Kas sitast saab saia? (Võrumaa Teataja)

haldusreform | Avaldatud: 29. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Eilsel Võrumaa omavalitsusjuhtide kohtumisel siseministeeriumi omavalitsusreformi projektijuhi Sulev Valneriga jäi kõlama soov panna mitu kehva omavalitsust kokku, et saada üks kobedam tükk. Omavalitsusjuhid erilist optimismi ei ilmutanud.
Laias laastus taandub kõik küsimusele, et kas nii-ütelda sitast on võimalik saia teha. Vabariigi Valitsuse esindajad, kes praegu mööda maad ringi käivad, jutlustavad, et on küll. Omavalitsusjuhid seda juttu ei usu.
Pealtnäha on omavalitsusreformi jutt ilus: paneme aga vallad kokku, küll siis hakkavad asjad paremuse poole liikuma. Argumendiks ühinemisele on väide, et praeguses olukorras, kus omavalitsusi on palju, ei ole asjad eriti hästi. Omavalitsuste ühinemist olevat soovitatud isegi Brüsselist – väitega, et väiksed omavalitsused ei saa neile pandud ülesannetega hakkama.
Mis Brüsselisse puutub, siis tõenäoliselt pole kauge Brüsseli esindajad Eestis käinud ja lähemalt asjaga tutvunud, muidu teaksid nad, et Eestis on omavalitsustest kõige raskemas olukorras neist kõige suurem – Tallinna linn. Tallinna raskuste põhjus on see, et linna juhid on nii-öelda valest erakonnast, mistõttu Tallinnale „käru keeramiseks” ei ole põlatud ära isegi seaduse muutmist. On kurbnaljakas, et Tallinna-vastaste seaduste algatajad on samast erakonnast, mille esindajad praegu nii entusiastlikult räägivad, kui toredad asjad on suured omavalitsused. Et mis poolest? Et oleks Tallinna kõrval rohkem neid, keda kottida või?
Igal juhul juhtis Meremäe vallavanem Rein Järvelill eile Võrus tähelepanu õigele asjale – nimelt saab suur omavalitsus Eestis kõige rohkem vatti. Õigus on ka Kalvi Kõval, kes rääkis, et väikses Rõuges on asjad nii ettevõtluse kui ka töökohtadega paremad kui mitu korda suuremas Võru linnas, väike Haanja aga annab Võru linnale silmad ette eurotoetuste hankimisega.
Kui asjad on niigi hästi, siis milleks hästi toimivat asja muuta? Võib-olla polegi asjad omavalitsustes nii halvad, nagu paistavad, ja reformi võib reformi pärast tegemata jätta?

27 Aprill 2013

Kultuurirahvas ei pelga plaanitavat saare suurvalda (Meie Maa)

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Seoses ühendvalla loomisega kerkib paratamatult ka küsimus, et kui ühendvald, mis saab neist maal asuvatest kultuuriasutustest? Teisisõnu: kas ja kuidas Saaremaa valdade ühendamine puudutab vastavat valdkonda?

Aili Salong Taritu rahvamajast ei näinud ühtegi hästi argumenteeritud põhjust, miks peaks keegi tahtma ühendvalla tingimustes praegu toimivat rahvamajade võrgustikku lammutada. “Nagu ma olen aru saanud, plaanitakse haldusreformi ikka selleks, et kodanike elu oleks elamisväärsem võimalikult paljudes asumites, mitte ainult keskustes. Meie rahvamajad tegutsevad sama eesmärgi nimel,” sõnas ta.

Virge Varilepp Kärla vallast nõustus Aili seisukohaga ja lisas, et Saare maakonna rahvamajad töötavad päris hästi nii ühendvalla kui ka piirkonna mõttes. “Me teeme kõike koos kui vaja, ja peame alati silmas ka oma lähemat ümbrust,” märkis ta.

Aili Salong tõi välja ka selle, et ilmselt peavad rahvamajade töötajad praeguse olukorraga päris rahul olema – reformituuled on tabanud koole, meditsiiniasutusi, päästeteenistust jne. “Rahvamajasid küll ka, aga meie maakonnas suhteliselt leebelt,” lausus ta, “meie väikesed vallad on suhtunud meisse väga hästi ja tajuvad kulurea kõrval rahaga mittemõõdetavat käsu.” Krista Riik Tornimäe rahvamajast lootis eelkõnelenute kombel, et kui tekib üks suur vald, siis jäävad ka rahvamajad ja kultuurimajad. “Muidugi tekib nende ülalpidamisega probleeme – mida suurem maja. seda raskem,” nentis ta. “Kuid majal peab olema ka sisu – töötavad ringid, kindlad traditsioonid, peoõhtud, muud kultuuriüritused. Kui kool on jätkusuutlik vallas, siis on ka rahvamajas elu. Minule teeb muret see, et kui me ka leiame huvigrupi (kas tantsuring, näiteringjne), ei ole meil enam juhendajaid. Olemasolevatel juhendajatel on mitmeid ringe ja nad sõidavad ka päris pikki vahemaid.”

“Palju suudab siis suur vald kõike seda toetada,” küsis Krista Riik õigustatult. “Loodan siiski, et igasse piirkonda jääb aktiivne kultuurielu, sest kõik ei saaju hakata Kuressaares käima tantsimas, laulmas. Ei saaju ühte kogukonda ilma jätta kultuurilisest tegevusest, sest siiski on veel neid inimesi, kes tahavad midagi teha ja suure valla tekkimisel ei tohi seda lõhkuda.” Samas on ka siililegi selge, et kui koostatakse eelarveid ja sealt on vaja koomale tõmmata, tehakse seda ikka pehmetes valdkondades – kultuur, sotsiaaltöö. “Suure valla puhul võib sama juhtuda, võib mitte juhtuda,” arutles ta edasi, “oleneb inimestest, kes volikogus meie elu juhtima hakkavad. Kuna ise olen volikogus, siis tean, kui raske on eelarveid koostada. Kuid meie, kultuuriinimesed, mõtleme, et kui tuleb maha võtta, siis tuleb projekte kirjutada. Kas see on normaalne?”

Salme kultuurijuht Maire Sillavee ei olnud samuti liiga optimistlik. “Mina küll kardan, et kui lõhutakse toimiv süsteem, siis asi igal juhul kannatab, on ju neid suure hurraaga tehtud reforme juba nähtud ka,” sõnas ta. Tema isa öelnud ikka: “Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake…” Ning juhul kui kogu kultuur (ka algusega “rahva”) koondatakse ühte keskusesse, siis ei hakka ka kohalik rahvas kuskile kaugemale taidlemas käima… pigem jääb koju teleka ette. “Kui on vallamaja käeulatuses nõu ja abiga, siis on kultuurimaja seljatagune kindel, aga kui iga pisemat asja peab Kuressaarega kooskõlastama… tänan, ei,” oli Maire seisukoht.

Aga et mitte rõhutada minoorseid alatoone, siis lõpetaksin usutluse Krista Riigi ilusa mõttega. “Meie maakonna suur pluss on see, et kõik kultuuritöötajad on üks väga kokkuhoidev meeskond koos Krista (Lember – toim) ja Valvega (Heiberg – toim),” sõnas ta. “Tänu sellele ühtekuuluvustundele oleme suutnud säilitada palju ühiseid traditsioone (žanripäevad jne), loonud uusi – seega kõik toimib. Kas üks suur vald siis saab seda lõhkuda – ma ei usu. Olen ikka positiivselt meelestatud, kui peaks see suur tulema, siis see suur ei tohi kultuuri aaremaadel alla neelata.”

Kas ja kuidas kõik olema saab, pole teada. Isegi juhul, kui on olemas strateegia, pole ikkagi teada, kuidas ja kas see toimima hakkab. Käsutades veelkord Maire Sillavee isa ütlust – mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake…

Ene Kallas

19.04.2013

Jaanus Männik: Vajame riigireformi (Pärnu Postimees)

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Praeguse ülitsentraliseeritud, harukondliku ja parteiliselt juhitud riigikorralduse olukorras on Eesti tõmbekeskusteks Tallinn, Soome, Euroopa Liidu veel rikkamad riigid ja Austraalia.

Seda, et Eesti avalik võim vajab terviklikku inimlikustamist, detsentraliseerimist, häbi- ja autunde taastamist, regionaalset ja sotsiaalset tasakaalustamist ehk kokkuvõttes riigireformi (mitte kujutletavaid tõmbekeskusi), väljendasid üksmeelselt Raplamaa omavalitsused võimule ja avalikkusele saadetud pöördumises 2011. aasta detsembris. Pärnumaa omavalitsuste liit toetas seda samuti üksmeelselt.

Pärnumaa omavalitsuste liidu maakogul 2. novembril 2012 ei toetatud esmaeelistusena tõmbekeskusi, vaid eeskätt omavalitsusliitude Eestit. Mõistagi loodavad praegused gümnaasiumidega Pärnumaa vallakeskused endale tõmbekeskuse staatust ja kehvas olukorras on see lootus inimlikult mõistetav.

Tõmbekeskused muudaksid ülejäänud külad-alevid – senised vallakeskused – kiiresti tõukekeskusteks, kust veel tänaseni säilinud elu ja asustus kiirendatult kaoksid.

Üleilmses võrdluses väga soodsa eluruumiga, kuid peaaegu inimasustuseta ja vaid poolteise linna kuhjunud rahvaga Eesti oleks ise endale suurim julgeolekuoht. Ühiskonnale parim ja odavaim eluruumi säilimise ja julgeoleku tagatis vastupidi oleks riigi kohalolek vähemasti valdade, maaomandi, riigimetskondade, looduskeskuste, laste- ja sotsiaalasutuste ja muu säärase näol.

Ülihõreda Eesti halduskorralduses on eluliselt oluline peale rahvaarvu arvestada territooriumi suurust. Kui linnaelus on inimeste anonüümsus nii omavahel kui linnavõimule mõistetav ja tavapärane, siis maavallas kolme inimese puhul ruutkilomeetri kohta pole mõeldav, et kohalik võim metsataludest midagi ei tea ega elanikega perioodiliselt, otse ja inimlikult ei suhtle. Kas või lund ei lükka!

Eesti riikluse kestvusele ei tule kasuks veel säilinud maa-asustuse vähese ülalpidamisraha, initsiatiivi ja kohaliku elu isekorraldusvõime ning vastutuse linnakoondamise arvel reforme teha.

Jaanus Männik

15.03.2013

Juhtkiri: Euroopa surve haldusreformiks (Pärnu Postimees)

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Eesti tõttas liiga vara rõõmustama, et Euroopa Liidu järgmisest rahastamisperioodist 2014–2020 võideldi välja suurem rahasumma, kui 2007–2013 kasutada oli, ehk 4,6 miljardit eurot. Nüüd on EL asunud seisukohale, et osa sellest rahast ei avata kasutamiseks enne, kui on tehtud haldusreform.

Eestil on aega ELi soovitustele vastamiseks sügiseni ja kuigi eelarvepositsioonis pole seatud tingimuseks kohalike omavalitsuste arvu muutmist, saavad 2014–2020 eurotoetusi taotleda vaid need omavalitsused, mis vastavad jätkusuutlikkuse kriteeriumile. Nii muutuvad soovituslikud suunised sisuliselt kohustuslikuks.

Regionaalminister Siim Kiisler on ootamatult saanud oma haldusreformi kavale tugeva toetusõla ELilt.

Võiks ju küsida, kui kaugele saab EL sekkuda liikmesriigi siseasjadesse, sest oma elukorraldus peaks olema ikkagi iga riigi enda asi. Teisalt oleme praegu selles kaaluklassis, kes saab ELi ühisest katlast rohkem, kui sinna annab. Järelikult on ELil õigus uurida, kuidas seda raha kasutatakse, ja kui tekib kahtlusi eurofondide otstarbekas kasutamises, siis nõuda selgitusi.

Euroopa Komisjoni tegevat murelikuks Eesti omavalitsuste killustatus ja nende suutlikkus osutada vajalikul tasemel teenuseid sealsetele elanikele. Osa väikeste omavalitsuste juhte on möönnud, et nad ei suuda kõiki neid teenuseid pakkuda, mida inimesed vajavad ja omavalitsustelt nõutakse.

Ilmselt läheb liitumiseks siis, kui omavalitsused ühtäkki ärkavad ja märkavad, et ongi nii: kes pole jätkusuutlik, on toetusesaajate nimekirjast väljas. Igal juhul on liitumisvastastele Euroopa Komisjoni hoiatus ebameeldiv uudis, sest juba eelmise liidu päevilt on teada, et kõige mõjusam oli ikka raha andmata jätmisega karistamine.

19.03.2013

Juhan Kubu: Varasemad vallareformid

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Kooli ajal narritasime üksteist, et mis su nimi on ja kust vallast sa põhku saad. Olime sellist ütlust kuulnud vanemate inimeste suust. See ütlus tundus naljakas ja teravmeelne, aga mida see tähendas, ei teadnud mina ega minu kaaslased.

74 aastat tagasi

Nüüd, mil oleme taasiseseisvunud Eesti Vabariigis elanud juba üle 20 aasta ja valdadest ning valdade reformist räägitakse rohkem, on sobiv aeg sellel küsimusel peatuda, seda enam, et 74 aastat tagasi, täpsemalt 1. aprillil 1939. aastal rakendus Eestis põhjalik vallareform, mis puudutas kõiki elanikke.

Vallad kogukondlike omavalitsusüksustena loodi talurahva seadusega Eestimaa kubermangus 23. mail 1816. aastal ja Liivimaa kubermangus kolm aastat hiljem, 26. märtsil 1819. Kindlam alus valdadele pandi 19. veebruaril 1866 vallakogukonna seadusega. Vallapiirid toimisid väikeste muudatustega kuni tsaariaja lõpuni. Pärast iseseisvuse kättevõitmist tekkis seoses mõisamaade jagamise ja maareformiga vajadus vallareformiks.

Esimese valdade seaduse eelnõu töötas välja Asutav Kogu 1920. aastal. Selles nähti ette, et valla keskmiseks suuruseks peab olema vähemalt 2000 elanikku. Kaks aastat hiljem koostas valitsus uue eelnõu ja esitas selle riigikogule. Nüüd oli ette nähtud, et vallas peaks olema vähemalt 2500 elanikku.

Sellestki eelnõust ei saanud asja ja reform seiskus. 1930. aastal võttis initsiatiivi enda kätte kohtu- ja siseministeerium ning koostas kolmanda haldusreformi kava. Eelnõu töötati järgnevatel aastatel korduvalt ümber ja üksikuid klausleid muudeti nii ühes kui teises suunas. Selle käigus jäeti vallaelanike kohustuslik arv eelnõudest lõpuks välja.

Täiendava tõuke haldusreformiks andi 1934. aasta rahvaloendus. Rahvaloendusel selgus, et Eestis oli 1934. aasta 1. märtsi seisuga 1 126 410 elanikku, mis oli 1922. aasta rahvaloendusega võrreldes 21 238 inimest ehk kaks protsenti enam.

Samal ajal täheldati, et rahvastiku paiknemises on 11 aastaga toimunud märgatavad muutused: linnaelanike arv oli kasvanud 44 134 inimese ehk 16 protsendi võrra ja alevielanike arv 2069 inimese ehk kaheksa protsendi võrra. Maaelanike arv oli aga samal ajal vähenenud 24 717 inimese ehk kolme protsendi võrra. Samasugune tendents on ju tänapäevalgi.

Lõpuks olid haldusreformi eeltööd tehtud ja 14. aprillil 1938 ilmuski valdade piiri ühekordse korraldamise seadus. Selle alusel koostatud konkreetsem reformikava saadeti tutvumiseks vallavolikogudele, arutati läbi maavanemate ja paljude asjaomaste organisatsioonidega ning kinnitati 7. oktoobril 1938 valitsuses.

Selleks ajaks olid valmistatud kõikide valdade uued kaardid, kuhu olid peale kantud talude piirid ja vallale kuuluvate kinnisvarade asukohad. Algas üleminekuetapp, mille vältel tegutsesid talitusvallad, kes olid määratud ametisse üleminekuajaks kuni valimisteni.

Kadus 117 valda

Valdade reform jõustati 1. aprillil 1939. aastal. Senise 365 valla asemel jäi ainult 248 valda (kaotati 117 valda). See oli kompromiss paljude seisukohtade vahel. Eriti suured vaidlused toimusid nende valdadega, mida taheti ära kaotada.

Neid materjale vaadates tundub, et vahel kasutati piiride muutmiseks jõupoliitikat. Tervikuna oli haldusreformi poolt 74,8 protsenti vallavolikogudest, tingimisi poolt 9,2 protsenti ja vastu 16 protsenti.

Vastuolijate hirmud olid ajendatud sellest, et mõnel juhul jäid vallamajad senisest kaugemale, kardeti ühinevate valdade suuremat võlakoormat ja teise valla elanike sobimatust uude valda keelelisel, kultuurilisel või mõnel muul põhjusel.

Et reform oli radikaalne, näitab kas või seegi, et reform puudutas peaaegu kõiki maaelanikke. Ainult üheksa valla piirid ja nimi jäid samaks. Mis puutub vallapiiridesse üldisemalt, siis uute valdade moodustamisega viidi mõni vald tervikuna või osa nendest lausa külade ja talude kaupa uue valla koosseisu, isegi teise maakonda.

Ehkki üldjuhul pidi uus vallakeskus jääma enam-vähem valla keskele, alati sellest kinni ei peetud. Ei aidanud isegi see, et mõnes kaotamisele kuulunud vallas oli just uus vallamaja, rahvamaja või kool valmis saanud.

Päris kindlasti võib nüüd väita, et üksikutel juhtudel hakkaski vana valla lõhkumisega see kant põdema, sest seni kokkuhoidnud ühe valla rahvas lahustati mitme valla vahel ja inimeste omavaheline läbikäimine ja kokkuhoidmine lõppes.

Inimeste identiteedile ja tundele mõjus negatiivselt asunduste muutmine küladeks või külanimede kaotamine. Võitjad olid aga alevielanikud, sest endised alevid (välja arvatud Võõpsu) muudeti linnadeks.

Haldusreform viidigi ellu. Arvutati välja, et sellega vähenesid kulud umbes 300 000 krooni, peale selle vabanes hulk endiste vallamajade hooneid, mida loodeti kasutada koolimajadeks, õpetajate korteriteks, internaatideks, vanadekodudeks jne või sai need lihtsalt maha müüa. Need olidki eesmärgid, mida vallareformiga taheti saavutada.

Koos vallapiiride muutmisega muutusid mitme maakonna piirid. Pärnu maakond pidi loovutama Viljandi maakonnale Karksi ja Halliste piirkonna, samuti osa Uue- ja Vana-Kariste vallast. Abja kant seevastu jäi Pärnule. Samasuguseid territooriumi võite ja kaotusi oli teistelgi maakondadel.

1939. aasta vallareformi tagajärjel tugevnes märgatavalt vallavanema positsioon, kes moodustas vallavalitsuse ja vastutas valla hea käekäigu eest. Valla- ja külavanemaks sai olla ainult vallakodanik, sinna juhuslikult sattunud isikutel sellist õigust ei olnud.

Sõltuvalt vallaelanike arvust oli tema kuupalk 10–65 krooni, talle oli ette nähtud tasuta korter, küte, valgustus ja maa loomapidamiseks. Tunduvalt suurem palk oli vallasekretäril, kes pidi omama vastavat kutset ja oli ametisse kinnitatud määramata ajaks. Vallavolinikele oli keelatud tasu maksmine, see oli auamet. Valla territooriumil alaliselt elavad või töökohta omavad inimesed omandasid vallakodaniku staatuse.

Iga Eesti kodanik pidi samal ajal olema mõne omavalitsuse, linna või valla kodanik. 15. detsembri 1938. aasta seisuga koostati uued vallaelanike nimekirjad ja nende isikute nimekirjad, kes viidi üle teise valla elanikeks. See on tänuväärne materjal suguvõsauurijatele, sest nendesse nimekirjadesse on kantud nii talude nimed kui seal elanud täiskasvanud ja lapsed. Vallakodanikel olid valla ees kohustused ja neil oli õigus vallast saadavatele hüvedele. Siit ongi pärit ütlus, et ütle, mis on su nimi ja kust vallast sa põhku saad.

Juhan Kubu

Pärnu Postimees 3.04.2013

Sulev Valner: Arukus pirtsakate pruutide asemel (Pärnu Postimees)

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Regionaalministri valitsemisalas on haldusreformi projektijuht Sulev Valner, kes teisipäeval kohtus Pärnumaa omavalitsusjuhtidega. Poolteist kuud ametis olnud endine ajakirjanik on nagu läbirääkija, kes edastab kavandatud ümberkorralduse mõtted, et ülejärgmised volikogude valimised toimuksid ühinenud omavalitsuste piirides.

Ühinemise tulemusel tekib riigis 226 omavalitsuse asemel 30–50 uut. Kas keegi on arvestanud, kui palju see reform meil maksab?

Kuna me alles uurime, kuidas see reform meil täpselt peaks toimuma, on võimatu öelda, kui palju tema maksab.

Infolehes Regi nimetatakse reformi eesmärgina maapiirkondade tühjaksjooksmise peatamist. Kuidas, kui maapiirkonnad on juba tühjad?

Pidurdada tendentsi, ütleme siis nii. Võib-olla seda päris ümber pöörata ei suuda, aga siin on erinevad hinnangud. Siingi kostis, et pole häda midagi ja meil on veel kõike, kaasa arvatud inimesi, küll. Vaated sõltuvad väga vaataja seisukohast. Asukohast.

Põhjendatud on, et omavalitsused ei tule toime ja ümberkorraldusi takistavad ametnikud, kes hoiavad oma toolist kinni. Kas see ei ole liiga skemaatiline suhtumine?

Kohtumised omavalitsusliitudega ei ole kohtumised inimestega, kes on sellest kõige suuremas vaimustuses. Neist paljudel on keskmisest suurem mure, mis minust saab. Ehkki usun, et on omavalitsusjuhte, nende seas võimekamaid ja andekamaid, kes mõtlevad, et võib-olla oleks suuremad väljakutsed, kui saaks tegevust laiendada.

Teisalt saan aru, kui omavalitsusjuhid, kes on seda tööd pikalt teinud, on põhjendatult uhked selle üle, mis nad on teinud kohalike hüvanguks. Nii et muudatust ei pea vaatama hinnanguna, nagu oleks seni midagi valesti tehtud.

Pärnumaa on ümberkorralduste lipulaev. Esimesena liitusid siin 1996 kaks ja ainsana 2009 kaks omavalitsust. Miks järgijaid on vähe?

Ühinemisega nõusolijaid on, kes ütlevad, et midagi oleks vaja muuta, omavalitsusi on liiga palju. Aga siis selgub, et kui midagi muuta, siis kusagil mujal, mitte meie juures. See on vabatahtliku ühinemise üks probleem.

Teine probleem võib tekkida sellest, et väga pirtsakad pruudid vaatavad, keda tahan. Seda näeme Läänemaa näitel, et vabatahtlikkuse alusel kipub ühinemine olema väga valiv. Üldise pildi seisukohalt ei ole võib-olla kõige parem, et keegi jäetakse kõrvale, teda ei taheta ja kõik noolivad linnalähedast suhteliselt jõukat valda.

Meie maakonna eripära on kaardumine ümber lahe, Iklast Muristeni on 200 kilomeetrit. Nii et siin tuleb kasutada teist latti kui mujal?

Pärnumaa on keeruline juhtum. Kõige lihtsam oleks öelda, et on üks tõmbekeskus ja kõik omavalitsused peaksid liituma. Tallinna puhul on eriti lihtne öelda, et mis me neist teistest tõmbekeskustest Harjumaal üldse räägimegi. Tõepoolest on raske määratleda, mis on need keskused, mis tõmbavad väiksemates kohtades. Seda enam on vaja kohapeal arutada ja võimalikult hea lahendus välja mõelda.

Koonga vallavanem ütles, et tema ametisoleku ajal on olnud neli reformikava. Kus on tagatis, et uus minister jätkab Kiisleri suunda?

Arvan, et ainuke garantii ongi see, et reformikava põhineb kohalikel kokkulepetel ja tal on nii lai ühiskondlik toetus, et sisuliselt ongi tegu nagu vabatahtliku reformiga.

Silvia Paluoja

19.04.2013

Juhtkiri: Saarde näitab ette (Pärnu Postimees)

haldusreform | Avaldatud: 22. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Pärnumaa Saarde vallast kasvab nii vastavalt varasematele kogemustele kui praegusele tegevusele üks Eestimaa edulisemaid kante, kus haldusreformi kavasid tõsiselt võetakse.

2005. aastal ühinesid Kilingi-Nõmme linn ning Saarde ja Tali vald. Nüüdseks on maakonna suurim vald end tõestanud ja vägagi mõistlik on sel aastal ettevalmistatava haldusreformi kava osas oma seisukoht kujundada ning seda võimaluste piires ellugi viima hakata.

Kui regionaalminister Siim Kiisleri eestvõttel sai reformi baasiks välja valitud tõmbekeskuste mudel, siis esimese hooga võis jääda mulje, et Pärnumaa ainuke arvestatav tõmbekeskus on Pärnu ja ülejäänud vallad peavadki sellega liituma. Õnneks see päris nii lihtne ei ole ja just Kilingi-Nõmme tõestab vastupidist.

Kilingi-Nõmme, nagu kirjutab tänane Pärnu Postimees, on üks neid tõmbekeskusi, mille mõju ületab Pärnu maakonna piire. Näiteks võib inimesele, kes Saarde kandi tegemistega kursis pole, tulla isegi üllatusena, et Kilingi-Nõmme on tugev tõmbekeskus Mõisakülale.

Saarde vallavolikogu hiljutine otsus moodustada ajutine komisjon ühinemisläbirääkimisteks naaberomavalitsustega on õigeaegne, sest pole välistatud, et ühel hetkel võidakse uute valdade piirid mujal valmis joonistada. Hea, kui kohapeal on eeltöö tehtud ja võimalikud variandid esialgu kas või mõtte tasandil läbi mängitud.

Kuidas läbirääkimised kulgevad, tasub pilku peal hoida selgi põhjusel, et arutluse alla tulevad liitumised, mis ületavad ühe maakonna piire, ja ega neist maakonnapiiridest nii kramplikult kinni hoida maksa.

Kardetavasti võib näiteks Lihula võtta osa Pärnumaast endale samamoodi kui Kilingi-Nõmme Viljandi maakonnalt. Pärnu Postimees soovitab kõigil Pärnumaa valdadel niisama tõsiselt haldusreformile mõelda, kui seda tehakse Saardes.

17.04.2013

Koeru vald plaanib teha Karedale liitumisettepaneku (Järva Teataja)

haldusreform | Avaldatud: 15. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Koeru valla poliitikud kavatsevad teha lähiajal Kareda vallale liitumisettepaneku, mille alusel võiks ühisvald tekkida juba järgmisel aastal.

Neljapäeva õhtul kohtusid Koeru valla juhid maavanem Tiina Oraste ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seedriga, üks aruteluteema oli Koeru ja Kareda valla liitumine

Tiina Oraste ütles, et Koeru valla juhid avalikustasid plaani teha lähiajal Karedale liitumisettepanek.

Et kohalike omavalitsuste valimised tulevad juba poole aasta pärast, jääks ühinemine praeguste plaanide järgi valimistevahelisele ajale.

Kuigi seni on Järvamaal omavalitsused liitunud valimiste ajal, pole Oraste selgitusel mingit takistust teha seda teisel ajal. «Minule on see igati positiivne uudis,» lisas ta.

Oraste loodab, et kui ühinemisplaanid avalikustada enne sügisesi valimisi, on valijatel võimalik sellele oma hinnangut anda.

Kaks nädalat Koeru vallavanemana töötanud ja enne seda Kareda valda juhtinud Triin Pobbol ütles, et ametlikku otsust ühinemise kohta Koerus pole, sest seda saab teha üksnes volikogu. «Ka mingit ajagraafikut pole, kuid soov see ära teha on siin olemas,» lisas ta.

Pobboli selgitusel saab Kareda vald rahaliselt igapäevatoimetustega hakkama, kuid pole raha, mida investeerida. «Kui vald ei suuda investeeringute puhul omaosalust katta, jäävad investeeringud tegemata ja raha valda ei tule,» selgitas ta.

Pobboli hinnangul on Kareda tugevus mõistlik laenukoormus.

Kareda vallavolikogu esimees Siiri Tammiste ütles, et Koeru ettepaneku kohta puudub tal igasugune info. «Liituda meil tuleb, sest väikevallad ei tule endaga enam toime,» lausus ta. «Aga lisaks Koerule on meil veel võimalusi, nagu näiteks Paide ja Järva-Jaani vald.»

Tammiste tunnistas, et kui vald jätkab senisel kujul, siis ühel hetkel ei suuda nad enam inimestele kõiki seniseid teenuseid pakkuda.

13.04.2013

Audru volikogu kinnitas ühinemislepingu (Pärnu Postimees)

haldusreform | Avaldatud: 15. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

Audru vallavolikogu neljapäevasel istungil oli päevakorras Lavassaare vallaga ühinemislepingu kinnitamine ja haldusterritoriaalse korralduse muutmise taotlus, nimetatud omavalitsused on ainsad, mis maakonnas oktoobrivalimisteks vabatahtlikult ühinevad.

Ühinemise järel moodustub senisest 378,8ruutkilomeetrisest ligi 5500 elanikuga Audru vallast ja 8ruutkilomeetrisest ligi 500 elanikuga Lavassaare vallast ühine uus omavalitsus Audru vald ja kehtima hakkab selle sümboolika. Lavassaare valla senine sümboolika jääb kasutusele aleviku tähisena ja antakse hoiule kohalikule külaseltsile.Ühinemislepingu projekti tutvustati avalikel koosolekutel ja veebis. Audru vallavolikogu sai seitse vastuväidet ühelt vallaelanikult, Lavassaare vallavolikogu kolm ettepanekut Lavassaare külaseltsilt ja neli ettepanekut ühelt vallaelanikult.

Näiteks tahtis Lavassaare külaselts, et aktsiaseltsilt Tootsi Turvas ostetaks välja rabakontor koos juurdeehitusega ja sinna juurde kuuluv maa eesmärgiga anda vara tasuta kasutamise lepingu alusel pikaajaliseks kasutamiseks seltsile sinna rajatava muuseumi-külakeskuse jaoks. Samuti sooviti, et ühinemistoetust kasutataks Audru aleviku teeninduskeskuse uuendamiseks.

Audru vallavolikogu otsustas, et riigilt saadavat liitumistoetust kasutatakse vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seadusele ning arengukavast lähtudes planeeritakse tänavu Audru aleviku teeninduskeskuse rekonstrueerimine ja tuleval aastal Lavassaare lasteaia-algkooli renoveerimine.

Vallaelanike paremaks teenindamiseks moodustatakse piirkondlik teeninduspunkt Lavassaares.

Järgnevalt esitab Audru vallavolikogu ühinemisotsuse ja selle lisad Pärnu maavanemale ning taotleb valitsuselt Audru valla ja Lavassaare valla haldusterritoriaalse korralduse muutmist ühinemise teel uueks omavalitsuseks, Audru vallaks.

Saarde vallavolikogu otsustas oma aprilliistungil moodustada ajutise komisjoni ühinemisläbirääkimisteks Pärnu ja Viljandi maakonna naaberomavalitsustega. Saarde vald kui uus omavalitsusüksus moodustus 2005. aasta oktoobrisvalimistega Kilingi-Nõmme linnast, Tali ja Saarde vallast.

13.04.2013

Silvia Paluoja

Omavalitsusjuhid otsivad tõmbekeskustepõhisele reformile alternatiivi (Vooremaa)

haldusreform | Avaldatud: 15. apr. 2013 | Kommenteerimine suletud

13.04.2013

Palamuse vallavanem Urmas Astel tõi kolmapäeval omavalitsusliidus teoks saanud kohtumisel välja, et haldusreform on vajalik, kuid tundis huvi, kas tõmbekeskustepõhisele reformile on ka alternatiive. Ta nentis, et suurem ei saa alati olla parim ning tõi näiteks Tallinna linna kogu oma probleemipuntraga.

Regionaalministri omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner vastas, et taolisel juhul on õiguskantsler kinnitanud võimalust, et riik võtab osa omavalitsuste ülesandeid üle. “Kui pidada silmas gümnaasiumireformi, siis asi sinnapoole kisubki. Ma ei ütle, et õiguskantsler Indrek Tederi soovitus on haridusminister Jaak Aaviksoole seaduseks, kuid sarnasest loogikast nad lähtuvad. Küsimus ei ole omavalitsuse suuruses, vaid võimekuses. Iseasi on, kuidas seda saavutada.”

Viis vaest ei anna kokku üht suurt ja tugevat

Torma vallavanem Riina Kull tunnistas, et Peipsi piirkonna viis vaest omavalitsust ei anna ühinedes kuidagi kokku üht suurt ja tugevat. Sulev Valner tõi vastupidise näite kahest koos elavast pensionärist, kes saavad elektriarve maksmisega koos paremini hakkama.

Ühe alternatiivina tõi Saare vallavanem Jüri Morozov välja mõtte töötada välja teenuste standardid, mida inimesed peaksid kohalikust omavalitsusest saama. Teenustele peab olema ka rahaline kate. Ei saa nii, et omavalitsus leidku raha kust tahes.

Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna nõunik Ave Viks ütles, et kohalike omavalitsuste tulubaasi on kärbitud vaid korra, see juhtus 2008. aastal ja seda tehti tõepoolest kiirustades, sest kriis oli ukse taga. Jüri Morozov nentis, et alates 2008. aastast on valla eelarve igal aastal päris korralikult vähenenud. Ave Viks väitis, et põhjuseks on tasandusfondi maksete kahanemine, sest elanikke on lihtsalt vähemaks jäänud. Jüri Morozov tõi välja, et kui valla elanikud arendaksid ettevõtlust ja üksikisiku tulumaksu laekumine suureneks, kärbitaks kohe tasandusmaksete proportsiooni. Tema hinnangul pärsib taoline olukord igasugust arengut. Ave Viks tõi välja, et tegemist on tasandusmehhanismi põhimõtetega. Jüri Morozov märkis, et kohalikud omavalitsused peaksid olema jätkusuutlikud ning nende arendustegevus peaks põhinema normaalsetel alustel.

Teenuseid pakutakse kohalikele elanikele. Saare vallavolikogu liige Rita Kivisaar tõi välja, et Kääpalt saab hommikul bussiga maakonnakeskusse ja alles õhtul tagasi. Graafik peaks tihedam olema, inimene tahaks juba lõunaks koju saada.

Sihiks tõmbekeskustepõhine Eesti

Maakonna omavalitsusliitu jõudis neljapäeval regionaalministri kiri, kus kutsutakse tänavu 1. juuliks välja valima maakonna tõmbekeskusi. Nimelt käis regionaalminister Siim Kiisler 2012. aasta sügisel välja kuus võimalikku mudelit ning soovis teada, millises suunas peaks edasi liikuma. 45 protsenti ministrile sügisel vastanud omavalitsusliite, maavalitsusi ja ka omavalitsusi tunnistas, et reforme on vaja, kuid ei eelistanud ühtegi konkreetset väljapakutud mudelit. 37 protsenti vastanutest eelistas tookord tõmbekeskuste-Eesti mudelit ning praeguse olukorra säilitamist pooldas neli protsenti. Minister on välja valinud tõmbekeskuste-mudeli ning soovib sellega edasi töötada. Sügiseks peaks valmima haldusreformi raamseadus. Kõik selleks, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised toimuksid juba suuremates ja tugevamates omavalitsustes.

Regionaalministri omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner ning nõunikud Taavi Linnamäe ja Ave Viks selgitasid ministri reformiplaane kolmapäeval Kasepääl.

Tõmbekeskusteks peab omavalitsusreformi projektijuht niisuguseid kohti, kus inimesed oma igapäevaelus liiguvad, poes, tööl, koolis, kultuuriüritustel käivad. Enamasti on need maakonnakeskused, kuid mõnes kohas on neid mitu. Jõgevamaal on eri uuringutest välja tulnud kolm keskust. Lisaks keskustele selgitatakse välja ka nn tugi-toimepiirkonnad.

Projektijuht usub, et tõmbekeskus suudab ka töökohtade looja ja ettevõtluse soodustamise seisukohalt võimekam olla.

Jaanipäevaks tuleb kokku leppida

Valner peab reformi eesmärgiks kvalitatiivselt uut taset omavalitsuste võimekuses just inimeste poolt vaadates ning et toimepiirkond oleks loogiline ning kattuks omavalitsuse territooriumiga. Kui praegu täidavad omavalitsused neile seadusega pandud kohustusi kohati väga valikuliselt, vastavalt võimalustele ning võimetele ja kohapealsele pädevusele. “Võimekus peab tõusma uuele tasemele, et kõik omavalitsused suudaksid neile pandud kohustusi hästi täita,” rõhutas Valner.

Veel annaks projektijuhi hinnangul vallamajade pidamise, konkureerivate tegevuste ja investeeringute pealt kokku hoida eeldusel, et see raha jääb piirkonda.

Ta kinnitas, et ministeerium ei tule Jõgevamaa Omavalitsuste Liidule ütlema, millised tõmbekeskused peavad olema, vaid loodab, et meie omavalitsusjuhid suudavad selle jaanipäevaks kokku leppida.

Juba 1997. aastal tegid tolleaegse valitsuse ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare ettepaneku vähendada omavalitsusüksusi kahe kolmandiku võrra. 1999. aastal pakkus siseminister Tarmo Loodus välja 70-130 omavalitsuse allesjäämise. Pidurit tõmbas sellele protsessile 2001. aastal Reformierakond.

Kuu aja jooksul sõidab regionaalministri meeskond läbi kogu riigi. Kohtumine Jõgevamaa omavalitsustega oli järjekorras kolmas, varem on käidud Rapla- ja Tartumaa omavalitsusjuhtide ees.

HELVE LAASIK