Eesti peaks end kokku võtma ning käituma sama suurelt kui 1990. aastate alguses. Virisemiseks ei jätkuks siis enam aega ega jaksu, rääkis Postimehe arvamusliidrite lõunal õigusteadlane Jüri Raidla.

Väljavõte esinemisest:

/…/Tuleb tõdeda, et edumudel, mis on Eesti toonud tänasesse, ei kanna meid edasi. Praegune valitsus armastab statistikat. Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvastik 2040. aastaks 125 000 inimese võrra, rääkimata tõsiasjast, et rahvastik vananeb.

Korras riigiraamatupidamine, hea tervise juures olev riigirahandus ja avaliku sektori madal võlatase on saavutused, mida pole põhjust kahtluse alla seada. Paraku pole see kolmainsuslik mantra eesmärk, vaid pelgalt vahend. Suurte eesmärkidega – milleks peaks olema põhiseaduse preambulis kirja pandud Eesti rahvuslikud huvid ja omakorda nende rahvuslike huvide kohal kõrguv Eesti kodanike individuaalne ja kollektiivne õnn – on kaugemale tulevikku vaadates pilt üsna morn.

Eestis on küpsenud viimase piirini aeg teha taas suuri asju. Esimest korda kõnelesin riigile röntgenuuringu tegemise vajadusest ja sellele järgnevast riigi pidamise reformist 2009. aasta novembris. 2011. aasta oktoobris Pärnu juhtimiskonverentsil peatusin riigi pidamise reformi ideel programmiliselt ja üsna radikaalselt. Olgu märgitud, et pärast ettekannet sain oma nahal tunda, kui külm ja läbilõikav võib mõnikord olla Toompealt alla puhuv tuul.

Suure osa vabakonna jaoks on riigi pidamise reformi vajadus enesestmõistetav. Kinnituseks sellele on vabariigi aastapäeva eel ilmunud ühiskonnategelaste pöördumised ja üleskutsed. Vaatamata sellele, et mõne arvates on ühiskondliku arvamuse väljendajate taga nn manifestisõltlased, on Toompea üldine arusaam riigi pidamise reformi vajalikkusest siiski muutunud: varasem sõnakas eitamine on asendunud vaikiva äraootamisega.

Äraootava positsiooni taga seisab tõsiasi, et pole veel selge, kas see idee on konverteeritav poliitiliseks valuutaks ehk valijate häälteks. Siiski on eitamise asendumine vaikimisega pikk samm edasi, kuigi ebapiisav.

Õiguskantsler Indrek Teder toonitas riigikogule 11. oktoobril 2011: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi.»

Diplomaatilises keeles on võimatu selgemini öelda, et Eesti praegune omavalitsuslik korraldus ei pruugi enam olla põhiseadusega kooskõlas. Haldusreformiga viivitamine on muutumas tegevusetuseks, mille kooskõlalisus põhiseadusega on enam kui küsitav. Seetõttu pole riigikogul ja valitsusel enam valikut, kas haldusreformi teha või mitte, vaid kohustus see ära teha.

Olukord riigi pidamise reformiga ei ole palju roosilisem. Kui praegu ei ole riigi pidamise reformiga viivitamine veel muutunud põhiseaduse vaimuga vastuolus olevaks tegevusetuseks, siis seitsme aasta pärast ei saa see enam nii olla. Põhiseaduses sätestatud rahvuslikud huvid nõuavad asjaomastelt isikutelt sellist tegutsemist, et meie riik oleks «pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus».

Kuulates presidendi aastapäevakõnet, rääkimata vabakonna seisukohavõttudest, võib peagi kätte jõuda aeg, kui Eesti riik ei suuda enam olla pandiks tulevastele põlvedele üldises edus ja kasus. See aeg võib kätte jõuda pigem varem kui hiljem, kui valitsus ja riigikogu ei valmista lähiaastatel ette riigi pidamise reformi.

Praegu ei ole võimalik riigi pidamise reformile kiiret ja kõrget lendu ennustada. Üliedukas demagoogiaarsenal, mis on viimase 15 aasta jooksul välja kujunenud haldusreformi mis tahes ideede tasalülitamiseks, on kahjuks suurepäraselt kasutatav ka riigi pidamise reformi vastu.

Veelgi enam. Praegu ei ole võimalik edu ennustada ühelegi tõsisele muudatusele, mis vääriks kandma reformi austusväärset nimetust. Niikaua kui Eesti eliit sipleb ja supleb Euroopa Liidu poolt Eestile kingitud mugavustsoonis, püütakse Eesti pikaajalisi väljakutseid lahendada kosmeetiliste muudatustega, pookides neile muudatustele külge reformi nimetuse. Loomulikult devalveeritakse seeläbi reformi mõistet.

Viitan kolmandat korda presidendi aastapäevakõnele ja tõden, et süvenev suutmatus viia läbi tõsiselt võetavaid reforme teeb kõike muud, kui edendab optimismi Eesti eduloo kestlikkuse suhtes. Kahtlemata laieneb presidendi konstateering nii haldusreformile kui ka riigipidamise reformile tervikuna. Või arvab keegi, et ka president viriseb, kui ta kõneleb selgelt tajutavatest asjadest ega pea vajalikuks neis küsimustes vaikida?

Võib-olla ärkab Eesti eliit selle peale, kui teadvustab endale, et seesama Euroopa Liit, kes on meile mugavustsooni kinkinud, on ise suures hädas. Ning et me peame vaeva nägema mitte ainult Eesti riigi paremaks ja tõhusamaks tegemise nimel, vaid ka selle nimel, et Euroopa Liit säiliks ja tugevneks ning oleks seeläbi ka tulevikus Eesti rahvuslike huvide garant.

/…/

Andres Einmann

Keskkonnaministeerium ja kultuuriministeerium ei kooskõlastanud regionaalminister Siim Kiisleri (IRL) kooskõlastusringile saadetud omavalitsusreformi eelnõu, reformi saatuse otsustab järgmine valitsus.

Majandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega. Ülejäänud ministeeriumid jätsid tähtajaks vastamata, millega loetakse eelnõu nende poolt automaatselt kooskõlastatuks.

Omavalitsusreformi saatuse otsustab järgmine valitsus, mis astub ametisse eile tagasiastumispalve esitanud Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi juhitava valitsuse asemele.

Kiisleri sõnul asusid omavalitsusreformi eelnõule seisukoha andnud Reformierakonna ministrite juhitavad ministeeriumid seisukohale, et reformi läbiviimine pole vajalik.

«Neist Reformierakonna ministrite kirjadest on näha, et vastuste koostajatel napib omavalitsuslikku kompetentsi. Kümme aastat kasutusel olnud klišeed piiride joonistamisest ja piisava analüüsi puudumisest kuni selleni välja, et reformis ei arvestata piisavalt raamatukogundusega, on juba halenaljakad,» märkis ta.

Kiisleri sõnul pole omavalitsuste korrastamisest pääsu, ja seda näitab küsitlustes ka elanikkonna tugev toetus. «Kui järgmine valitsus otsustab seda mitte teha, kerkib see nii ehk naa juba poole aasta pärast uuesti üles järgmiste riigikogu valimiste ühe olulise teemana,» lausus ta.

Eelnõu kooskõlastamata jätnud keskkonnaministeerium asus seisukohale, et esitatud eelnõuga ei lahendata probleeme, vaid pigem tekitatakse neid juurde. Ministeeriumi hinnangul tooks omavalitsusreform kaasa ääremaastumise ning teenuste ja töökohtade koondumise suurtesse keskustesse, millega kaasneb väiksemate kohtade väljasuremine.

Oravaparteisse kuuluv kultuuriminister Urve Tiidus märkis eelnõule lisatud arvamuses, et eelnõuga muudetakse sunni meetodil kohalike omavalitsuste territoriaalseid piire, kuid täiesti tähelepanuta on jäänud kohaliku elu kvaliteedi parandamine inimestele pakutavate teenuste kvaliteedi parandamisega.

«Kohalike omavalitsuste liitumine peaks olema vabatahtlik. Reform ei saa piirduda vaid omavalitsuspiiride nihutamisega, vaid sellega peab kaasnema kohaliku omavalitsuse korralduslike küsimuste analüüs ja vastava õigusliku regulatsiooni väljatöötamine. See eelnõu ei kajasta omavalitsuslike ülesannete, nende finantseerimise, riigi ja kohaliku omavalitsuse vahekorra ning kohalike omavalitsuste koostöö küsimusi,» märkis ta.

Kultuuriministri sõnul ei saa nõustuda ka näiteks Narva-Jõesuu paigutamisega Vaivara valla tõmbekeskuseks, sest see ei vasta reaalsele olukorrale.

«Ida-Virumaa kontekstis, kus eestikeelne elanikkond elab peamiselt valdades ja venekeelne peaasjalikult linnades, muudab reform piirkonna asjaajamistasandil veelgi enam venekeelsemaks,» märkis ta.

Majandusministeerium kooskõlastas eelnõu märkusega. Minister Juhan Parts (IRL) tegi ettepaneku tuua seletuskirjas selgemini välja maakondlike arenduskeskuste võimalik roll ümberkorralduste protsessis.

«Arenduskeskused saaksid pakkuda ühinevatele omavalitsustele lisaks nõustamisele ka vajadusel aktiivset eestvedamist ning erapooletut vahendajarolli. Samuti peaksid ettevõtluskeskkonna arendamise puhul olema lisaks omavalitsusliitudele käsitletud ka maakondlikud arenduskeskused,» kirjutas Parts.

Kiisler saatis jaanuaris ministeeriumidele kooskõlastusringile omavalitsusreformi korralduse seaduse eelnõu, mille järgi jääb Eestisse pärast 2017. aasta kohalikke valimisi alles kuni 63 tõmbekeskuste ümber moodustatavat omavalitsust.

Juba 15 aastat on eestlased näinud haldusreformi kavasid – kunagise regionaalministri Peep Aru oma, kunagise siseministri Tarmo Looduse oma, kunagise regionaalministri Toivo Asmeri oma. Praegu ringleb regionaalminister Siim Kiisleri (IRL) 62 tõmbekeskuse kaart. Aga midagi ei muutu.

«Haldusterritoriaalne reform on muutunud pigem sõna «reform» paroodiaks,» tõdesid eilse Postimehe arvamusküljel ettevõtja Raivo Vare, vandeadvokaat Jüri Raidla ja majandusteadlane Jaak Leimann (kõik kolm on pidanud 1990. aastatel ministriametit – toim).

Pangad on samal ajal ilma suurema kisa ja kärata haldusreformi sisuliselt ellu viinud. Ning seda mitte ainult oma tegevusvaldkonnas, sest arvestades, et pangad on majanduse vereringe, mõjutavad nad kogu ühiskonna toimimist.

Minister hoiab silma peal

Panganduses toimib lihtne äriloogika: kontor ja pangaautomaat jäävad alles sinna, kus käivad kliendid. Lühikese avaliku hädakisa kontori või automaadi sulgemisel kannatavad pangad ära. Elu ja inimeste harjumused on läinud loogilist teed pidi – 98 protsenti pangatehinguist tehakse internetis ning sularahaga arveldamine näitab langustrendi.

Eesti suurimal pangal Swed­bankil oli kuus aastat tagasi 94 pangakontorit. Praegu on neid 50 ja elu pole kontorite sulgemise tõttu seisma jäänud. Suurt draamat ei ole järgnenud ka sularahaautomaatide vähendamisele ligi saja võrra. Neid on 468 asemel 387.

Kui vaadata tõmbekeskustena asulaid, kus töötab veel pangakontor, oleks Eesti kaardil vaid paarkümmend kohalikku omavalitsust.

«Meie teeme oma otsuseid klientide käitumise järgi – kui kontoreid või masinaid kasutatakse üha vähem ning eelistatakse mugavusteenuseid nagu neti- ja mobiilipank, siis teeme ka vastavad muudatused,» selgitab Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask.

Regionaalminister Siim Kiisler ütleb, et tal on olnud pea kaks aastat pankade kaardid laual. «Väga suures osas langevad mummud meie ja nende kaartidel kokku,» tõdeb ta.

«Äriühingud peavad tegema ratsionaalseid otsuseid, mis lähtuvad tegelikust elust ja inimeste tegelikust liikumisest. Ettevõtjatelt me ju nõuame, et nad tõstaksid efektiivsust ja viljakust – sama peame nõudma ka kohalikelt omavalitsustelt. Inimesed on oma valikud ammu teinud ja nad käivad teisi radu kui 1991. aastal.»

Pangad käivad riigist selgelt ees. SEB jaepanganduse ja tehnoloogia valdkonna juhi Eerika Vaikmäe-Koidu sõnul on pank tulevikku silmas pidades ärilisi otsuseid võrrelnud tõmbekeskuste kaardiga. «Seoses sellega pole me aga oma plaane korrigeerinud,» ütleb ta.

Riigibuss ja pangabuss

Aastavahetuse ETV «Tujurikkujas» naerutas rahvast sketš riigibussist. Riigibussi idee ei ole vaid nali või utoopia, sellest on poliitilistes ringkondades räägitud juba aastaid.

Swedbank pani aga pangabussi käima juba aastaid tagasi. See põikab sisse ka vähetuntud küladesse. Pangatöötajad vaatavad bussi marsruuti koostades, kui palju ja kes kusagil elab (kas on neid, kes pangateenuseid vajavad), kui lähedal on pangakontorid ja -automaadid ning kuidas liigub ühistransport.

SEB vastas suurkonkurendile postipankadega, mis asuvad Eesti Posti postkontorites. Viimased on juba võtnud ajuti kanda ka riigi teenuseid – näiteks euro tuleku ajal sai seal kroone vahetada või elektrituru avanemisel lepinguid sõlmida.

«Mõistagi oleme avatud kõikidele pakkumistele, kuidas saaksime postkontoritele lisafunktsioone,» kinnitab Eesti Posti juhatuse liige Mait Sooaru. «Kuidas riik saab ja kavatseb kodanikele erinevaid riigiteenuseid pakkuda – kas elektrooniliselt või on vaja ka füüsilisi punkte –, võib-olla on mõistlik teenust osta mõnelt vahendajalt nagu Eesti Post.»

Swedbank andis üksikutel juhtudel kohalike elanike ja poliitikute survele järele ning jättis mõnes maakohas tööle pangaautomaadid, mida äriliselt poleks klientide nappuse tõttu mõistlik pidada. Kuid sel juhul toetavad panku vallad.

Saaremaa valla Kärla keskuses töötab pangaautomaat, mille pidamiseks vald iga kuu maksab. Vallavanem Tiina Luks näeb statistikast, et automaat leiab uhkesti tarvitamist.

«Kärla sööklas on meil vaid sularahamaksed, sest kaardimakseterminali pole mõtet sinna muretseda ning ka koolilastele on hea vahel taskurahaks sularaha anda, et nad poest endale maiustusi osta saaksid,» räägib ta. «Igal juhul praegu pole automaadi säilitamine küsimärgi all.»

Luks on haldusreformi pooldaja ja valmis kohe alustama valdade liitmist. «Meie hakkame oma asja ajama ega oota, mida riik teeb,» on vallajuht tegutsemistahet täis.

Ühe naabri, Saaremaa suurema valla Kaarmaga on ühinemisprotsess juba käima läinud, nendega tahab liituda ka Lümanda. Luks ei vaidle vastu ka Saaremaast ühe suurvalla tegemise mõttele.

Rõuge vallavanem Tiit Toots riigi teises otsas Võrumaal seevastu ei toeta haldusreformi tulihingeliselt. Ta jätaks valla piirid muutmata, kuid teeb naabritega koostööd.

Ministeeriumide koostöö

Rõuges töötab piirkonna ainus pangautomaat. «Vald panustab igakuiselt, et oma inimesed saaksid automaati kasutada – see ei ole suur summa, alla 500 euro kuus,» selgitab vallavanem. Rõuge automaati kasutavad ka naabervaldade Haanja ja Varstu elanikud – järgmise automaadini Võrru oleks neil pikem maa sõita.

Üks sellistest naabritest on Haanja valla elanik Sulev Valner, kes veab omavalitsusreformi projektijuhina tõmbekeskuste kava regionaalministri juures.

«Poliitilist kokkulepet haldusreformiks veel pole, aga avalikus retoorikas kostab sellele üha enam poolthääli,» lausub ta. «Peale Reformierakonna ütlevad kõik, et haldusreformi on vaja, ka sotsid, kes peavad Kiisleri kava halvaks, aga reformi vajadust tunnistavad.»

Kiisler ja Valner pole ainsad, kes kaardil valdu liidavad. Sarnaseid kaarte joonistavad ka haridusministeerium ja sotsiaalministeerium. Esimene neist teeb gümnaasiumivõrgu ägedalt kirutud kokkutõmbamise plaane, teine tahab koondada perearste suurematesse tervisekeskustesse, mida euroraha toel ehitama asutakse.

«Igal pool heidetakse ette, kas riigi vasak käsi teab, mida parem teeb,» tõdeb Valner.

Vist esimest korda haldusreformikavade ajaloos üritatakse nüüd erinevates ministeeriumides joonistatud kaarte omavahel klappima panna. Eesti-tuuridel käivad Valner ja haridusministeeriumi koolivõrgu juht Kalle Küttis juba sagedasti koos.

Küsimusele, kuidas poliitiliste kokkulepetega seis hetkel on, otsib regionaalminister Kiisler mõne hetke õigeid sõnu ja lausub siis: «Kui tuleb uus valitsus, siis tulevad uued võimalused.»