Haldusreformi tõmbekeskuste mudelit tutvustanud projektijuht Sulev Valner leiab, et kuigi kaks vaest omavalitsust liitudes rikkaks ei saa, oleks neil nagu pensionäride paaril lihtsam n-ö korterikulusid katta.

Missugune on parim mudel minister Siim Kiisleri pakutud kuuest?

Tegelikult tõmbekeskuste mudel, st keskus-tagala mudel ehk ka mitte niivõrd tõmbekeskuste, vaid toimepiirkondade mudel, on päris mõistlik enamikes Eesti kohtades. Ma arvan, et meil on Eestis suhteliselt suur konsensus, et liigume pigem natuke suuremate omavalitsuste poole. Iseenesest omavalitsuste liitumine ju seda näitab ja ka need, kes ütlevad, et mingisugust reformi pole vaja, tegelikult samas ütlevad, et näete kui hea – nad liituvad ise. Tugevamad-võimekamad omavalitsused on just inimese seisukohalt vaadates ikkagi kasulikumad. Et tõepoolest iga inimene igas Eesti paigas saaks oma omavalitsuselt kõike seda, mida praegu tugevate omavalitsuste elanikud saavad ja nõrkade omavalitsuste omad tihti ei saa.

Kas saate tuua mõne näite?

Ei hakka praegu kedagi esile tooma, aga tüüpiline on näiteks huviharidus, mis tihtipeale ongi keskuses. Kui ümbritsevate omavalitsuste lapsed seal [huvikoolis – toim] käivad, öeldakse nende vanematele, et teisse me suhtume teisiti kui oma lastesse ja teie makske niija niisuguseid summasid.

17.05

„Maapiirkonnas on hea elada siis, kui mõistlikus kauguses on tugev linn,“ selgitas minister ja lisas, et mõistlik kaugus, mida inimesed on nõus igapäevaselt sõitma, on pool tundi või pisut enam.

„Kui selles kauguses on inimesele sobiv töökoht, siis reeglina ta ära ei koli. Küll aga on harjumused muutunud ning väga sageli kasutatakse ka paljusid teenuseid töökoha juures, mitte oma koduomavalitsuses ning sellega peab arvestama,“ ütles Kiisler.

Uuringu koostamist juhtinud Teaduste Akadeemia uurija-professor Rein Ahase sõnul on maakonnakeskused olulise tähtsusega, kuid lisaks neile on maakonnas veel teisigi tõmbekeskusi. „Regionaalse tasakaalu seisukohast on oluline maakonnakeskuste kõrval ka väiksemate keskuste tugevdamine,“ rääkis Ahas uuringu tutvustamisel.

Ta selgitas, et inimeste eluviisid on muutunud ning igapäevane pendelränne kodu ja töökoha või kooli vahel on muutunud tavapäraseks ja inimesed on sellega harjunud. Enamasti toimub selline ränne maakondade siseselt, üle maakonna piiri ulatub vaid Tallinna ja Tartu mõju.

Regionaalministri sõnul saavad värskest uuringust väga hea infot just kohalikud otsustajad ning see on üheks sisendiks maakonna tõmbekeskuste määratlemisel ning omavalitsusreformi läbiviimisel. „Omavalitsuskorraldus peab vaatama ikka seda, kuidas inimesed elavad ja me ei pea suruma inimesi kunstlikult tänaste omavalitsuste raamidesse,“ ütles ta.

Uuring põhineb passiivse mobiilpositsioneerimise andmetel, mis koguti Positium LBS koostöös mobiilsideoperaatoriga EMT. Passiivse mobiilpositsioneerimise andmebaas koosneb EMT võrgus tehtud mobiiltelefonide kõnetoimingute asukohtadest. Igale mobiilside teenuse kasutajale on omistatud juhuslik anonüümsust tagav identifikaator, tänu millele ei saa andmeid seostada ühegi konkreetse inimese ega telefoninumbriga.

Esmakordselt viidi selline uuring läbi Eestis kolm aastat tagasi ning toona oli see maailmas ainulaadne.

Isiklikud hoiakud kujundavad läbirääkimiste õhkkonna ja vallaametnikel on selles väga suur roll. Kogemus näitab, et tubli vallavanema teadmised ja oskused kapitaliseeritakse uues omavalitsusüksuses. Kaalukeel otsustustes on volikogude liikmetel ja nendest mõnel on suurem mõjukus niite tõmmata.

Uuele vallale nimepanek on emotsionaalne teema. Näiteks Läänemaa kolme valla ühinemisel oli vastloodud Lääne-Nigula valla nimevariantidena arutlusel Põhja-Läänemaa, Lääne, Läänela, Haavasalu, Laikmaa, Sõprus, Torni, Tõmmu, Uugla. Minu soovitus on esimesena eelistada nime, mis on piirkonna ajaloolise järjepidevuse kandja.

Aprillis kukkus seekordne liitumissoovide esitamise tähtaeg ning nagu näha, on selle neliaastaku saak 18 ühinejat, mis polegi nii väike number kui võinuks karta. Kas see näitab, et reformierakondlik vabatahtlikkust rõhutav ühinemismudel pole üksnes presidendivalimiste võidu kindlustamiseks kasutatav poliittehnoloogiline lüke, vaid täiesti reaalne arengumudel?

2013. aasta volikogude valimiste järgselt tuleb 226 omavalitsusüksuse asemel 215.

Vabatahtlik ühinemismudel annab omavalitsustele võimaluse abiellu astuda, kooselukorraldus läbi mõelda ja riigilt pulmakink saada. Seekordsete ühinejate seas on mitmed varasemad kurameerijad ja protsess viidi loogilise lõpuni. Ju mõisteti ja usuti, et suund on õige.

Kahjuks ei jõua seesugused pigem kaootilised haldusterritoriaalsed korrektsioonid riigi halduskorralduse olemuslike küsimusteni. Näiteks mitmetasandilise valitsemise korraldamine, omavalitsuste maksubaasi teema, riigi ruumimustri vaesumise pidurdamine.

Täna viljeletav riigijuhtimine liigub suuremale tsentraliseerimisele ja kohaliku omavalitsuse põhimõtete nõrgenemise suunas. Kui vabatahtliku ühinemisega seda mudelit silmas peetakse, siis riigi halduskorralduses kängumine jätkub.

Kui toimiv on selline riik, kus kõrvuti hakkavad asuma neljast omavalitsusest tekkinud hiidvallad ning 700 elanikuga õnnetusehunnik, kellest keegi pole huvitatud? Näiteks Põhja-Viljandimaa areneb praegu just taolises suunas.

Erisuste kasv omavalitsuste võimekuses kohalikku elu korraldada süvendab kindlasti probleeme riigi tasakaalustatud arengu tagamisel. Kuna Eesti on õhuke riik, satuvad ühed omavalitsused üha enam turumajanduse tõmbetuultesse ja keskvalitsusest sõltuvusse, samas kui teised suudavad enam kohalikku elu juhtida ja keskvalitsusele partneriks olla. Riigi arenguks on vaja luua nii piirkondade endi võimekust kui kogu riigi ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Ühinemiskõneluste käik näitas, et ennekõike kummitavad hirmud: näiteks ääremaastumine, koolide sulgemine, võimu kaugenemine elanikust, investeeringute koondumine keskusse, omavalitsuste võlakoormus. Õnnelikuks ei tee hirmudesse kinnijäämine, vaid nendest vabanemine.

Milline on teie hinnang, kas regionaalminister Siim Kiisleri tõmbekeskuste Eesti fantaasiad on õhku visatud lihtsalt selleks, et töötegemist simuleerida ja IRLi sõnumit oravaparteist paremini eristada, või peate reaalseks, et riigikogu võtabki detsembris vastu seaduse, mis liitumise senisest oluliselt kiiremas tempos käima paneb? Kuidas suhtuvad tõmbekeskuste mudelisse linna- ja vallajuhid, kellega te viimastel kuudel kohtunud olete?

Ministri pakutu vastu ollakse pigem umbusklikud. Küll aga tuleb algatust kiita, sest kuskilt tuleb ilmselgelt vajalike muutustega alustada. Praktikas tuleb anda vastuseid veel kümnetele küsimusele.

Markeeriksin kaks väga olulist teemat. Neist esimene on arutelu riigireformi üle tervikuna. Ühiskond vajab konsensust avaliku sektori ümberkorralduse eesmärkides tervikuna ja sellest lähtuvalt tuleb kavandada struktuursed lahendused.

Teine, saada kokkulepe selle kohta, millist omavalitsusüksust me ideaalis soovime, mis teenib oma kodanikke ka 15-20 aasta perspektiivis. See hõlmab arutelu omavalitsuslikest ülesannetest, tulubaasist (maksud, tasandus- ja toetusfond), kohalikust demokraatiast, eri tasandite avaliku sektori koostööst.

On kahetsusväärne, kui räägitakse ainult tõmbekeskustest, omavalitsusüksuste elanike arvust ja omavalitsused taandatakse pelgalt teenuste pakkujaks. Me ei tohi unustada omavalitsemise sisulist olemust, selle väärtuspõhist käsitlust.

Ministri kava elluviimine eeldab eri poliitiliste jõudude laiapõhjalist konsensust. Loodan väga, et teema ei lähe parteipoliitiliseks kaaperdamiseks. On sümpaatne, et kavandatud mudelis on oluline osa protsessilisel poolel. Omavalitsustele jäetakse võimalus riiklikult kehtestatud raamides vabatahtlikult valida, millise seadusega määratud tõmbekeskusega ühineda. Tulemustes on määrav, millised tõmbekeskused välja kuulutatakse. Sellest hakkavad sisulised lahendused hargnema.

Aprillis räägiti palju, mis tundub olevat Eesti oma sarnane, kuid kopsakama motivatsioonipaketiga ja erisusi arvestavam – näiteks on seal eraldi nipid rikaste linnalähedaste valdade ühinema meelitamiseks. Mida võiks me Soome mudelist õppida, üle võtta?

Riiklikud reformikavad peaksid sündima valitsemistasandite dialoogi tulemusena. Analoogselt Soomega peaks ka meie riigikogu avama poliitilise arutelu halduskorralduse moderniseerimise üle.

Soome asjaajamise teeb usutavaks muutuste põhjendatud analüüs pikas ajaperspektiivis. Otsustajad peavad riigi strateegilistes valikutes otsustama ja neil on rahvalt selleks mandaat. Omavalitsustele antavad garantiid, ajaline üleminekuperiood asjade paika loksutamiseks jätab võimaluse reformi käigus mitte karta ka eksida ja otsida parimaid lahendeid.

Reformi ideest ja võimalikest plaanidest ettekande teinud Valneri sõnul on Saaremaa tõmbekeskus ilmselgelt Kuressaare. Pihtla vallavanem Jüri Saar küsis vastu, et kas on ikka loogiline tugevdada selleks, et elu maal paremaks läheks, tõmbekeskusi. Valneri arvates lähevad inimesed minema ka siis, kui kohalik tõmbekeskus on nõrk, siis koondutakse tugevamatesse tõmbekeskustesse.

Seminari juhtinud ja ise oma ettekandes Saare maakonna olukorda erinevatest vaatenurkadest analüüsinud Piret Pihel täiendas hiljem seda mõtet, et pigem tulgu siis inimesed ikka Kuressaarde, kui et nad mandrile lähevad.

Ühinemise osas juba varem skeptiline olnud Jüri Saar avaldas arvamust, et asju tuleb vaadata detailides. Mis saab koolist, mis transpordist, mida saab ühinemisest tädi Maali? Samas käis Piret Pihel välja just vastuargumendi, et ei saa laskuda pisidetailidesse, kuna neid on palju ja neisse sumbutakse lõpuks ära.

Samal seisukohal oli Saare maakonna arendusnõukoja koostatud ühendvalla ideed tutvustanud Lümanda vallavanem Jaanika Tiitson. Tema sõnul ei ole detailne plaan mõistlik, kuna asjaolud muutuvad ajas kiiresti. Kuidas ühinemisprotsess ja üleminekup eriood hakkaksid välj a nägema, on Tiitsoni sõnul vaja ühiselt kokku leppida.

Küsitlus tuleb

Praegu on arendusnõukoda võtnud eesmärgiks sügiseste valimiste ajal läbi viia ikkagi ka rahvaküsitluse võimaliku ühendvalla moodustamise kohta.

Piret Pihel ütles, et valimiste ajal tulevad inimesed kõdust välja, muul ajal on igasugustest referendumitest osavõtt pigem leige. Märgiti ka, et kui koos valimistega küsitlust n-ö füüsiliselt teha ei saaks, võiks selle kindlasti korraldada kas või samal päeval, kuid kõrvalruumis.

Jüri Saar väitis aga, et tema arvates ei vasta selliste küsitluste korraldamine valimiste eel või valimiste ajal poliitilisele tavale.

Sulev Valner lisas lõpetuseks, et mittemidagitegemine on ka valik, kuigi mitte väga odav, aga mugavusvalik. “Ah, ehk läheb üle,” iseloomustas Valner seda valikut. Arutelud ühendvalla teemal jätkuvad lähema kuu jooksul.