks, et noored saaksid maale elama tulla ja siia jäädagi.

Eestimaal on lõpmatult palju tühje maju, meil kahjuks aga ei ole enam ühtegi. Tööstus tõmbab meile inimesi, kuid neil pole kusagil elada. Praegu ongi meie rahvastikusaldo negatiivne, sest inimestel pole kuskil elada.

Kultuuriministeerium teatas siseministeeriumile, et ei kooskõlasta regionaalminister Siim Kiisleri (IRL) välja pakutud omavalitsuskorralduse reformi seaduse väljatöötamiskavatsust, vaid toetab vabatahtlikku liitumist.

«Oleme seisukohal, et kohalike omavalitsuste liitumine peaks olema vabatahtlik ning ei saa taanduda vaid omavalitsuspiiride nihutamisele ning olla suunatud kohaliku demokraatia vähendamisele,» kirjutas minister Rein Lang (Reformierakond).

«Leiame, et jõuga ning kohalikke olusid mittearvestav kohalike omavalitsuste liitmine ei taga ühinemise õnnestumist ega spetsialistide suundumist tööle kohalikesse omavalitsustesse.»

Kultuuriministeerium lisab, et kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise reeglid on juba sätestatud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses ja kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduses. «Juhul kui on vajadus omavalitsuste ühinemise täiendavaks motiveerimiseks või soodustamiseks, on võimalik täiendada nimetatud seadusi. Läbivaks mõtteks taoliste muudatuste läbiviimisel ei peaks olema mitte uute piiride kehtestamine, vaid inimestele pakutavate teenuste kvaliteedi paranemine,» lisas Lang oma kirjas.

Regionaalminister Siim Kiisler avalikustas märtsi algul kava, mille kohaselt hakatakse haldusreformi edaspidi läbi viima tõmbekeskuste mudeli alusel, mille tulemusel peaks hiljemalt 2017. aastaks moodustuma Eestis 30–50 uut omavalitsust.

MADIS AJAOTS

Pilsu talu peremees

Valitsuselt soovin kõigepealt, et nad teeksid rohkem julgeid otsuseid. Näiteks võiks vallad kokku liita ja haldusreformi ära teha. Seda on niigi venitatud nagu püksikummi. Rahvas on ammu valmis, vaid ametnikud hoiavad asja kinni.

Maaleht, 4.04.2013