Järvamaad tuleb veel raputada (Järva Teataja)


Märksõnad

PDF

Print

Saada
 
Kersti Sarapuu

Keskerakonna Järvamaa piirkonna esimees

Üleeelmisel nädalal hoidsid erksalt mõtlevad järvamaalased Järva Teataja veergudel üleval teemat maakonna omavalitsuse tulevikust võimalike liitumiste kaudu.

Korduvalt kõlas etteheiteid Paide poliitikute aadressil, et maakonnakeskus ei küüni tuleviku Järvamaa haldusjaotuse kujundamise eestvedajaks.

Ootasin nimme nädalapäevad, et näha, kas Paides ja Järvamaa pea ülejäänud omavalitsustes võimu raudses haardes hoidvad IRLi või Reformierakonna juhtfiguurid ütlevad sõna sekka. Nende käes on ju võim ka Toompeal ja iseendaga läbi rääkida pole ju ülemäära raske.

Valitsev vaikus paneb Arlet Palmistega nõustuma: Paide praeguste juhtide passiivsus jätab mulje, et on maakonna omavalitsuste liitumise pidur. Või puudub tõesti neis erakondades vaatamata deklaratsioonidele tahe omavalitsusi korrastada ja tugevdada?

Oma loos hoiatas Arlet Palmiste poliitikute valimistega kaasnevate populismipuhangute eest ja manitses hoolikalt sõnu valima. Seda kurvem on, et söekate ütlemistega Ambla vallavolinik kukkus oma arvamusloos vaid paar lõiku hiljem puusalt tulistama ning langedes ise populismi ja pooltõdede lõksu.

Üsna arusaamatud on minu aadressil kirjutatu. Arlet võinuks ju teada, et ma pole juba üle kahe aasta Paide linnapea. Samuti peaks omavalitsuse volikogu liige teadma, et volikogu esimees kirjutab alla dokumentidele, mis väljendavad volinike enamuse seisukohti, mitte ei esita volikogu nimel enda omi.

Ajaloos on sõnumitoojate pea mahalöömine igihaljas teema. Üsna lambist tuletatud oli ka väide, et linnapea hoiab kümne küünega toolist, et mitte olla vallavanem suurvallas. Ma pole mitte kunagi midagi säärast öelnud!

Tegelikkuses allkirjastasin möödunud aasta detsembris, olles siis veel Paide linnavolikogu esimees, Järva-Jaani vallale saadetud vastuse, mis väljendas Paide volinike ühisarvamust, et enne liitumiste arutelu tuleks seadusandlust muuta või täiendada klausliga, et linn säilitaks oma identiteedi.

Muide, Paide linnavolikogu komisjoni, mis veab omavalitsustega peetavaid läbirääkimisi, juhib hoopis Ants Hiiemaa IRList.

Juba mitme aasta eest veensime selles toonast regionaalministrit Vallo Reimaad seadustama maakonnakeskuse staatust ning määratlema, missugused teenused ja struktuurid peavad seal olema. Riigikogus oli toetus isegi olemas, kuni IRL oma ministri maha võttis ja trall hakkas otsast peale. Kaotsi läks hulk aastaid.

Praegune liitumismehhanism muudab tuhandete elanikega linna staatuslikult samaväärseks külaga, kus on kolm elanikku või on see sootuks inimtühi.

Ja kui küladel on liitunud omavalitsustes jätkuvalt kogukonda juhtimas enamasti külavanemad, siis pärast liitumist pole näiteks Türil ega Tapal linnapeast enam keegi midagi kuulnud.

Väikelinnad alla neelanud vallad on seni silma selle koha pealt kinni pigistanud. Aga kujutame ette, et mõni suur linn liitub rõngasvallaga. Kas kujutate ette, et Tallinnal või Tartul pole enam meeri, vaid raekojas on vallavanem? Kisub absurdseks ju.

Mis maakonnakeskusest ja Järvamaa identiteedi hoidjast me rääkida saame, kui maakonnalinnal pole mingit seadustatud seljatagust? Viimati meenub samasugune reform 18. sajandist, kui Paide linn anti Mäo mõisniku meelevalda.

Sellise reformi tulemusel saab Järvamaa kui maakonna asemel olema paar-kolm rivaalitsevat linnriiki. Iidsete Järvamaa osade Lehtse ja Tapa eemaldumine maakonnast on näide juurte hülgamisest kasurehkenduste kasuks. See on taandareng.

Sea selga sadula rakendamisest vaevalt ükski maakond võidab. Keskerakond on kindlal seisukohal, et omavalitsuste koondumine ja tugevnemine on mõistlik.

Ent sama mõistlik on, et uisapäisa liitumise asemel mõeldakse läbi kõik aspektid ja luuakse sobiv seadusandlik raamistik. Muidugi ei saa venitada aega lõputult.

Ma tänan järvalast Priit Roostalu, et ta usub Keskerakonna jõusse kokku kutsuda ümarlaud, kus asjad sirgeks rääkida. Meie hiljutine kogemus ütleb, et iga algatus naeruvääristatakse juba eos. Kardetakse, et keegi lõikab sellest populaarsust, ja kellele on vaja, et konkurendi ettepanek väärib arutelu ja võib osutuda asjalikuks?

Sellise käitumisega süvendavad poliitikud ühiskonnas arvamust, et keegi ei taha oma rahva heaks midagi teha, vaid tähtsam on oma positsiooni tsementeerida.

Kui kogusime järvamaalaste allkirju, et saada selgust siiani segasest kiirabireformist, ütles üsna mitu teistesse erakondadesse kuuluvat omavalitsusjuhti, et nemad ei tule algatusega kaasa just sel põhjusel, et algatus tuli «valest» erakonnast.

Mis maakonnaülestest eesmärkidest me siin erakondade puhul räägime?

Järvamaa tegelikkust arvestades on mõistlik, kui maakonna tulevikusuundi vaagivad ümarlaua kokkukutsumise ettepanek tuleb kodanikualgatuse korras. Siis ei saa valimiste eel reitingute järgi elavad erakonnad enam inimeste ettepanekuid farsiks keerata ja neist mööda vaadata.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Ühinev Viljandi vald moodustab juba uut organisatsiooni (Eesti Elu)

Täna, 16.mail kogunesid Männiku metsatallu sügisel Viljandi vallaks liituva nelja (Paistu, Pärsti, Saarepeedi ja Viiratsi) omavalitsuse ametnikud, et teha ettevalmistusi uueks stardiks.

Kokkukutsuja, Viiratsi vallavolikogu – ning Viljandi valla ühinemiskomisjoni esimees Kaupo Kase näitas ametnikele esitlust uue loodava organisatsiooni struktuuri kohta ning rääkis üleminekuperioodil ees ootavatest väljakutsetest. „Põhimõttelisest on üleminekuperiood juba praegu käes. Juba enne sügist hakkame ühildama neid õigusakte, millega läheb Viljandi valla töösse rakendudes eriti kiireks,” rääkis Kase.

„Muutused on nii nähtavad, kui nähtamatud. Kohe nähtav osa puudutab uut vallamaja, piirkondlikke kohamärgistusi, sümboolikat, ühtseid blanketivorme jms. Nähtamatu osa on aga oluliselt laiem: info liikumise ühildumine, ühine raamatupidamise- ning dokumendihalduse tarkvara, arhiivindusega seonduv ning kogu logistika, kuidas käib reaalse elu nn telgitagune korraldus,” selgitas Kase.

Viljandi maavanem Lembit Kruuse, kellel on Suure-Jaani vallaks liitumise kogemus olemas, rääkis neist muredest ja rõõmudest, mis paratamatult võivad liitujaid ees oodata. Ühe peamisena neist nimetas Kruuse asjaolusid, mis tulenevad erinevate organisatsioonikultuuride ühildumisest.

Kohal oli üle poolesaja praegu nelja erineva vallavalitsuse töötajat, kellele kõikidele garanteeritakse ühinemislepingust tulenevalt töökoht Viljandi vallas. „Eesmärk on tuua loodavasse valda kokku kõikide erinevate piirkondade teadmised, mille summast sünnib uus kvaliteet,” kinnitas Kase.

Erinevate valdade spetsialistid kogunesid valdkonniti grupitöödeks ning koos hakati kaardistama vajalikke tegevusi.

Kahel vaesel lihtsam kulusid katta (Hiiu Leht)

Harda Roosna

Haldusreformi tõmbekeskuste mudelit tutvustanud projektijuht Sulev Valner leiab, et kuigi kaks vaest omavalitsust liitudes rikkaks ei saa, oleks neil nagu pensionäride paaril lihtsam n-ö korterikulusid katta.

Kas tõmbekeskuste mudel sobib Hiiumaa jaoks? Haldusreformi projektijuht Sulev Valner: Tundub sobivat. Lõpuks pole küsimus ju mudelis vaid selles, et leida, milline on Eesti omavalitsuste optimaalne korraldus. Me ei suru peale mingit mudelit, vaid ühiselt koos üritamegi leida võimalikult parimat varianti, milles annaks kokku leppida. Praegu ootamegi, et omavalitsusliit teeks 1. juuliks oma ettepaneku maavanemale ja siis maavanem saaks vaadata, kuidas sellega edasi töötada. Praegu on pall just kohalike inimeste käes esitada enda meelest võimalikult õige mudel. See on hea võimalus olla esimesena mänguväljakul ja olla esimene, kes ütleb: meie meelest peaks see asi olema nii – sellel on alati väga suur mõju.

Missugune on parim mudel minister Siim Kiisleri pakutud kuuest?

Tegelikult tõmbekeskuste mudel, st keskus-tagala mudel ehk ka mitte niivõrd tõmbekeskuste, vaid toimepiirkondade mudel, on päris mõistlik enamikes Eesti kohtades. Ma arvan, et meil on Eestis suhteliselt suur konsensus, et liigume pigem natuke suuremate omavalitsuste poole. Iseenesest omavalitsuste liitumine ju seda näitab ja ka need, kes ütlevad, et mingisugust reformi pole vaja, tegelikult samas ütlevad, et näete kui hea – nad liituvad ise. Tugevamad-võimekamad omavalitsused on just inimese seisukohalt vaadates ikkagi kasulikumad. Et tõepoolest iga inimene igas Eesti paigas saaks oma omavalitsuselt kõike seda, mida praegu tugevate omavalitsuste elanikud saavad ja nõrkade omavalitsuste omad tihti ei saa.

Kas saate tuua mõne näite?

Ei hakka praegu kedagi esile tooma, aga tüüpiline on näiteks huviharidus, mis tihtipeale ongi keskuses. Kui ümbritsevate omavalitsuste lapsed seal [huvikoolis – toim] käivad, öeldakse nende vanematele, et teisse me suhtume teisiti kui oma lastesse ja teie makske niija niisuguseid summasid.

17.05

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Tõmbekeskuste analüüs nõuab Harjus rohkem aega (Harju Elu)

17.05.2013

Autor: Marko Tooming
Harjumaa omavalitsused on nõus, et regionaalministri poolt välja pakutud idee tõmbekeskuste Eestist on parim mudel omavalitsuskorralduse reformi ehk haldusreformi läbiviimiseks, kuid ei nõustuta ministeeriumi ajakavaga.
Siseministeeriumi esitatud ajagraafik näeb ette, et omavalitsused esitavad tänavu juulikuuks Harju maavanemale oma nägemuse Harjumaa tõmbekeskustest.

Maavanem esitab pärast ettepanekuga tutvumist selle augusti keskpaigaks regionaalministrile.

Harjumaa Omavalitsuste Liit (HOL) aga leiab, et nii läheb kiirustamiseks ning on pakkunud kirjas regionaalministrile välja oma ajagraafiku. Selle järgi esitatakse nägemus Harju tõmbekeskustest regionaalministrile järgmise aasta jaanuariks.

Põhjendused, miks lisaaega soovitakse, on lihtsad ja arusaadavad – Harjumaa eripära Tallinna tõttu muudab siinmail analüüsi keerukamaks ning kardetakse, et kiirustamine halvab kogu lootustandva protsessi. HOLi kirjas, millele on alla kujutanud liidu juhatuse esimees Vello Jõgisoo, märgitakse ka, et haldusreformi praegust ajakava saab tõlgendada lausa valitsusepoolse surveavaldusena.

Firma Hendrikson & Ko viib praegu läbi uuringut Harjumaa tõmbekeskustest ning asustusstruktuurist ja lükumismustrist. See saab ka aluseks, mille järgi HOL maakonna tõmbekeskused määratleb. Lisaks teeb omavalitsusliit koostööd Harju maavalitsusega, kellega koos regionaalministrile oma nägemus esitatakse.

Mis on tõmbekeskus?

Kõige lihtsamalt öeldes on tõmbekeskus asula, milles ja mille ümber elu käib: sinna sõidavad ümbruskonna inimesed tööle, seal on olemas eluks vajalikud asutused ja teenusepakkujad (lasteaed, kool, tervisekeskus, apteek, kauplused, kohvik, tankla, sularahaautomaat jne) . Igal tõmbekeskusel on toimepiirkond ehk ala, kust on võimalik keskusesse maksimaalselt poole tunniga jõuda.

Jättes välja Tallinna, mis on tõmbekeskuseks kogu Eestile, on hea näide Harjumaalt Keila linn, kus käivad tööl ja koolis, teenuseid tarbimas ja oma sisseoste tegemas Lääne -Harjumaa elanikud.

Riikliku haldusreformi eesmärgiks ongi tugevdada selliseid kohalikke keskusi ja kujundada nende ümber tugevamad (ja suuremad) omavalitsused.

Harjumaa üheks omapäraks on, et kuigi siinsetes valdades elab rohkem inimesi kui mujal Eestis ning jagub ka linnu-aleveid-alevikke, mida võiks pidada kohalikuks tõmbekeskuseks, tõmbab inimesi ikkagi “tõmbekeskuste tõmbekeskus” ehk Tallinn.

Kuidas liigutakse?

Et ise aru saada ja ka teistele (loe: omavalitsustele) näidata, kuidas ja kuhu inimesed liiguvad, tellis siseministeerium regionaalse pendelrände uuringu. Uuringuks kogus mobiilpositsioneerimise andmeid Positium LBS koostöös EMT-ga ning neid analüüsiti Tartu Ülikoolis. Selgus, et Eestis on välja kujunenud umbes 50 tõmbekeskust.

Kui Tallinn taas välja arvata, leiti uuringus, et Harjumaal on kolm tõmbekeskust: Keila, Kose ja Loksa. Sobivalt jaotuvad need vastavalt Lääne-, Lõuna- ja Ida-Harjumaale. Kuigi Harjumaal on suuremaid asulaid veel – Saue, Saku, Maardu, Viimsi, Tabasalu jne – tühistab nende tõmbekeskuse staatuse fakt, et suur osa sealsetest kohalikest käib tööl (ja nähtavasti teevad ka sisseostud ja käivad vaba aega veetmas) hoopis pealinnas. Nii kuldsed kui Tallinna naabervallad ka tunduvad, paneb need särama siiski pealinna lähedus. Suur on odavam?

Teisipäeval käis HOL-i volikogu ees haldusreformi kava ja eesmärke tutvustamas reformi projektijuht Sulev Valner koos regionaalministri nõunikega. Esimene põhjus haldusreformiks, mis valla- ja linnajuhtide ette paisati, oli suuremate omavalitsuste vähemad valitsemiskulud. Lihtsalt öeldes: mida suurem omavalitsus, seda vähem kulub raha selle juhtimiseks. Kõik on muidugi suhteline – summad on suuremates omavalitsustes ju tegelikult suuremad (nt 2012. aastal Tallinnas 54 miljonit eurot, vrd Saue linn 982 000, Aegviidu vald 156 000 eurot), kuid kui võtta arvesse omavalitsuse omatulud, saame teise pildi. Selles tabelis kulub Harjumaa omavalitsustest juhtimisele kõige vähem Rae vallas (8% omatuludest), Keila linnas (9%) ja Harku vallas (11%). Seega omavalitsustes, kus elab vähemalt 10 000 inimest.

Tabeli teises pooles on Paldiski linn (34% omatuludest), Aegviidu vald (31%) ja Kernu vald (31%).

Valner märkis, et ehkki seda ei saa võtta üks-ühele – elanike arvu kasvuga säästetakse rohkem – on suuremas omavalitsuses rohkem võimalusi efektiivselt majandada.

Regionaalministri ajakava, millele HOL muutusettepanekud esitas, näeb ette, et haldusreform viiakse vabariigis lõpule enne 2017. aastal toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi (selle tähtajaga nõustus ka HOL). Kuidas haakub haldusreform gümnaasiumivõrgu ümberkujundamise ja põhikoolide rahastamise mudeli muutmisega, millega praegu tegeleb aktiivselt haridusja teadusministeerium, ei osanud Valner ja tema nõunikud teisipäeval veel täpselt selgitada, kuid kinnitasid, et koostööd kindlasti tehakse.

Harjumaa eripära Tallinna tõttu muudab siinmail analüüsi keerukamaks.

Kohalike omavalitsuste juhtimiskulud (% omatuludest)

Rae vald 8% Keila linn 9% Harku vald 11% Kuusalu vald 12% Viimsi vald 13% Küli vald 14% Saue vald 14% Kose vald 15% Anija vald 15% Maardu linn 15% Tallinn 15%

Raasiku vald 16% Nissi vald 18% Saku vald 18% Kõue vald 18% Keila vald 19% Saue linn 19% Padise vald 21% Vasalemma vald 23% Jõelähtme vald 24% Loksa linn 27% Kernu vald 31% Aegviidu vald 31% Paldiski linn 34%

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Kuressaaret tõmbekeskusena on vaja kogu Saaremaale (Meie Maa)

Juba üle kümne aasta käib vilgas ja viljatu arutelu haldusreformi vajalikkuse üle, kaugemale arutelust ei ole aga paraku jõutud, kui üksikud liituvad omavalitsused välja arvata.
Kuigi haldusreformi teema peaks sisaldama kõike, mis puudutab avalikku haldust ja kodanikele vajalikke avalikke teenuseid, on kogu jutt käinud siiski peamiselt haldusterritoriaalse reformi ümber. Põhjuseks on muidugi asjaolu, et riigi jaoks on see kõige mugavam ja lihtsam käsitlus, mis jätab kogu vastutuse toimuva protsessi eest ainult ühinevatele omavalitsustele.

Vaja oleks avalike teenuste standardeid

Esimeseks sammuks, mida riigil haldusreformi elluviimiseks oleks vaja teha, on üle riigi ühtsete avalike teenuste standardite kehtestamine. Praegu erineb omavalitsuste poolt Eesti piires pakutavate avalike teenuste hulk ja tase kindlasti kordades. Kodanikele riigi territooriumil võrreldava teenuse tagamine on aga siiski riigi ülesanne, mitte iga üksiku omavalitsuse probleem. Sellest ka reformi riiklik vajadus. Saaremaal on ainult üks tõmbekeskus ja see on Kuressaare. Vaatamata sellele ei ole viimastel aastatel kasvanud mitte Kuressaare elanike arv, vaid Saaremaa elanike vähenemise arvel on kasvanud Tallinna ja Harjumaa elanike ning välismaal tööl käivate inimeste arv.

Alles hiljuti selgus, et 2013. aasta esimese nelja kuuga on Saaremaa elanike arv vähenenud koguni 309 inimese võrra. Kui me kiiremas korras ei tugevda maakondades tõmbekeskusi, siis ei suuda need ka tulevikus konkureerida kaugemal asuvate suuremate tõmbekeskustega.

Kui elanike väljavoolu ei suuda takistada Kuressaare linna suurune omavalitsus, siis väiksematest valdadest ei tasu üldse rääkida. Leisi vald on oma elanikele pakutavate teenuste hulga ja kvaliteedi osas vabariigi esimeste seas, ometi vähenes elanike arv veidi rohkem kui kümne aastaga 18 protsenti ehk praktiliselt 1/5. Lõpuks ei ole enam inimesi, kellele teenuseid pakkuda.

Vaja on tugevat tõmbekeskust

Regioone oleks saanud tugevdada ka omavalitsusi liitmata, oleks tulnud kas omavalitsusliitudele või maavalitsustele anda täiendavat raha ja võimu korraldada maakonna asju. Nüüd on sellega juba hiljaks jäädud.

Pikemas perspektiivis jooksevad ilma tugevate kohalike tõmbekeskusteta maakonnad tööjõulisest elanikkonnast tühjaks, sest maakonnalinnades ei ole piisavalt äraelamist võimaldava palgatasemega töökohti. See on juhtunud juba Valgas, Põlvas ja Jõgeval. Kas oodatakse, millal kõigis maakondades tekiks sama olukord?

Lihtsam on kohalike tõmbekeskuste tugevdamise abil pidurdada inimeste äravoolu maakondadest kui kümne aasta pärast tõdeda, et haldusreformiga on lootusetult hilinetud ja inimeste tagasimeelitamiseks vajalikke ressursse ei ole kusagilt võtta.

Maailma praktikas ei ole siiani näidet, et haldusreform oleks läbi viidud vabatahtlikkuse alusel – alati on see lõpuks ära tehtud riigi poolt.
Vaevalt meiegi oleme nii erilised, et demokraatiat mängides saavutaksime vajaliku lõpptulemuse. Varem või hiljem on riik sunnitud haldusreformi läbi viima jõupositsioonilt lähtudes. Siis aga võib olla juba liiga hilja.

Tahaks loota, et riigi tasemel saavutatakse poliitiline konsensus võimalikult kiiresti ja toetatakse regionaalministri asjalikke ettepanekuid. Vastasel korral me kaotame asjatult inimesi, aega ja muidugi ka raha.

Mart Mäeker Leisi vallavolikogu liige Eesti Keskerakond

 

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Kiisler: maal on hea elada siis, kui mõistlikus kauguses on linn (Maaleht)

14.05.2013

Aive Mõttus

Täna tutvustatud uuringust selgub, et inimeste igapäevane pendelränne ületab enamasti omavalitsuste piire ning selgelt eristuvaid tõmbekeskusi on Eestis välja kujunenud 50 ringis.
Uuringu tellinud regionaalminister Siim Kiisleri sõnul võidavad tugevatest keskustest just nende ümbruses elavad inimesed.

„Maapiirkonnas on hea elada siis, kui mõistlikus kauguses on tugev linn,“ selgitas minister ja lisas, et mõistlik kaugus, mida inimesed on nõus igapäevaselt sõitma, on pool tundi või pisut enam.

„Kui selles kauguses on inimesele sobiv töökoht, siis reeglina ta ära ei koli. Küll aga on harjumused muutunud ning väga sageli kasutatakse ka paljusid teenuseid töökoha juures, mitte oma koduomavalitsuses ning sellega peab arvestama,“ ütles Kiisler.

Uuringu koostamist juhtinud Teaduste Akadeemia uurija-professor Rein Ahase sõnul on maakonnakeskused olulise tähtsusega, kuid lisaks neile on maakonnas veel teisigi tõmbekeskusi. „Regionaalse tasakaalu seisukohast on oluline maakonnakeskuste kõrval ka väiksemate keskuste tugevdamine,“ rääkis Ahas uuringu tutvustamisel.

Ta selgitas, et inimeste eluviisid on muutunud ning igapäevane pendelränne kodu ja töökoha või kooli vahel on muutunud tavapäraseks ja inimesed on sellega harjunud. Enamasti toimub selline ränne maakondade siseselt, üle maakonna piiri ulatub vaid Tallinna ja Tartu mõju.

Regionaalministri sõnul saavad värskest uuringust väga hea infot just kohalikud otsustajad ning see on üheks sisendiks maakonna tõmbekeskuste määratlemisel ning omavalitsusreformi läbiviimisel. „Omavalitsuskorraldus peab vaatama ikka seda, kuidas inimesed elavad ja me ei pea suruma inimesi kunstlikult tänaste omavalitsuste raamidesse,“ ütles ta.

Uuring põhineb passiivse mobiilpositsioneerimise andmetel, mis koguti Positium LBS koostöös mobiilsideoperaatoriga EMT. Passiivse mobiilpositsioneerimise andmebaas koosneb EMT võrgus tehtud mobiiltelefonide kõnetoimingute asukohtadest. Igale mobiilside teenuse kasutajale on omistatud juhuslik anonüümsust tagav identifikaator, tänu millele ei saa andmeid seostada ühegi konkreetse inimese ega telefoninumbriga.

Esmakordselt viidi selline uuring läbi Eestis kolm aastat tagasi ning toona oli see maailmas ainulaadne.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Tõmbekeskuse tugevus sõltub asula elanike arvust (Postimees)

15.05.2013

Autor: Oliver Kund

Regionaalse pendelrände uuringust selgub, et umbes 40 000 Eesti inimest ehk viis protsenti tööealisest elanikkonnast vahetab suvepuhkuse ajaks elukohta kauemaks kui kuuks ajaks, mistõttu võiks ka Eestis hakata Põhjamaade eeskujul arendama teise kodu poliitikat.

Tartu Ülikooli inimgeograafia professori Rein Ahase soovitus põhineb EMT mobiilpositsioneerimise andmete alusel koostatud uuringul, millega kaardistati 2012. aasta kevadest kuni tänavu veebruarini inimeste viibimispaigad töö- ja puhkeajal ning erinevatel aastaaegadel.

Uuringust ilmnes, et suurim hulk suvekodudes aega veetvaid inimesi peab teist kodu rannikualadel, Lahemaa piirkonnas, saartel ja väikelinnade läheduses. Tööperioodi ja suveperioodi rände erinevus on suurim Tallinnas, aga Eesti peale kokku on ligi 40 000 inimest, kes vähemalt kuuks ajaks oma elamise teise kodu vastu vahetab.

Suured linnad meelitavad

«Poliitikas tuleb sesoonse varieerumisega arvestada: meil on alasid, kus suveperioodil suureneb elanikkond 400 protsenti,» ütles Ahas.

Professori sõnul annab see suunise, et Eestis võiks arendada teise kodu poliitikat, milles arvestataks inimeste liikumisega näiteks arstiabi ja kaupade-teenuste kättesaadavuse tagamisel.

Valdaval osal aastast moodustuvad kõigi Eesti linnade ümber areaalid, kust inimesed tööle käivad. Üle oma maakonna piiride ulatuvad tõmbekeskused on Tallinn ja Tartu, millest esimene haarab endasse kõiki suuremaid linnu ja maakondi peale Viljandimaa, Võrumaa ja Ida-Virumaa.

Iga päev liigub 79 000 inimest töö või õppimisega seoses Tallinna sisse ja 41 000 sealt välja. «Mida suurem on keskus, seda tugevam on tema tõmme,» põhjendas Ahas.

Ometi on Eestis paiku, mis reeglist erinevad. Näiteks on omaette isoleeritud süsteem suuruselt kolmas linn Narva, mis tööinimesi meelitava tõmbekeskusena ei toimi.

Teadlaste arvates tuleks põhjust otsida sellest, et linn on ajalooliselt seotud rohkem Venemaaga ning teised Ida-Virumaa keskused, Jõhvi ja Kohtla-Järve, on Narvast edukamad. Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul viitab see ka puudujääkidele linna juhtimises, kuna ka omavalitsuste võimekuse edetabelis on Narva ebaproportsionaalselt madalal pulgal.

Rändega tuleb kohaneda

Teised erijuhtumid on väikelinnad nagu Jõgeva, Põlva ja Valga, mida kummitab võimetus tõmbekeskusena toimida. «Väikelinnad on teiste suurte keskuste tõmbealas ja seetõttu ei edene,» ütles Ahas. Samas on vägagi elujõulised Kuressaare, Pärnu, Viljandi ja Rakvere.

Kiisler tõi välja, et negatiivselt paistab silma ka Haapsalu. «Kui vaadata Haapsalu täppi, siis maakonnakeskus ei suuda pakkuda piisavalt tööd oma maakonnale, kust inimesed pigem Tallinna ära lähevad,» rääkis ta.

Ahase sõnul on Eesti tõmbekeskuste süsteem olnud ajas võrdlemisi muutumatu, sest samad keskused ilmnesid Eestis juba 1930. aastatel. Vahe seisneb selles, et tänapäevane infotehnoloogia ja soodne transpordiühendus mitte ei vähenda, vaid kasvatab inimeste liikuvust. Selle tõdemusega on silmitsi kõik Euroopa maad ja «tagamaastumine» pole sugugi vaid Eesti omavalitsuste mure.

«Tõmbekeskuste ja tagamaa suhe Eestis süveneb ja riigil pole mõtet selle vastu võidelda, vaid mõelda, kuidas olemasolevat infrastruktuuri paremini ära kasutada,» pakkus professor. Ühtegi uut asulat ega magistraali rajada pole vaja, aga toetada tuleb praegusi väikekeskusi.

«Väljakujunenud süsteemi tuleks poliitiliste meetmetega toetada. Kahanevate keskustega tuleb tegeleda ja sinna panustada,» ütles Ahas. Seda eriti hariduse ja teenuste valdkonnas.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Poole tunni tee kaugusel (Sakala)

16.05.2013

Autor: Kaia Iva
Nii nagu süda on mootor, mis tagab, et kogu organism toimib ja on elujõuline, on tõmbekeskused maakondades kohaliku arengu mootor. Järgmise seitsme aasta euroraha lähebki eelkõige selliste keskuste, nende nii-öelda kohalike südamete turgutamiseks ja elujõulisena hoidmiseks. Selleks, et keskused suudaksid kogu oma toimeala ulatuses tegelda koordineeritult kohaliku elu küsimustega.
Kui me tahame teha tarku otsuseid, peame oskama ja ka julgema vaadata ettepoole. Meie rahvaarv väheneb ning inimesed kolivad üha enam keskustesse ja nende ümbrusesse. Viljandimaa elanike arv kahanes registri andmetel eelmisel aastal rohkem kui 800 inimese võrra.

Riigi ja omavalitsuste ühine kohustus on mõelda, mida saab ette võtta, et inimestel oleks võimalik elada, kõdu rajada, lapsi kasvatada ning sobivat ja ka tasuvat tööd teha just selles Eesti paigas, kus neile meeldib. Selleks peame vaatama, kuidas nad praegu elavad, kuidas on ajas muutunud nende harjumused ja vajadused.

UURINGUD NÄITAVAD, et suur osa inimesi peab Eestis mõistlikuks poole tunni pikkust tööteekonda. Paljudel see nii ongi: 73 protsenti maapiirkondade inimestest käib tööl mõnes teises omavalitsuses.

Võtmeküsimuseks ongi kujunenud, kuidas tagada, et hea töökoht, kvaliteetne haridus ja muu igapäevaseks eluks vajalik asuks kuni poole tunni tee kaugusel.

Lahendusi on kaks. Ühest küljest tuleb panustada infrastruktuuri arengusse ehk parandada teede seisukorda ja ajakohastada ühistranspordivõrku, et liikumine oleks võimalikult kiire, mugav ja ohutu. Teisalt on tarvis tugevdada keskusi, kuhu paljud tööle, kooli, poodi või miks mitte ka kinno, kontserdile ja kohvikusse sõidavad.

KUI VAADATA rahvastiku ümberpaiknemist viimasel kümnendil, tuleb tõdeda, et peamine jõud, mis inimesi liikuma paneb, ongi töökohad. Linnastumine käib kogu Euroopas ning tähtis on leida lahendusi, mille tulemusena uusi võimalusi otsivad inimesed ei liiguks otsejoones pealinna või suisa välismaale, vaid oleksid rahul piirkonna tõmbekeskuses.

Neid eesmärke — tõmbekeskuste tugevdamist, töökohtade loomist ja liikumisvõimaluste parandamist — teenivad ka järgmise perioodi eurotoetused, et panna pidurit inimeste koondumisele paari suuremasse linna ja nende ümbrusesse.

Järgmise perioodi summadest on 2,3 miljardit eurot otsese regionaalse arengu mõjuga. Tööstusalade ja kompetentsikeskuste loomine tõmbekeskustesse, tänapäevase koolivõrgu väljaarendamine, investeeringud tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonda — need on konkreetsed sammud, mis muudavad keskused tugevamaks. Millised on need tõmbekeskused, tuleb igas maakonnas kohalikke olusid arvestades selgeks teha.

El OLE VÕIMALIK üles ehitada riiki, kus igas külas ja alevikus oleks moodne koolimaja, tööstuspark, kaubanduskeskus, ujula ja spordihall. Aga meie ülesanne on luua ja tugevdada piirkonna keskusi.

Tugevast keskusest ei võidagi nii palju see keskus ise, kuivõrd just tema tagamaa ja seal elavad inimesed, kes pole sunnitud paremate võimaluste otsimiseks kolima suurtesse linnadesse. Nii nagu tugevast ja tervest südamest on käsu kõigil organeil, kuhu süda verd pumpab ja mida nõnda elujõulisena hoiab.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Ekspert haldusreformist: varasemad kurameerijad võtavad pulmakingi välja

07.05.2013 Postimees Online Alo Raun

Riigi halduskorralduses paistab jätkuvat kängumine, leiab tänavusi linnade-valdade liitumisi ette valmistada aidanud AS Geomedia juht Rivo Noorkõiv intervjuus Postimehe arvamusportaalile.
Eesti haldusreform edeneb tavapäraselt hüpetega – iga nelja aasta järel, kui tulemas kohalike volikogude valimised, otsustab hulk julgemaid linnu-valdu leivad ühte kappi panna. Nii ka tänavu. Te nõustasite seekord mitut linnade-valdade ühinemist. Mis siis ikkagi määravaks sai neis kohtades, kus liitumine ära või plaanitust lahjemaks jäi – kas tõesti see, et ei suudetud kokku leppida, kumb vallavanem töö kaotab või mis uue valla nimeks saab?

Isiklikud hoiakud kujundavad läbirääkimiste õhkkonna ja vallaametnikel on selles väga suur roll. Kogemus näitab, et tubli vallavanema teadmised ja oskused kapitaliseeritakse uues omavalitsusüksuses. Kaalukeel otsustustes on volikogude liikmetel ja nendest mõnel on suurem mõjukus niite tõmmata.

Uuele vallale nimepanek on emotsionaalne teema. Näiteks Läänemaa kolme valla ühinemisel oli vastloodud Lääne-Nigula valla nimevariantidena arutlusel Põhja-Läänemaa, Lääne, Läänela, Haavasalu, Laikmaa, Sõprus, Torni, Tõmmu, Uugla. Minu soovitus on esimesena eelistada nime, mis on piirkonna ajaloolise järjepidevuse kandja.

Aprillis kukkus seekordne liitumissoovide esitamise tähtaeg ning nagu näha, on selle neliaastaku saak 18 ühinejat, mis polegi nii väike number kui võinuks karta. Kas see näitab, et reformierakondlik vabatahtlikkust rõhutav ühinemismudel pole üksnes presidendivalimiste võidu kindlustamiseks kasutatav poliittehnoloogiline lüke, vaid täiesti reaalne arengumudel?

2013. aasta volikogude valimiste järgselt tuleb 226 omavalitsusüksuse asemel 215.

Vabatahtlik ühinemismudel annab omavalitsustele võimaluse abiellu astuda, kooselukorraldus läbi mõelda ja riigilt pulmakink saada. Seekordsete ühinejate seas on mitmed varasemad kurameerijad ja protsess viidi loogilise lõpuni. Ju mõisteti ja usuti, et suund on õige.

Kahjuks ei jõua seesugused pigem kaootilised haldusterritoriaalsed korrektsioonid riigi halduskorralduse olemuslike küsimusteni. Näiteks mitmetasandilise valitsemise korraldamine, omavalitsuste maksubaasi teema, riigi ruumimustri vaesumise pidurdamine.

Täna viljeletav riigijuhtimine liigub suuremale tsentraliseerimisele ja kohaliku omavalitsuse põhimõtete nõrgenemise suunas. Kui vabatahtliku ühinemisega seda mudelit silmas peetakse, siis riigi halduskorralduses kängumine jätkub.

Kui toimiv on selline riik, kus kõrvuti hakkavad asuma neljast omavalitsusest tekkinud hiidvallad ning 700 elanikuga õnnetusehunnik, kellest keegi pole huvitatud? Näiteks Põhja-Viljandimaa areneb praegu just taolises suunas.

Erisuste kasv omavalitsuste võimekuses kohalikku elu korraldada süvendab kindlasti probleeme riigi tasakaalustatud arengu tagamisel. Kuna Eesti on õhuke riik, satuvad ühed omavalitsused üha enam turumajanduse tõmbetuultesse ja keskvalitsusest sõltuvusse, samas kui teised suudavad enam kohalikku elu juhtida ja keskvalitsusele partneriks olla. Riigi arenguks on vaja luua nii piirkondade endi võimekust kui kogu riigi ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Ühinemiskõneluste käik näitas, et ennekõike kummitavad hirmud: näiteks ääremaastumine, koolide sulgemine, võimu kaugenemine elanikust, investeeringute koondumine keskusse, omavalitsuste võlakoormus. Õnnelikuks ei tee hirmudesse kinnijäämine, vaid nendest vabanemine.

Milline on teie hinnang, kas regionaalminister Siim Kiisleri tõmbekeskuste Eesti fantaasiad on õhku visatud lihtsalt selleks, et töötegemist simuleerida ja IRLi sõnumit oravaparteist paremini eristada, või peate reaalseks, et riigikogu võtabki detsembris vastu seaduse, mis liitumise senisest oluliselt kiiremas tempos käima paneb? Kuidas suhtuvad tõmbekeskuste mudelisse linna- ja vallajuhid, kellega te viimastel kuudel kohtunud olete?

Ministri pakutu vastu ollakse pigem umbusklikud. Küll aga tuleb algatust kiita, sest kuskilt tuleb ilmselgelt vajalike muutustega alustada. Praktikas tuleb anda vastuseid veel kümnetele küsimusele.

Markeeriksin kaks väga olulist teemat. Neist esimene on arutelu riigireformi üle tervikuna. Ühiskond vajab konsensust avaliku sektori ümberkorralduse eesmärkides tervikuna ja sellest lähtuvalt tuleb kavandada struktuursed lahendused.

Teine, saada kokkulepe selle kohta, millist omavalitsusüksust me ideaalis soovime, mis teenib oma kodanikke ka 15-20 aasta perspektiivis. See hõlmab arutelu omavalitsuslikest ülesannetest, tulubaasist (maksud, tasandus- ja toetusfond), kohalikust demokraatiast, eri tasandite avaliku sektori koostööst.

On kahetsusväärne, kui räägitakse ainult tõmbekeskustest, omavalitsusüksuste elanike arvust ja omavalitsused taandatakse pelgalt teenuste pakkujaks. Me ei tohi unustada omavalitsemise sisulist olemust, selle väärtuspõhist käsitlust.

Ministri kava elluviimine eeldab eri poliitiliste jõudude laiapõhjalist konsensust. Loodan väga, et teema ei lähe parteipoliitiliseks kaaperdamiseks. On sümpaatne, et kavandatud mudelis on oluline osa protsessilisel poolel. Omavalitsustele jäetakse võimalus riiklikult kehtestatud raamides vabatahtlikult valida, millise seadusega määratud tõmbekeskusega ühineda. Tulemustes on määrav, millised tõmbekeskused välja kuulutatakse. Sellest hakkavad sisulised lahendused hargnema.

Aprillis räägiti palju, mis tundub olevat Eesti oma sarnane, kuid kopsakama motivatsioonipaketiga ja erisusi arvestavam – näiteks on seal eraldi nipid rikaste linnalähedaste valdade ühinema meelitamiseks. Mida võiks me Soome mudelist õppida, üle võtta?

Riiklikud reformikavad peaksid sündima valitsemistasandite dialoogi tulemusena. Analoogselt Soomega peaks ka meie riigikogu avama poliitilise arutelu halduskorralduse moderniseerimise üle.

Soome asjaajamise teeb usutavaks muutuste põhjendatud analüüs pikas ajaperspektiivis. Otsustajad peavad riigi strateegilistes valikutes otsustama ja neil on rahvalt selleks mandaat. Omavalitsustele antavad garantiid, ajaline üleminekuperiood asjade paika loksutamiseks jätab võimaluse reformi käigus mitte karta ka eksida ja otsida parimaid lahendeid.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud

Saare ühendvald oleks Eestis suuruselt kuues (Saarte Hääl)

08.05.2013 Saarte Hääl

Autor: Raul Vinni
Saare maavalitsuses toimunud seminaril arutasid vallavanemad ja volikogu esimehed võimaliku ühendvalla teemat, arvamusi oli seinast seina. Riigi esindajad peavad saarlasi ühinemistemaatika üheks lipulaevaks.
Omavalitsusjuhid pole võimaliku ühinemise ja Eesti suuruselt kuuenda omavalitsuse moodustamise osas kaugeltki mitte üksmeelel. Osa soovib teema tädi Maali tarbeks enne referendumit pisemateks pulkadeks lahti võtta, osa usub aga, et kõigepealt tuleb teha põhimõtteline ja laiem otsus ning seejärel uus süsteem üles ehitada. Tugev tõmbekeskus Omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner märkis, et tema arvates tuleb reform ükskord nii või teisiti, ainult mida hiljem, seda radikaalsem. Valner ütles lühiusutluses, et seni püütakse omavalitsuste ühinemist võimalikult soodsaks muuta. Riigipoolne nn tõmbekeskuste ümber koondumise kava näeks ette liitumisi aastaks 2017. Saarlased loodavad asjaga ühele poole saada juba varem.

Reformi ideest ja võimalikest plaanidest ettekande teinud Valneri sõnul on Saaremaa tõmbekeskus ilmselgelt Kuressaare. Pihtla vallavanem Jüri Saar küsis vastu, et kas on ikka loogiline tugevdada selleks, et elu maal paremaks läheks, tõmbekeskusi. Valneri arvates lähevad inimesed minema ka siis, kui kohalik tõmbekeskus on nõrk, siis koondutakse tugevamatesse tõmbekeskustesse.

Seminari juhtinud ja ise oma ettekandes Saare maakonna olukorda erinevatest vaatenurkadest analüüsinud Piret Pihel täiendas hiljem seda mõtet, et pigem tulgu siis inimesed ikka Kuressaarde, kui et nad mandrile lähevad.

Ühinemise osas juba varem skeptiline olnud Jüri Saar avaldas arvamust, et asju tuleb vaadata detailides. Mis saab koolist, mis transpordist, mida saab ühinemisest tädi Maali? Samas käis Piret Pihel välja just vastuargumendi, et ei saa laskuda pisidetailidesse, kuna neid on palju ja neisse sumbutakse lõpuks ära.

Samal seisukohal oli Saare maakonna arendusnõukoja koostatud ühendvalla ideed tutvustanud Lümanda vallavanem Jaanika Tiitson. Tema sõnul ei ole detailne plaan mõistlik, kuna asjaolud muutuvad ajas kiiresti. Kuidas ühinemisprotsess ja üleminekup eriood hakkaksid välj a nägema, on Tiitsoni sõnul vaja ühiselt kokku leppida.

Küsitlus tuleb

Praegu on arendusnõukoda võtnud eesmärgiks sügiseste valimiste ajal läbi viia ikkagi ka rahvaküsitluse võimaliku ühendvalla moodustamise kohta.

Piret Pihel ütles, et valimiste ajal tulevad inimesed kõdust välja, muul ajal on igasugustest referendumitest osavõtt pigem leige. Märgiti ka, et kui koos valimistega küsitlust n-ö füüsiliselt teha ei saaks, võiks selle kindlasti korraldada kas või samal päeval, kuid kõrvalruumis.

Jüri Saar väitis aga, et tema arvates ei vasta selliste küsitluste korraldamine valimiste eel või valimiste ajal poliitilisele tavale.

Sulev Valner lisas lõpetuseks, et mittemidagitegemine on ka valik, kuigi mitte väga odav, aga mugavusvalik. “Ah, ehk läheb üle,” iseloomustas Valner seda valikut. Arutelud ühendvalla teemal jätkuvad lähema kuu jooksul.

Postitatud rubriiki Meedia | Kommenteerimine suletud