Arvamus: Ametnikuhingest pole valla kinnipanijat loota (Äripäev)

JAANUS VAIKSOO

kirjanik

Kord koolis emakeeleolümpiaadi külalisi võõrustades andsin tervituseks sõna haridusministeeriumi spetsialistile. “Peaspetsialist!” parandas proua peaspetsialist häiritult minu fopaad. Tõepoolest, vahel tundub, nagu elaksime 19. sajandi Austria-Ungari keisririigis, kus tiitel nime ees on tähtsam kui inimene ise. Lihtsalt spetsialist on meie omavalitsusasutuses imeharv nähtus, võib-olla mõni äsja gümnaasiumipingist tulnud nooruk.

Võtsin huvi pärast ette juhusliku valikuna Tallinna linnavalitsuse kommunaalameti koosseisu. Peale kommunaalameti juhataja, kahe juhataja asetäitäitja ning kantselei juhataja töötab kommunaalametis 7 osakonnajuhatajat, 21 peaspetsialisti, 6 vanemspetsialisti ja 4 juhtivspetsialisti. Lihtinimesel on loomulikult raske selles spetsialistide hierarhias orienteeruda, kuid ühtegi tavalist spetsialisti kommunaalametis ei töötagi. Ilmselt on see tunnistus sellest, et meil linnakodanikena on turvaline elada, sest oleme ümbritsetud ainult kõige kompetentsematest ametnikest. Peale kommunaalameti on Tallinnas veel 11 ametit, pluss linnaosade valitsused ja muud ametiasutused.

Üks mu kauge sugulane Georg Voogas (sünd. 1867) pani vanas eas 1940. aastal vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust kirja oma eluloo.

Ta oli kooliõpetaja ning töötas Aleksander III süngel venestamisperioodil noore mehena Lihula vallaja kohtukirjutajana. Sellest ajast kirjutas ta järgmist: “10. augustil 1890. a lahkusin kooliõpetajast ja asusin ühendatud Lihula wallaja kohtu kirjutajaks (end. wallad olid Lihula, Lihulakiriku, Penijõe, Tuudi, Karusekiriku ja Matsalu). Töökoormatus oli nüüd küll suur, sest peale jooksva töö tuli ju läbi viia end. valdade likvidatsjon, kuid hakkama sain siiski üksi. Nüüd määratakse selle töö pääle 2-3 inimest.”

Riigihaldusminister Arto Aasale kuluks haldusreformi elluviimisel Georg Voogase taoline mees praegu hädasti ära. Esiteks on tal olemas “valdade likvidatsjoni” kogemus, teiseks ei vaja ta enda kõrvale ametnikearmeed ja kolmandaks ei oskaks ta seejuures unistada ka teab mis suurest palgast, lisatasudest või ametiautost, rääkimata Itaaliast ja ravioolidest.

Rivo Noorkõiv, Mikk Lõhmus: haldusreform — vabatahtlikkusest jääb väheks

Iga viivitushetk haldusreformi elluviimisel on tagasiminek – riigi jätkusuutlikkuseks peame reageerima muutustele. Need toimuvad meil ulatuses, mida riik ei tohi ignoreerida, kirjutavad Geomedia OÜ konsultant Rivo Noorkõiv ja Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus.

Loe artiklit:

http://pluss.postimees.ee/3162101/rivo-noorkoiv-mikk-lohmus-haldusreform-vabatahtlikkusest-jaab-vaheks

Postitatud rubriiki Meedia | Sildistatud | Kommenteerimine suletud

Suure ühinemise anatoomia (Harju Elu)

Nõukogude aeg tähendas tänasele Kernu vallale Nissi külanõukogu – Nissis käidi kõiki oma probleeme lahendamas: sünde, surmasid ja poisslapsi sõjaväekohuslaseks registreerimas.

Kui inimesed said jälle ise oma olemist määrama hakata, otsustasid selle kandi ärksamad, nende hulgas ka toonane Haiba kolhoosi osakonnajuhataja Kuldar Paju ISE OLEMISE kasuks. Arvati Nissis sellest siis mis arvati, aga Kernu kandist sai 1. novembril 1993. aastal, pärast kohalike omavalitsuste valimisi, taas iseseisev vald. Iseseisva valla volikogu esimeheks valiti Kuldar Paju, vallavanemaks kutsuti Nissi külanõukogus ametis olev Enn Karu. Kuigi see kõik juhtus natuke rohkem kui 20 aastat tagasi, peavad mõlemad mehed sama ametit.

Nüüd aga, mil jälle kahe aasta pärast omavalitsuste valimised tulemas, mõtlevad Kernu valla ärksamad pead taas haldusreformist. Seekord hoopis osalise iseseisvuse loovutamisest, suurvalla loomisest.

“Kui plaanid teoks saavad, hakkab uues vallas elama 20 000 inimest,” räägib Kuldar Paju tulevikust. Nii palju elanikke pole ei Rakvere ega Viljandi linnas. Küll saab aga nii palju rahvast elama omavalitsuses, mis tekib 640 ruutkilomeetril Saue linna ja valla ning Kernu ja Nissi valla ühinemisel.

Ettepanek omadelt

Mis on siis selle aja, natuke vähem kui inimpõlve jooksul juhtunud, et Kernus oma iseseisvuse loovutamisest mõeldakse? Veel enam kui mõeldakse, ka räägitakse ja tegutsetakse ühinemise nimel: omavalitsustes on loodud komisjonid, kes arutavad suurvalla hariduse, sotsiaalelu, külaliikumise ja ühise majanduselu korraldamist. Lisaks on ka juhtgrupp, kes koordineerib komisjonide tööd. Juhtgruppi kuuluv Kuldar Paju: “2017. aastaks tahame jõuda nii kaugele, et omavalitsuste valimistel valime juba ühtset volikogu. Enne seda tuleb aga viia läbi rahvaküsitlus ja volikogude poolt allkirjastada ühinemisleping.”

Miks aga ühineda, kui varem hääletasid samad inimesed eraldiolemise poolt? Pealegi – neid ühinemise tuuli on varemgi üle Eestimaa puhunud. Siis pole aga valla juhtkond end selles suunas tõugata lasknud.

“Varem on ühinemised alanud kõik ülevalt, ettepanek tulnud valitsusest,” meenutab volikogu esimees kunagise regionaalmister Tarmo Looduse poolt joonistatud Eestimaa ühendvaldade kaarti ja Siim-Valmar Kiisleri poolt poolvägisi paika pandud tõmbekeskusi. Neid pole inimesed kunagi tõsiselt võtnud.

“Nüüd on ühinemisettepanek tulnud alt, omade hulgast,” räägib Paju. Kui aga omade hulgast, siis tuleb tõsiselt kaaluda.

“Elu on selle kahekümne aastaga palju muutunud,” ütleb ta välja elatud aastate kogemuse. Eesti on ühinenud Euroopa Liiduga – kas riik on siis millestki loobuma pidanud? Vastupidi -meie võimalused ja piirid on avanenud. NATOga ühinemine tähendab aga meie kõigi turvalisust.

“Nii on ka inimese ja omavalitsusega. Võid olla nii sõltumatu, et sinust midagi ei sõltu. Tänapäeval aga nii ei saa. Osa rahastamisprojektide lagi on nii kõrgeks aetud, nõuded nii suured, et väikesed vallad lihtsalt ei küüni nendeni. Palju vajalikke asju jääb tegemata. Ei jätku lihtsalt raha,” muutub volikogu esimees konkreetsemaks.

Kernu vallas vajaksid väljaehitamist Ruila ja Laitse kunagiste suvilaühistute taristud -vee- ja kanalisatsioonitrassid ning teed. Kunagi oli seal rohkem kui 3000 Tallinna ettevõtetele kuuluvat suvilat, mida omanikud või nende järeltulijad on hakanud nüüd eramuteks ümber ehitama. Hakates ise vallakodanikuks.

/…/

“Võib-olla oleksin ka ühinemise vastu, aga iga päev volikogu esimehena neile numbritele otsa vaadates saan aru – teist teed meil pole, muidu lihtsalt ääremaastume,” arutleb Paju.

“Väikest omavalitsust ei taha keegi kuulda võtta, kui meid on aga ikkagi 20 000, siis kõlab meie hääl vastu ehk isegi Toompealt, nii Stenbocki majast kui riigikogu saalist,” on volikogu esimees veendunud. Põhjendades: Kernu vallast läheb läbi Via Baltica maanteetrass, volikogu otsusega on nõusolek antud uue tee ehituseks. Millised on aga kompensatsioonid elanikele maade võõrandamise eest, seda veel täpselt teada pole. Konkreetselt puudutab Via Baltica 6-7 Kernu valla peret. Uus maantee ei jäta mõjuta ka Kuldar Paju piimafarmi – rajatav tiheda liiklusega trass möödub 20 meetri kauguselt lüpsilaudast, mis alles 2006. aastal renoveeriti, kallihinnalise lüpsiplatsiga varustati.

“Kui nüüd tehakse uus tee, siis rajatakse vastavalt Euroopa Liidu direktiividele läbipääsutunnelid ka väikeulukitele. Lüpsilehma kaitseks, kes viibib 24/7 mürafoonis, ei tehta midagi. Öeldakse – laut on tootmishoone,” on Paju trassi planeerijate peale solvunud. Nagu natuke ka uue valitsuskoalitsiooni peale. Piima kokkuostuhind on Venemaa sanktsioonide tõttu langenud 38 sendilt liitri kohta 24 sendile.

“Eelmises valitsuses see uus tubli tüdruk, Anne Sulling, leidis võimaluse müüa piimasaadusi Jaapanisse. Nüüdses valitsuses seda ametikohta enam pole,” arvab kohalik poliitik Toompea uutest tegijatest.

/…/

“Olen kolme presidenti valinud, tühja hääletanud ma pole,” on Kuldar Paju uhke. Keda aga järgmisena valida tuleb, seda Kernu valla volikogu esimees veel öelda ei oska. Kahest mehest, Siim Kallasest ja Indrek Tarandist, võib küll arvata, et nad kandideerivad, aga…

“Targad mehed mõlemad. Enne kui valida, tahaksin nende programme näha. Ja kes ütleb, et must hobune, keda oodatagi ei oska, nurga tagant välja ei ilmu,” ütleb Paju maamehelikult. Samamoodi nagu mitme valla ühinemisel, suurvalla tekkel. Komisjonid võivad tööd teha ja kõiki aspekte kaaluda, aga lõpuni ei suudeta ikka kõike välja selgitada.

“Üks on selge – Tallinn on nii suur magnet, et meie tõmme, olgu tegu siis Haiba või Laitse inimesega, on ikka pealinna, mitte Nissi suunas. Uue valla keskus on plaanitud aga Saue linna. Sellepärast, et kui kellelgi vallamajja veel asja, käib Tallinna sõites ka vallamajast läbi. Haibasse jääb aga teeninduspunkt, kus siis need, kes vallamajja minekut kaugeks peavad või interneti teel ei suhtle, saavad oma asjad korda aetud,” kõneleb Kuldar Paju suurvalla anatoomiast.

ANDRES LAISK

Ühinemise üks eestvedajatest, Saue vallavanem

Ühinemisläbirääkimised on läinud natukene paremini, kui plaanitud. Kui kaks aastat tagasi tagasiläbirääkimistega alustasime, ei olnud algatajatel veendumust, et Saue linn läbirääkimistega liituda võiks. Nüüd aga Saue osaleb protsessis ja meil on, mille üle ühiselt arutledada. Samas ühinemisest esialgu huvitatud olnud Keila vald loobus, aga usun, et kui nad nad Keila linnaga ühinemisotsuse ära teevad, on nendega ühinemine järgmine etapp.

Eks kõigile seni õhus olevatele küsimustele annab vastuse rahvaküsitlus, mis omavalitsustes peaks tulema juba järgmise aasta algul. Enne seda allkirjastame – kui muidugi allkirjastame – ühinemislepingu.

Saue vald tegi ühinemisettepaneku naabritele

Saue vallavolikogu on teinud 24.aprillil ettepaneku Saue linna, Keila valla, Keila linna, Nissi ja Kernu valla volikogudele alustada läbirääkimisi eesmärgiga moodustada ühinedes uus omavalitsus. Dokumendis viidatakse, et ehkki Saue vald on elujõuline ja jätkusuutlik omavalitsusüksus, vajab areng analüüsimist võimaliku haldusreformi perspektiivis eelkõige investeerimisvõimekuse tõstmise kontekstis.

Ühine valimisringkond annab kandidaatidele võrdsed võimalused (Meie Maa)

Ahto Jakson

Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel tekkiva ühendvalla volikogu valimisteks moodustatav 19 mandaadiga üks valimisringkond tagab kõigile kandidaatidele võrdsed võimalused ning kindlustab parema koostöö. Nii leiavad kolme valla juhid.

Kolme valla liitumisläbirääkimiste koordinaatori Koit Kelderi sõnul jõuti ühtse valimisringkonna moodustamise ideeni mitmete arutelude tulemusena. Ta ei näe ühtegi objektiivset põhjendust, miks Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel peaks tegema eraldi valimisringkonnad.

“Sel juhul kaoks ühinemise mõte üldse. Üks valimisringkond tagab, et juba enne valimisi toimuks sisuline koostöö üle praeguste vallapiiride ja et piirkondade huvid oleksid kaitstud üle valla,” ütles Kelder. Ainus võimalus uut valda terviklikuna näha ja arendada, samuti liitumislepingus kirjapandut ellu viia on ühiselt ja koos.

Mitme ringkonna puhul väheneb koostöö

Kärla vallavanema Tiina Luksi hinnangul annab ühe ringkonna moodustamine kõikidele piirkondadele võrdsemad võimalused esindatuseks volikogus ehk lühidalt öeldes saavad kõik valida kõiki kandidaate.

“Ringkondade puhul tekib olukord, kus väiksema ringkonna esindajad, kuna valijate arv on väiksem, on juba enne valimistulemuste selgumist volikogus vähemuses. Ringkonnad annavad küll kindluse, et “omad” on sees, aga annab ka kindluse, et oled koos “omadega” vähemuses,” põhjendas oma seisukohta Kärla vallavanem. Lisaks konkureerivad piirkondade esindajad sel juhul omavahel ja tekib oht, et ei suudeta omavahel koostööd teha.

Kaarma vallavanema Andres Tinno meelest loob üks valimisringkond parima võimaluse arvestada kõikide huvidega, sest loodavad valimisnimekirjad peavad esindama kõigi praeguse kolme valla valijate huve. “See annab võimaluse, et ka väiksemast vallast nimekirja sisse saanud kandidaadid saavad arvestada kogu valimised võitnud nimekirja (koalitsiooni) toetusega, mitte ainult oma piirkonna toetusega, mis oleks ringkondade puhul,” leidis Tinno.

Mandaadid ei ole garanteeritud

Ringkondlikud mandaadid ei ole garanteeritud, sest oluline on ületada ka valimiskünnis. Juhul, kui see jääb ületamata, võivad ringkondlikud hääled kaotsi minna ja saavutatakse Tinno arvates vastupidine efekt ehk esindatust volikogus ei saada.

Lümanda vallavanem Jaanika Tiitson ühines Kaarma ja Kärla kolleegide arvamustega, kuna ringkonnad ei garanteeri kindlaid kohti volikogus. “Senine kogemus nii teistes Eesti valdades kui ka välismaal on näidanud, et pigem on ääremaad aktiivsemad ning saavutavad ühe ringkonna puhul rohkem kohti, kui muidu rahvaarvu proportsiooni järgi võiks eeldada,” ütles Tiitson.

Kaarma, Kärla ja Lümanda valla baasil moodustataval tulevasel ühendvallal ei ole klassikalist keskasulat, mis tõmbaks maapiirkondade elujõu endale. Seetõttu ei tule karta maa ja linna vastandumist, mis vastasel korral võiks olla üks ringkondade moodustamise argument. “Kui vaadata praegust Kaarma volikogu, siis ka see koosneb erinevate kantide esindajatest, mitte ühe asula inimestest. Nüüd saab kante olema Lümanda ja Kärla võrra rohkem,” märkis Tiitson.

Tegijad valitakse nagunii ära

Saare maavanem Kaido Kaasik pooldab samuti ühtse valimisringkonna moodustamist. Ta tugines Gotlandi saare näitele. Seal oli algselt kaalumisel teha mitu valimisringkonda, sest kardeti, et linnainimesed võidavad. “Välja tuli hoopis vastupidi. Maainimesed said rohkem kohti. Kui kohapeal on tublid inimesed, keda rahvas usaldab, küllap nad ära valitakse,” oli Kaasik kindel.

Maavanem ei pidanud vanade valimisringkondade piiride meenutamist heaks ja nägi, et mõttekam oleks kohe kõik korraga ära teha, sest edasi tuleb kõigil nagunii ühes vallas elama hakata. Küll aga võib juhtuda, et näiteks Kaarma volikogu liiget Lümandas ei tunta ja ta seal hääli ei saa, aga vallavanemat teatakse. Praegu on see siiski oletus, sest praktika veel puudub.

“Piiride kunstlik hoidmine ei vii kusagile. Kui kõik hakkavad ise valimisi läbi viima, võidab lõppkokkuvõttes Kaarma, kus elanikke on kõige rohkem,” pakkus Kaasik. Ühe suure ringkonna puhul saab valida ükskõik millise kandidaadi poolt.

Postitatud rubriiki Meedia | Sildistatud | Kommenteerimine suletud

Lümanda ja Kärla andsid ühinemisprotsessile rohelise tule (Saarte Hääl)

 

30.04.2014, Raul Vinni,

Nii Lümanda vallavolikogu reedel toimunud istungil kui ka Kärla volikogu esmaspäevasel kogunemisel kiideti valdade ühinemislepingu projekt ühehäälselt heaks. Kaarma vallavolikogu oli seda juba varem teinud.

Nüüd järgneb pea kolm nädalat kestev avalik arutelu, valdades korraldatakse rahvakoosolekuid ning oodatakse inimestelt ettepanekuid ja arvamusi lepingu kohta.

Rahvahääletus toimub 25. mail ja 6. juunil peaks ühinemise kohta otsuse tegema Nasva rahvamajas kogunev kolme valla volikogu. Pikemalt ja täpsemalt saab ühinemise teemast lugeda 7. mail Saarte Häälega koos ilmuvast ühinemise erilehest.

Postitatud rubriiki Meedia | Sildistatud | Kommenteerimine suletud

Kärla vallavanem: Miski ei ole veel lukus (Saarte Hääl)

Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemise üks eesmärk on veelgi parema majandusolukorra ja arenguvõime saavutamine. Ühinemislepingu järgi on oluline ka see, et elanikud saaksid võimaluse osaleda piirkonna kui terviku toimimise ja arendamise jaoks oluliste küsimuste otsustamisel ning kasutada osutatavaid teenuseid.

Saarte Hääl usutles kolme valla ühinemise teemal Kärla vallavanemat Tiina Luksi.

Kui suur on kolme valla valitsemiskulude kogusumma praegu ja kui suur saab see olema pärast ühinemist?

Kärlal on valitsemiskuludeks 2014. a eelarves ette nähtud 202 000 eurot. Teiste valdade kohta teavad nende valdade juhid. Kuna struktuur ei ole täna veel lõplikult paigas, siis ei saa ka öelda konkreetseid rahanumbreid.

Omavalitsuste ühinemise ühe argumendina on, vähemalt kogu saare üheks omavalitsuseks ühinemise puhul, toodud valitsemiskulude kokkuhoidu. Kuidas see saavutatakse, kui vallaametnikke ei koondata ja pigem juurde võetakse?

Üldvalitsemiskulude vähenemise peamiseks põhjuseks saab pidada mastaabiefekti.

Kõige olulisem üldvalitsemiskulude vähenemisel on selle osakaalu vähenemine eelarves, mis võimaldab enam vahendeid suunata omavalitsuse põhifunktsioonide täitmisse ja teenuste osutamisse, kus sellel on suurem mõju ja efektiivsus. Võit peitub ametnike spetsialiseerumises.

Kui palju on vallaametnikke kolme valla peale praegu, kui palju aga hakkab olema pärast ühinemist? Missugune on pärast kolme valla ühinemist uue omavalitsuse struktuur?

Täna on Kärlal seitse vallaametnikku, lisaks ostame sisse ehitusnõustamise alast teenust. Kaarma vallal on minu teada 19 ja Lümandal seitse või kaheksa ametnikku. Lümandas on mõned kohad osalise koormusega. Kuna struktuur ei ole lõplikult paigas, ei saa täna ka kindlatest arvudest rääkida.

Põhimõttelist jaotust valdkondade lõikes saab vaadata veebist aadressil yhinemine.kaarma.ee/

Kuidas ja mis alustel moodustatakse uue ühendvalla volikogu?

Tegu on erakorraliste valimistega ja praegu näeme, et volikogu suuruseks saaks 19 liiget. Volikogu moodustub, nagu ikka, valimiste teel ja seadusega ettenähtud korras. Ühinemislepingu projektis oleme näinud, et on üks valimisringkond. Senine kogemus toetab ühe ringkonna moodustamist, mis annab kõikidele piirkondadele võrdsemad võimalused esindatuseks volikogus – kõik saavad valida kõiki kandidaate.

Mitme ringkonna puhul tekib olukord, kus väiksema ringkonna esindajad, kuna nende valijate arv on väiksem, on juba enne valimistulemuste selgumist volikogus vähemuses.

Ringkonnad annavad küll kindluse, et “omad” on sees, aga ka kindluse, et oled koos “omadega” vähemuses. Lisaks konkureerivad piirkondade esindajad sel juhul omavahel ja tihti ei suuda need kanged omavahel pärast koostööd teha.

Oluline on rõhutada, et mitte miski ei ole veel n-ö lukku löödud. Enne, kui volikogud ei ole lepingu eelnõu heaks kiitnud ega rahvahääletus toimunud, ei ole tehtud ühtegi otsust.

Postitatud rubriiki Meedia | Sildistatud | Kommenteerimine suletud

Guido Viik: Elav riik (Eesti Ekspress)

Laiast maailmast vaadates paistab Eesti kui ideaalse suurusega riik ideaalses asukohas. Neli aastaaega, palju vett, parasjagu väike ja lihtne juhtida.

Ometi meenub meie haldusreformi vaadates lugu Douglas Adamsi raamatust “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”. Seal esitati superarvutile küsimus elu, universumi ja kõiksuse kohta. Arvuti juurdles 7,5 miljonit aastat ja andis vastuse: 42. Selgus, et esitatud oli vale küsimus. See 42 sobiks meie valdade arvuks ju päris hästi. Kuid miski tundub ometi nagu valesti olevat ja sestap ka venimine ja kõhklused. Vähemalt ei oska ma muul viisil seletada nii pikka peataolekut nii lihtsas küsimuses.

Kõige veidram näib asja juures see, et riigivalitsemise seisukohast pole meil omavalitsusi ju tarvis. Vähemalt minu silmad ei suuda leida ühtki põhjust, miks peaks riik ennast avalike teenuste osutamiseks kuidagi tükkideks jagama. Vähemalt mitte Eestis ja 21. sajandil. Kui riik on otsustanud reguleerida mingit tegevust või osutada mõnd avalikku teenust vastavalt teatud standarditele, siis peab ta võtma ka vastutuse. Ja sel juhul on juba valitsuse ülesanne korraldada regulatsiooni jõustamine ja teenuse osutamine üle riigi, Narvast Sõrveni. Milleks siin vallad? Teisisõnu, miks ei võiks meil olla ainult riigiteed, riigikoolid, riigi lasteaiad ja raamatukogud?

Sellise haldusreformi minivarianti oleme tegelikult juba katsetanud. Pean silmas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) 2008. aasta ümberkorraldusi, mille käigus suleti enamik metskondi. Tulemused? Meie maaelu sai korralikult räsitud ja riik hõrendatud. RMK töötajate arv on kolmandiku võrra kahanenud. Keskaparaat on samal ajal pigem paisunud ja kolinud oma eesmärkide seisukohast mõttetusse kontorisse Tallinna kesklinnas. Teisalt, uppi pole see ettevõte lennanud. Vastupidi, riigi tulud metsamüügist on kolmandiku võrra kasvanud. RMK kujul on tegu ilmeka näitega tehnoloogia ühtaegu loovast ja laastavast mõjust tööturul. Sest Google’i ajastul saab logistikat ja teetöid Värska kandis tõesti korraldada Iisakult ja vastupidi. Nii ei hiilgagi nende vähesed allesjäänud maakontorid täituvusega. Sest suurem osa tööajast kulub inimestel seal, kus see 21. sajandi Eestis peakski kuluma – metsas ja pilves.

Sel taustal on hinnang meie ülejäänud avaliku sektori tööviljakusele karm. Ka siin võiks kolmandiku personalist maksude kulutamise asemel suunata erasektorisse neid teenima. Sest koolijuhi või linnaametniku ameteid ei puuduta tehnoloogia areng sugugi vähem kui metsamehe oma. Otseselt riigi ja omavalitsuste palgal oli meil 2012. aasta seisuga 85 267 töötajat. Igaüks võib ise rehkendada, mida see muutus riigi rahakotile tähendaks – puudujääv pensioniraha justkui maast leitud.

Ometi katab majanduslik vaade vaid väikse osa haldusreformi tervikpildist. Kui vaadelda riiki aparaadi asemel elava ühiskonnana, paistavad asjad hoopis teises valguses.

Arthur Koestler kirjeldas oma 1967. aastal ilmunud raamatus “The Ghost in the Machine” vastuolu eluslooduse ja füüsikaseaduste vahel. Viimastest johtuvalt saavad mehaanilised süsteemid muutuda vaid “ülalt alla”, entroopia kasvu suunas. Maakeeli tähendab see, et kõik asjad meie ümber saavad ainult kuluda ja laguneda. Evolutsiooni suund eluslooduses on aga vastupidine – “alt üles”. Siin moodustavad molekulid rakke, rakud organisme ja organismid ökosüsteeme. Inimtegevuse tasandil väljendub see suund meie püüdes ühenduda ja kuuluda millessegi endast suuremasse – pere- ja kogukonda, töökollektiivi, rahvasse.

Selle kuulumisetungi olemust analüüsib Londoni ülikooli professor Montserrat Guibernau oma raamatus “Belonging” (e.k “Kuulumine”). Selgub, et esiteks ei püsi lojaalsussuhted ühiskonnas paigal, vaid on pidevas muutumises (teisisõnu: nad on elus). Teiseks, tõeliselt saab kuhugi kuuluda ainult kuuluja vaba tahte alusel (teisisõnu: “alt üles”). Kui neid lihtsaid printsiipe arvestada, toodab ühiskond solidaarsust ja annab ka individuaalsusele mõtte. Sest koos oleme tugevad ja suudame asju, mida üksi ei suudaks. Haiguspisikule astub vastu kogu organismi immuunsüsteem. Kurjategija saab endale vastu terve riigi politsei. Sõjas ei ründaks vaenlane enam Eestit, vaid kogu Euroopat.

Kuidas võiks meie oludes välja näha loodust matkiva “elava riigi” mudel? Praegusega võrreldes peaksime seal nii mõndagi pahupidi pöörama. Esiteks peaksid seal riiki rahastama ja talle ülesandeid seadma vallad, mitte vastupidi. S.t riigi alusprintsiip peaks olema sama, millele on rajatud Euroopa Liit: subsidiaarsus ehk otsustamine madalaimal otstarbekal tasandil. Teiseks tuleks naasta mõiste “vald” emakeelse algtähenduse juurde – kogukond. Selliseid valdu ei saa aga moodustada riik, vaid kodanikud. Miks ei võiks Eesti kodanik olla kihnlane ka Tallinnas? Kartmata seejuures diskrimineerimist (näiteks ühistranspordis). Miks ei võiks ta algatada uut valda või jääda lihtsalt vabaks “vallatuks” kodanikuks ja maksta oma maksud üldteenuse korras otse riigile? Miks ei võiks me lasta valdadel vabalt surra ja sündida? Nii nagu näeme hääbumas vananevate liikmetega laulukoore ja nende asemele astumas uusi, noorte dirigentide poolt ellu kutsutud kooslusi.

Kui visioonide tasandilt halli ja argise haldusreformi-saaga juurde tagasi tulla, ei paista pilt enam sugugi nii lihtne kui algul. Sellegipoolest joonistuvad välja ka mõned praktilisemad järeldused.

Esiteks, haldusreformis on peidus Väga Suur Raha. Varem või hiljem jõuab see teadmine kohale ka neile, kes võtnud Toompeal vastutust kanda, kuid reformi seni pidurdanud.

Teiseks, vajadus valdade kui kohalike kogukondade järele ei ole kuhugi kadunud. Asju, mida riik pole enda kanda võtnud (või mis tal on ebaõnnestunud) ja mis seega inimeste vahel korraldamist vajavad, on alati. Kuid riigi poolt valdadele ülesandeid delegeerida pole erilist mõtet. Molekulilt ei saa eeldada raku funktsionaalsust.

Kolmandaks, seniste reformikatsete püüdlused valdu standardiseerida mõjuvad üksjagu koledalt. Mõneti meenutab see vähkkasvajat, mis laseb organismis paljuneda vaid ühetaolistel rakkudel. Moonutuse põhjuseks on vildakas algküsimus (nagu too superarvuti omagi). Sest omavalitsuste põhiprobleem pole haldussuutlikkus ega suurus. Põhiprobleem on see, et nad pole meil ei liha ega kala. Ühest küljest ei kõlba nad riigi poolt seatud ülesannete täitmiseks. Selleks on nad liiga erinevad ega ole ka riigi alluvuses. Teisest küljest ei anna nad ka kogukonna mõõtu välja. Tartu puhul saab veel rääkida sealsest vaimust. Kuid Tallinnast on kasvanud suur juurteta monstrum.

Neljandaks, tavapärase demokraatliku protseduuri raames on mõttekas haldusreform meil tõenäoliselt teostamatu asi. Vajalik mastaap on liiga suur ja poolik tegemine tulemust ei annaks. Samas, just mastaapsuselt sarnaneb haldusreform meie 1992. aasta rahareformiga. Toona delegeeris parlament osa oma volitustest kolmeliikmelisele komiteele, kes vastutuse võttis ja asja ära tegi. Ei tulnud ju halvasti välja? Kui reaalseid tulemusi andev haldusreform siinmail kunagi tõesti tehtud peaks saama, siis umbes samal viisil.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Juhtkiri: Igal juhul valus (Sakala)

Eestis on praegu vähe maaomavalitsusi, mille juhtidel pole põhjust kohalike laste- ja haridusasutuste tuleviku üle pead murda.

Kui just parasjagu mõnda kooli või lasteaeda ei suleta või liideta, siis vähemalt salamisi mõeldakse sellele ikka. Tegu on paratamatusega, sest noored pered eelistavad suurematest linnadest majanduslikku turvatunnet otsida.

Ükskõik kui mõistuspärane kooli sulgemine poleks, on see ikkagi valus. Kooli on alati peetud küla selgrooks ja kui see kaob, jääb kogukond toeta. Samas on selge, et mitte kuskil pole paiga hääbumine alanud kooli sulgemisest, see on olnud ikka mingite teiste arengute tagajärg.

Äsja otsustas Viljandi vallavolikogu kriitilise pilguga üle vaadata osa omavalitsuse laste- ja haridusasutuste võrgust. Olgugi et vallavanem Ene Saare sõnul pole midagi veel otsustatud, on juba eos tõenäoline, et Puiatu lasteaeda-kooli ja Heimtali lasteaeda varsti pole. Kui nii tõepoolest läheb, on see järjekordne tõestus tõsiasjale, et suurel vallal on seda sorti samme astuda lihtsam kui väikesel. Ometi ei muuda see tõdemus asja sisu. Kui inimesi külas pole, siis neid lihtsalt pole.

Kahju küll, aga needsamad protsessid, mille tõttu on viimase kümmekonna aasta vältel kogu Eestis pimedaks jäänud sadade koolide ja lasteaedade aknad, annavad Viljandi vallas tunda ka järgmistel aastatel. Vaevalt et asi saab piirduda praeguste muudatustega. Mõne aja pärast on vähemalt sama küsitav näiteks Pärsti lasteaia püsimine, aga ka eraldiseisvate koolide tegutsemine Sultsis ja Holstres.

Saaremaa nime peetakse vallale pretensioonikaks (Saarte Hääl)

Eesti keele instituudi peakeelekorraldaja ja vanemteadur Peeter Päll on kolmele ühineda soovivale Saaremaa vallale avaldanud isiklikku arvamust, et uuele ühendvallale Saaremaa nime võtmine on liialt pretensioonikas.

Teadupoolest jäid nimekonkursil sõelale nimed Lääne-Saare, Südasaare ja Saaremaa.

Kaarma vallavolikogu kolmapäeval toimunud istungil ütles vallasekretär Andrus Lulla, et uue valla nime osas võtab seisukoha ka siseministeeriumi juures asuv kohanimenõukogu.

Nime osas peaks otsuse tegema 6. juunil kogunev kolme valla ühisvolikogu.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud