Kas ilma omavalitsusreformita uluvad kümne aasta pärast väljaspool Tallinna ringteed hundid ning elutegevus on koondunud ainult Soome lahe kallastele? Ei. Kuid sama kindlalt võib öelda, et kui suur osa tänaseid omavalitsusi jätkab valitud vaikse hääbumise kursil, siis on kannatajad eelkõige kohalikud inimesed, kirjutab regionaalminister Siim Kiisler.

Omavalitsussüsteemi kaasajastamise vajaduse ütles 1998. aastal Postimehes selgelt välja reformierakondlane, toonane regionaalminister Peep Aru: „Vabatahtlik periood ei saa kesta igavesti. Minu arvates võiks see kesta kuni 2002. aasta korraliste valimisteni. Sellel momendil peaks riik olema valmis enda initsiatiivil ülejäänud vajalikud ümberkorraldused läbi viima.“

Sellest ajast on möödas 15 aastat. Autode arv ja liikumise kiirus – oluliselt suurenenud. Teede olukord – kõvasti parem. Internet ja mobiilside – luksuskaubast on saanud igapäevased töövahendid. Ja kui vaadata täna põldudel töötavaid traktoreid ja kombaine, on selge, et põllumajanduses vajatakse kordades vähem töökäsi kui toona. Muutunud on elustiil, liikumisvõimalused ja rahvastiku paiknemine, kuid omavalitsuste arv on jäänud enam-vähem samaks.

Ometi räägitakse täna paljudes väikestes omavalitsustes: „Me  saame täna hakkama.“ Tõsi ta on – hing püsib hädavaevu sees, kuid rohkemaks jaksu ei ole.
Ja selle tulemuseks on, et midagi olulist teha saab järjest vähem ning üha suurem osa omavalitsuse ressursse läheb oma kangelasliku hakkamasaamise tõestamiseks. Kelle huvides selline „kangelaslikkus“ on? Kindlasti mitte kohalike elanike huvides.

Soomes käib tuline debatt haldusreformi ja omavalitsuskorralduse üle ning argumendid – nii poolt kui vastu – on Eesti omadega sarnased.  Aga on üks põhimõtteline erinevus – kui meil räägitakse sellest, kuidas me täna hakkama saame, siis Soomes käib debatt ümber selle, kuidas saada hakkama 20 aasta pärast.

Kui ma tulin neli aastat tagasi välja haldusterritoriaalse reformi seaduse eelnõuga, oli peamine vastuargument: liiga ruttu, ei jõua. Ka nüüd räägivad oponendid, et 2017 on oluliste otsuste jaoks liiga lähedal.

Kohaliku halduse korrastamine ei peaks olema Eestis ühe erakonna ristisõda teiste vastu, otsused peaks olema erakondadeülesed. Need peavad üle elama nii sügisesed kohalikud kui kahe aasta pärast toimuvad parlamendivalimised. Praegu on pinnas otsuste tegemiseks soodne.  Ma ei näe põhjusi, miks peaks erakonnad vastu seisma otsustele, milles on kohapealsed liidrid ise kokku leppinud.

Andres Laisk, Saue vallavanem

Äripäev tõi 19.03 lugejani kaks seisukohta. Viimsi abivallavanem avaldas levinud mõtet, et  riik võiks omavalitsustele raha juurde anda. Äripäeva arvamustoimetaja vastas, et küsida oskavad kõik: tema tahaks näha, et ka omavalitsused ise midagi ära teeks, looks töökohti, meelitaks maksumaksjaid.

Raha riigi piires ühest taskust teise tõstmine lisatulu ei tekita. Praeguse halduskorralduse juures kõiki omavalitsusi ülal pidada ei ole mõistlik, parem on suunata raha vajaduspõhiselt ja valdkonnapõhiselt.

Pikemaajalises perspektiivis võiks maksukorraldust küll muuta, aga seda mitte eesmärgiga jagada raha riigi taskust omavalitsuste taskusse ümber, vaid pigem selleks, et mitmekesistada omavalitsuse tulubaasi komponente, siduda need lahti majandustsüklitest ning võimaldada omavalitsustel rohkem oma tulubaasi kujunemises kaasa rääkida. Viimane eeldab, et räägime vähemalt 10 000 elanikuga omavalitsustest, alla selle ei ole omatulude eelise ärakasutamine võimalik.

Äripäev arvab, et omavalitsused peaksid kaasa rääkima töökohtade loomises ja leidma võimalusi luua töökohti, meelitada maksumaksjaid. Millised on üldse omavalitsuse võimalused seda teha? Ettevõtlus eeldab ressursse, omavalitsus saaks pakkuda eelkõige maad ja tööjõudu. Kehtivate reeglite kohaselt on omavalitsusel võimalik riigilt maad saada ainult ühiskondlikuks otstarbeks, ettevõtluse jaoks maa leidmine eeldab selle ostmist, osal juhtudel on õnnestunud see ka saada päranduseks või tehtud riigiga soodsaid ebareeglipäraseid kokkuleppeid. See ei peaks nii olema. Maa on ressurss, mida omavalitsused võiksid saada vabamalt kasutada.

Tööjõud on nagu muna ja kana küsimus. Kui ei ole tööjõudu, ei ole suuremal ettevõttel võimalik piirkonda siseneda. Ja kui ei ole töökohti, liigutakse uutele jahimaadele. Raske ütelda, kas siin on midagi 20 aastat tagasi maha magatud. Võimekamad ja suuremad omavalitsused oleks kindlasti suutnud rohkem ära teha, aga see on tagantjäreletarkus. Selge on see, et tühjaks jäävate maapiirkondade taasasustamine on märksa keerulisem ja kallim, kui oleks olnud  tugevate piirkondlike tõmbekeskuste väljaarendamine.

Omavalitsuste võimalused töökohtade loomisel piirduvad turunduse, invsestorsuhtluse  ja heal juhul looduslike eeldustega. Esimene on kõlav, aga suure raha meelitamiseks liiga pehme, viimases kaasa rääkida on aga keeruline.  See ei puuduta eriti Harjumaad,  kus töökohad niigi tekivad ja tööjõud koondub.

Lihtne arvutus näitab, et  kui valda kolib pere, kus mõlemad vanemad saavad Eesti keskmisest palgast 10-20 % kõrgemat palka, siis arvestades omavalitsuse kulusid kooli ja lasteaiakohtade loomisel ning vastutust sotsiaalkulude katmisel, tasub ühe lapsega pere omavalitsusele heal juhul n-ö ära põhikooli lõpuks, kahe- ja kolmelapselised pered jäävad aga lootusetult „punasesse“.  On vastutustundetu ütelda, et see on omavalitsuse probleem. Lapsi on eestluse püsimiseks vaja, eriti veel eeldades, et need lapsed ka kunagi Eestisse tööle jäävad Praegu toetab riik järelkasvu emapalgaga poolteist aastat, edasine jääb omavalitsuse mureks.

Omavalitsuste tulubaasi suurim komponent on tulumaks, mida on valitsus lubanud järk-järgult vähendada. Nii ei saa tahta, et tulubaas suureneks. See on Harjumaa omavalitsuste finantseerimismudeli suurim probleem, sest Tallinna  lähivaldadesse kolijate peremudel on vähemalt seni olnud keskmisest lapserohkem. Investeeringute tegemine on teenuste pakkumiseks vältimatu. Suutlikus püsib praegu nende  põlvkondade baasil, mille juured ulatuvad nõukogudeaegsesse beebibuumi ja varasemassegi aega.

Ei ole mingit mõtet abstraktsel tulude ümberjagamisel. Kuid Harjumaa vajab püsimiseks ja arenguks teistsuguseid regionaalpoliitilisi meetmeid, raha investeeringuteks, koolideks ja lasteaedadeks. Ja pikemaajalises perspektiivis, kui meil on alles ainult tugevad omavalitsused, tasuks olla avatud tulubaasiga seotud  maksudiskussioonile ja mõelda, kuidas suurendada omavalitsuste omatulu, mis on praegu Euroopa keskmisega võrreldes tühine, ning vähendada nende sõltuvust ühest tululiigist, mis on tundlik nii majandustsüklite kui ka valitsuste otsuste suhtes. Omavalitsused vajavad stabiilsust.

Vilja Kiisler, arvamustoimetaja

Viimsi abivallavanema Jan Trei kirjutis peegeldab ehedalt Eesti vallajuhtide mõtteviisi. Anna aga raha, riik! Anna rohkem, sest meile ei piisa sellest, mis me juba saanud oleme. Iroonilisel kombel on küsija Eesti ühe jõukama valla juht.

See on muidugi tore, kui vallajuhid oma valla õiguste ja rahakoti eest seisavad, aga kuni see seisneb ainult riigi poole vaatamises – muutke seda seadust, muutke teist, et me rohkem raha saaksime – pole mingit tegelikku muutust loota.

Eelmise aasta novembris saatis Euroopa Komisjon Eestile kirja soovitustega, kuidas järgmise perioodi miljardeid kasutama võiks hakata. Kohas, kus räägitakse kohalike omavalitsuste teenuste arendamisest, sotsiaalsetest tagatistest ja arengust, seisab ka selline müstiline soovitus: „Struktuurifondide vahendite eraldamisele peaks eelnema struktuurireform, mis võimaldab kohalikul tasandil paremini osutada kvaliteetseid teenuseid.”

Suurus pole kriteeriumiks

Seda, et kasutatakse sõna „peaks” ja eelnevates lõikudes nimetatakse, et tegemist pole konkreetselt eeltingimusega, vaid soovitusega, oleks vaja lahti seletada. Kuna ka rahandusministeeriumi ametnikud ei saanud väga täpselt aru, kas see tähendab siis seda, et osa rahast ei ole võimalik hakata kasutama enne avalike teenuste reformi, küsiti komisjoni käest täpsustust. Eesti Päevalehele teadaolevalt laekuski eelmisel nädalal sellele vastuseks e-kiri, mis üldjoontes kinnitas komisjoni seisukohta: kui teenuste reformi ei tehta, siis osa eurorahast n-ö lahti ei lähe.

Komisjon ei pööra tähelepanu omavalitsuste suurustele, vaid sellele, et teatud teenused peaksid olema tagatud. „Igasugune investeering põhineb eeldusel, et rahastamise tulemusena saavutatakse oluline arenguhüpe toetatavas valdkonnas,” kinnitas Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik Katrin Höövelson Eesti Päevalehele. „Euroopa Komisjoni jaoks on oluline, et struktuurivahenditest tehtavad investeeringud aitaksid lahendada Eesti ees seisvaid olulisi probleeme ning oleksid jätkusuutlikud,” selgitas Höövelson diplomaatiliselt, miks taoline nõue kirja pandi.

Höövelson pööras tähelepanu ka sellele, et tegelikult tegi Euroopa Komisjon juba eelmisel aastal Eestile konkreetse soovituse parandada omavalitsuste rahanduslikku jätkusuutlikkust ja tõhustada teenuste osutamist kohalikul tasandil, pakkudes omavalitsustele tugevamaid ühinemis- ja koostööstiimuleid. Eestile anti kokku viis soovitust. „Selle soovituse kiitis heaks Euroopa Liidu nõukogu ehk kõigi 27 liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid, sealhulgas Eesti peaminister. Vastuseks sellele ja teistele soovitustele esitab Eesti valitsus aprilli lõpuks reformikava, kus on muhulgas ära näidatud soovituste alusel tehtud muutused,” ütles ta.

Stiimul ühinemisteks

Rahandusministeeriumi asekantsler Ivar Sikk nentis, et tõepoolest käsitletakse seoses euroraha kasutamisega teenuste kvaliteedi parandamist nii kohalikul kui riigi tasandil. „Selle järgi ei avane omavalitsuste osutatavate teenuste rahastus enne, kui on kokku lepitud ülesannete jaotus keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel,” ütles ta, kuid lisas, et alati on olnud raha saamise eelduseks võimekus ning nii see ka jääb. „Liitmisi ei saa keegi dikteerida, kuid investeeringud arengule kaasaaitamiseks võivad omavalitsustele olla üheks stiimuliks. Samas pole eelpositsioonis seatud tingimuseks kohalike omavalitsuste arvu muutmist.”

Riigikantselei strateegiadirektori asetäitja Märt Loite kinnitas, et läbirääkimised käivad ja Eesti peab komisjonile vastama, kuid et kohalike omavalitsuste korraldus „ei ole eeltingimuseks”. „Komisjon on soovitanud raha suunata kohaliku tasandi teenuste kvaliteedi arendamisele ning luua stiimuleid vabatahtlikuks ühinemiseks või koostööks, mis on olnud ka valitsuse kindel suund,” ütles ta ning rõhutas, et lõplikud kokkulepped sõlmitakse sügisel.

Ükskõik, kuidas Eesti komisjonile vastab, on komisjon võtnud suuna, et teatud teenuseid tuleb arendada ainult kohtades, mis on jätkusuutlikud. Kui eelmise eelarveperioodi jooksul anti võimalus omavalitsustel taotleda eurotoetusi umbes 1,2 miljardi euro ulatuses, siis uuel perioodil saavad raha ainult sellele kriteeriumile vastavad omavalitsused. Võrdluseks võib tuua näiteks gümnaasiumivõrgu muutmise – regionaalministri ja haridusminister Jaak Aaviksoo koostöös valminud dokument lubas kandideerida väga konkreetselt ainult omavalitsustel, kus on teatud arv õpilasi. Ehk siis tegelikkuses on võimalik taolise „diskrimineerimise” käigus sisuliselt toetada omavalitsuste ühinemist.

Kui suur summa on löögi all?

Rahandusministeeriumi andmetel maksti 2007–2012 KOV-dele välja 500 miljonit eurot. „Kokku on perioodi 2007–2013 vahenditest (mida kasutatakse 2015. aastani) otseselt kohalikele omavalitsustele suunatud toetusmeetmete Euroopa raha suurus u 850 miljonit eurot, millele lisaks rahastatakse teistest meetmetest KOV-dele suunatud üksikprojekte (näiteks Tartu ümbersõit, Ülemiste liiklussõlm ja Tallinna trammiteed),” selgitas rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialist Mailin Aasmäe.

Kõige ehedam näide rahast, mis võiks jääda nii-öelda kinni, on kohalike teenuste arendamise meetmest makstud toetus – 2007.–2013. aastal on selleks mõeldud 144 miljonit eurot. Samas on kohalikel omavalitsustel olnud kasutada ka 425 miljoni euro ulatuses veemajanduse infrastruktuuri arendamise raha, 100 miljonit piirkondade konkurentsivõime tugevdamiseks jne.

Teenused või piirid

Harjumaa omavalitsuste liidu juht, Kose vallavanem Vello Jõgisoo lõpetab parasjagu pikka protsessi, mille tulemusel liituvad Kose ja Kõue vald. Ta teab omast käest, kui keeruline see protsess on. Ka tema hinnangul peavad omavalitsusjuhid aru saama, et väiksena ei suuda nad kõiki neid teenuseid pakkuda, mida omavalitsustelt nõutakse ja mida inimesed vajavad.

„Me näeme seda ju omavalitsustes ise ka, et üksi ei suuda väga hästi kõike teha,” rääkis ta. „Ka meil Kose ja Kõue liitumise puhul – üks inimene peab olema lastekaitsespetsialist, noorsootöötaja, haridusspetsialist ja pagan teab, mis veel. Sa võid talle maksta ka miljon eurot palka, aga ta lihtsalt ei jõua kõike seda teha. Seetõttu tulebki ühineda.”

Poolteist nädalat tagasi uue tegevuskavaga välja tulnud regionaalminister Siim Kiisler selgitas, et tõmbekeskuste ümber koondumine peakski teenuste pakkumist parandama, just nagu Euroopa Komisjon soovib.

„Kui KOV-d muutuvad tugevamaks ja ka suuremaks, saavad nad seniste „universaalsete” ametnike asemel palgata erinevaid spetsialiste. Üks inimene ei pea enam tegelema lastekaitse, sotsiaalhoolekande ja haridusküsimustega, vaid igale valdkonnale saab keskenduda oma ala spetsialist,” ütles ta.