Terve mõistusega tõmmatud piirid (Õhtuleht)

haldusreform | Avaldatud: 19. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Kas poleks mõttekas lähtuda haldusreformi läbiviimisel ammu toimivast LEADER-programmi piirkondade jaotusest, mis annaks omavalitsuste arvuks ca 40, küsib vaatleja Peep Tobreluts.

Hiljuti meediasse paisatud uudis tõi esikohale nn Tõmbekeskuste Eesti. Riik, milles täna on ligi paarsada valda ja kolm tosinat linna, peab liitma haldusüksuseid sedavõrd, et moodustuks 30-50 omavalitsust. Ja liitumise keskseks magnetiks on mingi tõmbekeskus. Teisele kohale jäi idee Eesti liita ajalooliste kihelkondade põhiselt – Kihelkondade Eesti.

Haldusreformi saagas lisandub iga päev uus lehekülg. Ajalehed avaldavad lugusid, näidatakse kaarte uute piirjoontega. Regionaalminister Siim Kiisler palkas Sulev Valneri haldusreformi projektijuhiks ja uute piiride joonistajaks. Kas varem polnud sellist inimest kes julgeks härjal sarvist haarata? Näib, nagu oleks värvatud muinasjutust tuttav poiss kes ütleks, et kuningas on alasti ja omavalitsuste arvu kahandamine viis korda on vältimatu. Eks me näeme, kuidas asjad arenevad. Esiliinil seisab projektijuht, kes teab ja ütleb, kas aga minister ka vastutab, seda näitab aeg. Igatahes on protsesside edenemiseks valitud targu pikk aeg, tervelt viis aastat. Selle aja jooksul on poliitvallas mitmeid valimisi ja muutusi, vahetuvad inimesed ja ka seisukohad võivad taas muutuda…

Kihelkondade aeg on möödas

Mõlemad ideed, nii võidukas Tõmbekeskuste Eesti kui elevust tekitanud Kihelkondade Eesti, on tekitanud palju arutelu.

Kui sadakond aastat tagasi oli tõmbekeskuseks kirik, siis kiriku ümber tekkinud kihelkond kujunes üsna omasoodu. Piire ei tõmmatud mitte joonlauaga, vaid otsustajaks olid suuresti loodus oma looduslike piiridega. Kui külasid lahutas lai ja veerohke jõgi või väin, suur soo või mets, siis teispool metsa või sood oli teine kihelkond, veidi teine keel ja kombed. Kihelkondade sisu ja struktuuri on uurinud folklorist Mikk Sarv, kes on kirikukihelkondade kaardimustrite, paigaomase keele ja kultuuri uurimisel pakkunud Eesti jagamiseks viis piirkonda: Rannamaa, Väinamaa, Metsamaa, Jõemaa ja Mäemaa. Seesugune jaotus on tänaseks leidnud kandepinda vaid Eesti Ökoturismi Ühenduse liikmetes, eesmärgiks Eestis leiduvat loodus- ja kultuuripärandi iseärasusi esile tuua.

Tänaseks on kihelkondade mõju taandunud. Kirikutest on saanud riikliku muinsuskaitse objektid koos tagasihoidliku kogudusega, ning eestlane on pigem uskmatu või muu uskumisega peale kirikliku usu. Looduslikud takistused on suuresti murtud, jõgedel sillad, sõidab (veel) rong ning riiki katab tihe teedevõrk. Muiste olid porised tavateed ja üle soode taliteed, täna aga hooldatakse teid nii suvel kui lumisel talvel. Võrrelduna kihelkondade kehtimise ajaga saab sõidukitega kümneid kordi kiiremini kohale sinna, kuhu vaid soovi. Kuid kes ütleb, kuhu inimene sõita soovib? Või kuhu kuuluda tahab? Ning milline on ühe või teise talu tõmbekeskus? Kas keegi üldse küsib seda inimeselt ühekaupa? Või tuleb loota esindusdemokraatiaga volitatud esindajatele? Otsustavad valitud ja nö pumba juures olijad. Kas omavalitsuse volikogus jätkub riigimehelikkust, nii et võimalik liitumine toimub kohaliku kodaniku heaks? Ja ega otsustajale ei löö võim pähe, kui muutustes ta enda sissetulek võib kannatada?

Valneri juhitavas haldusreformi projektis nähakse tulevikus kuni viitekümmet omavalitsust. Samas ei märgata seda, et samas suurusjärgus koondumine on juba ammu toimunud! Ja see on Eestimaal ilma suurema kärata juba ära tehtud. Selleks, et efektiivsemalt regionaalarengu rahasid jagada, moodustati 1991. aastal Euroopa Komisjoni algatusel Leader-programm. Tänaseks on olnud juba kolm perioodi: Leader I, Leader II ja Leader+.

Eestis alustati laiemas ulatuses Leader-lähenemise rakendamisega alles 2006. aastal. Maaelu arengukava aastatel 2007-2013 nägi ette, et Leader-meetme kaudu jagab riik kuni 10% arengukava eelarvest. See on ligi sada miljonit eurot, mis teeb keskmiselt aastas üle tosina miljoni euro kohalike tegevusgruppide osalusel jaotatavaid toetusi. Tänaseks tegutseb Eestis 26 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad ligi 99% maapiirkonnast. Tegevusgrupid korraldavad oma piirkonnas Leader-meetme projektitoetuste taotluste vastuvõttu kohaliku arengu strateegia elluviimiseks. Raha jagamist koordineerib Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ehk PRIA. Piirkonnad moodustati siis, kui raha saamise lootus oli veel õhkõrn, enne 2007-2013 perioodi. Kokku pandi enamvähem kokku sobivad omavalitsused kellel oli midagi ühist.

Uued piirid juba paigas

Nii on Eesti jagatud maaelu arendamise Leader-meetme piirkondadeks. Neist väiksemates piirkondades on kolm-neli valda, suuremates kuni 16 valda. Igaühes käib oma piirkonnasisene ja -keskne elu. Ennekõike teavitatakse üksteist toetusvõimalustest, koolitatakse külade eestvedajaid ning loomulikult jagatakse ja valvatakse toetusraha. Ikka selleks, et maaelu arendada.

Linnad on sellest mängust justkui välja jäetud. Aga kuna peenemad poed, kust maaelu arendamiseks traati ja värvilist paberit osta, asuvad suurtes linnades, siis materjalid ja ka tarkuse ostab maainimene ikka ja jälle sealt. Teiste sõnadega öeldes, maaelu arengu raha on vesi linnas tegutsevate äride veskile. Linnast saab palgata koolitajaid, projekteerijaid, ehitajaid ja muid oskajaid. Ka külamajade ehitamiseks vajalikud materjalid ning talude sildidki tulevad valdavalt linnast. Nii on Leader ütlemata tore asi. Kaude saavad kõik vähem või rohkem kasu.

Ent lõputus haldusreformi saagas on suurema tähelepanuta jäänud tõsiasi, et 26 Leader-piirkonda ja kuni paarkümmend linna annabki meile lihtsa liitmistehtega 40–50 suuremat üksust senise paarisaja asemel. Ehk haldusreformiks on uued piirid juba ammu paigas.

Leader-piirkondade moodustamisel 2000. aastate keskel kasutati üldjuhul tervet mõistust. Näiteks Kagu-Eestis olev Piiriveere ajab oma ida-piiriga kaasnevat asja. Roheline Jõemaa seob ühtseks Pärnu jõe ja selle harujõgede valgalal olevaid inimesi, ning seda tööd tehakse mõnusalt mitmes maakonnas.

Teisalt on alasid, kus Leader on moodustatud vaimuvaesemalt. Jõgeva-, Tartu- ja Valgamaa on jäänud suuresti harjumuspärase maakonna piiridesse. Ainult kaks R-nimelist valda, Rannu ja Rõngu, on Võrtsjärve piirkonna liikmeteks meelitatud ning nii tegutseb loogiline, suurima sisejärvega seotud valdade ühendus. Valgamaalaste alahoiuinstinkt ei lasknud omal ajal lahti ajaloolise Mulgimaa Valga-poolseid valdu, millest mulkidel on siiani natuke kahju.

Omavalitsus mitmetasandiliseks?

Vastukaaluks ühtlasele jaotusele eespool mainitud maakondades on ka mõni näide, mis esmapilgul kulme kergitama paneb. Näiteks on Võrtsjärve piirkonnas Võhma linn, aga ju siis on niiviisi hea. Ka Piiriveere muidu loogilises piirijoones on väike sakk, mille tekitab Võrumaa Partnerluskoguga liitunud Vastseliina vald. Muidu suurel Vastseliina vallal on Venemaaga ühist piiri vaid vähem kui viis versta. Seepärast on vähese piiri-mõjuga vallal kasulikum hoopis Võru või koguni Tartu-Tallinna suunas liituda.

Sellised kohad, kus loogika on takerdunud haldusüksuse piiri taha või ametnike hirmude küüsi, vajaks korrastavat kätt. Haldusreformi käsile võttes on toimivad Leader-piirkonnad väga hea alus. Neis kohtades, kus loogika aga kohendamist vajab, olgu see piiriäärsete piirkondade ühtsemaks joonistamine või Harjumaal kolme-nelja vallaga mikroalade suuremaks kohendamine, võiks sekkuda mingi jumalik vägi. Näiteks seesama regionaalminister oma projektijuhiga.

Aga lõpetuseks julgen arvata, et igasugune pliiatsiga tehtav kosmeetika ja joonimine on vaid pinnapealne tegelus. Riigil on igal tasandil vaja totaalset taaskäivitust ja hoopis teistsuguseid struktuure, uut hingamist. Riigil peab olema selgus, mida tuleb teha riigi, ja mida kohalikul tasandil. Järgmisena peab olema selge, kuidas nende ülesannete täitmist rahastatakse. Pole võimatu, et selgusega kaasneb järeldus, et kohalikke tasandeid võib olla rohkem kui üks. Näiteks kahetasandiline omavalitsus.

Ministri ja tema projektijuhi nägemus valdade ja linnade arvust saab olla haldusreformi tulemus, mitte eesmärk. Seni aga, kuni tehakse haldusreformi kohustuslikus, vabatahtlikus, tõmbekeskuste või mis iganes muus võtmes, ei lahenda see seda, kes kuipalju ja mille eest vastutab ning rahastab. Seda selgust on vaja tervikuna, meie riigis ja kohalikul tasandil.

UUS: Omavalitsusreformi seaduse väljatöötamiskavatsus on arutamiseks väljas

haldusreform | Avaldatud: 19. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Minister Siim Kiisleri ettepanek tõmbekeskustel põhinevaks omavalitsuskorralduse reformiks on nüüd vormistatud ka põhjalikuks arutelu alusdokumendiks koos viidetega paljudele varasematele teemakohastele uuringutele.

Valitsuse eelnõude infosüsteemis EIS on järgneva lingi alt kõigile huvilistele näha 12.03.2013 kooskõlastusringile saadetud omavalitsusreformi seaduse väljatöötamiskavatsus koos lisadega https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/1e1f8b43-ecbc-4c2d-91f6-8537b9f57c42

Väikevenna võimatu missioon (PM)

haldusreform | Avaldatud: 12. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Haldusreform on nagu «Reis ümber Eestimaa» lauamäng, kus mängijad peavad sageli mitu sammu tagasi astuma.

Läbi aegade on regionaalminister – oli selleks siis Peep Aru, Toivo Asmer, Jaan Õunapuu, Vallo Reimaa või nüüd Siim Valmar Kiisler –, kandnud mõttetu ministri kuvandit. Et kui koalitsioonipartnerid omavahel portfelle jagavad, siis see jääb ühele väiksematest vendadest.

Nii on antud selge signaal, et tegu on teisejärgulise ministriga, kelle põhiülesanne on käia külades ja linnades ebaolulisemaid uusehitisi ja üritusi avamas. Et ikka valitsus ministri näol kohal oleks. Selles mõttes oli eriti tubli minister Asmer.

Viis aastat regionaalministri portfelli kandnud Siim Valmar Kiisler (47) pole lindilõikajana erilist kuulsust kogunud, aga pole avalikkuse jaoks ka muid meeldejäävaid tegusid teinud. Populaarsete ministrite edetabelites on see tähendanud viimaseid kohti.

Tegelikult on regionaalminister Kiisleril (IRL) Eesti riigis päris suur võim. Tema alluvuses jagatakse miljardeid Euroopa eurosid regionaalarenguraha – paljugi sellest, mida külades, valdades ja linnades uut ehitada ja luua õnnestub, saab kaudselt või otseselt heakskiidu regionaalministrilt. Kui 15 aastat tagasi allus regionaalminister Arule kaks nõunikku ja üks sekretär, siis Kiisleri alluvuses töötab lisaks 70 ministeeriumitöötajale 15 maavanemat koos oma alluvatega ehk sajad riigiametnikud.

Seda võimusuurust teavad paraku põhiliselt need samad sajad alluvad. Avalikkus teab, et regionaalminister tähendab kõike muud kui regionaalpoliitikat. Pool aastat enne kohalikke ja poolteist aastat enne riigikogu valimisi on viimane aeg millegagi avalikkuse tähelepanu pälvida ning oma erakonna valijaile lootust anda, et haldusreform on endiselt IRLi üks unelmaid.

Igipõline haldusreform on nagu «Reis ümber Eestimaa» lauamäng, kus mängijad satuvad eriti sageli mänguruutudele, millel olles tuleb käik vahele jätta või mitu sammu tagasi astuda. Eriliseks teeb selle mängu varsti paarikümneaastane kogemus, et võiduka lõpuni ei ole kunagi keegi jõudnud.

Kõige ligemal sellele oli 2001. aastal siseminister Tarmo Loodus. Aga siis ütles rinna kummi ajanud Reformierakond tsurr! ja astus mängust välja ning pole siiani olnud valmis uuesti täringut veeretama.

Kiisler on juba korra oma ministriaja alguses 2009. aastal mänguvälja lahti rullinud ja oma mängureeglid eelnõuna valmis kirjutanud. Siis olid tema ideed päris radikaalsed ja oleks enamiku maakondi muutnud suurvaldadeks (25 000 elanikku ühes vallas). Osa maa- ja vallavanemaid astus toona uudishimulikult laua ligi. Paraku katkes mäng väga kiiresti.

Sel korral on Kiisler mänguvälja küll lahti tõmmanud, aga kutsub kohalikke tegelasi ja kohaliku elu asjatundjaid omalt poolt reegleid pakkuma. 67 ettepanekust koorus välja, et Eestimaa kaardil võiks 2017. aastal olla 30–50 «elust enesest» välja kasvanud tõmbekeskuste ümber koondunud kohalikku omavalitsust. Vähem radikaalne kui Kiisleri enda neli aastat tagasi pakutu ja umbes sama radikaalne kui Looduse-aegsed kõige radikaalsemad variandid.

Kas tublil töömehel, suure pere isal (Kiisleri peres kasvab viis last!), ustaval parteisõduril, kes valmis teiste eest nn musta töö ära tegema, jagub kirge, laia vaadet, otsustavust, et Eesti avalikus arvamuses haldusreformi toimumiseks vajalik pööre tuua? Et täringu ja nupud võtaks kätte isegi suur vend Reformierakond?

Peaministri partei pole praegu küll millegagi märku andnud, et nad oleks valmis langetama poliitilist otsust Eesti haldusjaotus otsustavalt ümber korraldada. Neil on huulil ikka vabatahtlikkuse mantra, mida nad oma valijaile kinnitavad.

Kui Kiisleril on tõesti siiras soov minna Eesti ajalukku regionaalministrina, kes reisi ümber Eestimaa esimesena lõpetab, siis peaks ta enda seest otsima välja selle noore ja vihase mehe, kes aastatuhande vahetusel Tallinna kesklinna vanemana Ottide, Vähide, Seppade ja Leppade korteriärile piduri peale tõmbas.

Kiisleri plaan jätaks Ida-Virusse viis-kuus omavalitsust (Põhjarannik)

haldusreform | Avaldatud: 12. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Kui regionaalminister Siim Kiisleri sel nädalal avalikkuse ette toodud omavalitsusreformi elluviimise kava peaks toetuse saama, jääks 2017. aastaks Ida-Virumaal praegusest 22 omavalitsusest alles vaid viis-kuus.

Kiiser soovib reformi läbi viia tõmbekeskuste mudeli alusel. See tähendab, et riik nimetab pärast maakondades toimuvaid arutelusid kogu Eesti peale 30-50 tõmbekeskust, kelle ümber toimub ühinemine. Uued omavalitsused on eri suurusega, kuid üldjuhul mitte väiksemad kui 10 000 elanikku. Tõmbekeskusteks liigitatakse neid kohti, kus suur osa piirkonna inimestest käib tööl või koolis ning kasutab sealseid avalikke ja erateenuseid. Eeldatakse, et omavalitsuse piires ei kuluks keskusesse autosõiduks rohkem kui pool tundi.

Ettepanekud augustiks

Kiisleri plaani järgi peaksid maakondade ettepanekud tulevaste omavalitsuste keskuste kohta laekuma tänavu augustiks. Seejärel algab sisuline ettevalmistus ühinemiseks ja uute omavalitsuste volikogude valimine peaks toimuma 2017. aastal.

Ida-Viru maavanema Andres Noormäe sõnul on tegu küllaltki keeruka ülesandega, sest erinevalt enamikust teistest maakondadest on Ida-Virumaal mitmeid tõmbekeskusi. Tema hinnangul on omaette selgeksrääkimist nõudev küsimus, kuivõrd tuleks omavalitsusreformi puhul siin peale puhtpragmaatiliste aspektide arvestada ka muid tegureid, nagu näiteks julgeolekupoliitilisi või kultuurilisi küsimusi. “Aga positiivne on, et ots on lahti tehtud, ja ootan asjalikke arutelusid,” sõnas Noormägi.

Viis omavalitsust

Arutelu hakatuseks visandas Põhjarannik, milline võiks maakonna haldusjaotus olla nelja aasta pärast. Arvestades minister Kiisleri kava tingimusi, panime kokku viis võimalikku omavalitsust, millest ühe puhul oleks vaja teha elanike arvus erand. Nimelt isegi siis, kui panna kokku kuus praegust lõunapoolset valda, jääks elanike arv viimase rahvaloenduse tulemuste põhjal alla viie tuhande. Samas on suurte vahemaade tõttu mõistlik teha keskus Iisakusse, mis jääks nende valdade keskele.

Kiviõli külge liitsime Püssi linna ja kõik lähikonna vallad: Lüganuse, Maidla, Sonda ja Aseri. Nii tuleb kokku üle 11 000 elaniku.

Loogiline on liita ka Narva ja Narva-Jõesuu linn. Sillamäe linnaga liituksid Vaivara vald ning selle territooriumi sees paiknevad praegused Kohtla-Järve pisi-linnaosad Viivikonna ja Sirgala.

Jõhvis moodustuks suur omavalitsus liitumisel Kohtla-Järve linnaosade Järve, Ahtme, Kukruse, Sompa ja Oruga ning lähikonna valdadega: Toila, Mäetaguse, Kohtla ja Kohtla-Nõmmega. Nii moodustuks ligemale 56 000 elanikuga omavalitsus ehk peaaegu sama suur kui Narva.

Jõhvi ja Kohtla-Järve kokku?

Kuigi selline tulevane haldusjaotus on puhtteoreetiline, ei ole siiski seatud tingimuste juures väga palju mänguruumi ka väga põhimõtteliselt teistsugusteks lahendusteks. Kõige tulisemaid vaidlusi tekitab küllap Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmine üheks omavalitsuseks.

Kohtla-Järve linnavolikogu esimehe Arne Berendseni arvates võiksid Jõhvi ja Kohtla-Järve koos ümberkaudsete valdadega moodustada ühe suure ja tugeva omavalitsuse. “Meie omavalitsused on juba praegu väga tihedalt seotud inimeste elu- ja töökohtade, aga ka ühistranspordi ja koolide kaudu. Ühinemisel jääks eeldatavasti vähemaks üksteise tegevuste dubleerimist ja ka investeeringuid tehtaks ratsionaalsemalt, sest kaoks vajadus üksteist üle trumbata,” sõnas Berendsen, kelle sõnul vajab siiski kaalumist, kas sellise omavalitsuse nimeks saab Jõhvi või Kohtla-Järve.

Samas kahtles keskerakondlasest Berendsen, et hoolimata pragmaatilistest argumentidest sellisest plaanist asja saab. “Kes ikka tahaks oma toolist loobuda,” märkis ta.

Sotsiaaldemokraadist Kohtla vallavanema Etti Kagarovi sõnul võiks kaaluda ka varianti, et Kohtla-Järve jaguneb kaheks suuremaks omavalitsuseks. Ühe keskuseks jääks Järve linnaosa, mille külge jääks ka Kukruse linnaosa, ning lisaks tuleksid Kohtla vald ja Kohtla-Nõmme vald.

Kaua vindunud

Ka IRLi kuuluva Iisaku vallavanema Avo Kiire arvates oleks viis omavalitsust maakonna jaoks täiesti normaalne ja loogiline arv. “Mida suuremad omavalitsused tekivad, seda parem. Olen juba ammu radikaalse variandi pooldaja. Poolikutel lahendustel pole mõtet.

Kui haldusreformi teha, siis ikka nii põhjalikult, et see midagi ka muudaks,” sõnas ta.

Samas ennustas ka Kiir, et selline reform kohtab tugevat vastuseisu. “Ükskõik millist ettepanekut ei tehta, on sel ikka nii palju vastaseid. Kui vaid vabatahtliku ühinemise peale lootma jääda, siis see sumbubki lõpuks sohu. Küll räägitakse, et aeg pole veel küps ja vaja veel-veel analüüse teha. Igasugu uuringuid on tehtud juba varsti kakskümmend aastat. Inimesi jääb omavalitsustes aina vähemaks, aga reform ei liigu sugugi paigast,” sõnas Kiir.

Omavalitsusreformi projektijuht, endine Maalehe peatoimetaja Sulev Valner, kes hakkab lähikuudel omavalitsusjuhtidega sõeluma, millised kohad jäävad tulevasteks keskusteks, loodab, et ühinemine ei toimu niivõrd sunni kui suunamisega.

“Ma loodan, et kohalikud inimesed jõuavad ise arusaamisele, milline haldusjaotus on nendele endile parim. Samas ei saa riigihalduslikust seisukohast jätta vajalikke ümberkorraldusi tegemata seetõttu, et üks vallajuht ei saa teisega läbi või on mõned nii-öelda vigased pruudid ehk omavalitsused, kellega keegi ei taha ühineda,” sõnas Valner.

Vallavanemad: tähtsad pole piirid, vaid reformi sisu (Valgamaalane)

haldusreform | Avaldatud: 12. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Selle aasta suveks peavad omavalitsused riigiga paika panema maakonna tõmbekeskused, et haldusreformiga alustada.

Siiani on olnud üks mõtetest, et liituvad Sangaste, Palupera, Otepää ja Puka vald. Sangaste vallavanem Kaido Tamberg arvab, et vallajuhtide taha ühinemine jääma ei peaks. Juhtroll peaks reformi ajal jääma aga riigile.

«Seda enam, et kogukondadel on põhjendatud umbusk riigi karglemise vastu ja saan inimestest täiesti aru. Vallajuhina leian, et ühinemist on vaja, aga ei meeldi mulle, et selleks on välja toodud populistlikud põhjused: räägitakse valitsemiskulude kokkuhoiust ja et vallad ei saa hakkama,» rääkis Tamberg. «Ei saa panna tuhande elanikuga vallale samasuguseid kohustusi nagu Tartule.»

Regionaalminister Siim Kiisleri ettepanek, et reform võiks kujuneda tõmbekeskuste põhjal, on Tambergi meelest parem kui varem pakutud. «Valgamaal on tõmbekeskused olemas,» ütles ta. Tema sõnul on karta, et mõnes teises kohas hakatakse neid kunstlikult otsima.

Samas pole Tambergi hinnangul oluline piiride joonistamine, kuivõrd reformi sisu. «Võib-olla on hea plaan, aga ma ei tea sellest rohkem midagi. Millised need tõmbekeskused on, kuidas protsess käib, kuidas ülesanded jaotuks? See on sama, kui keegi pakub mulle moosi, aga kui ma ei tea, mis seal sees on ja kuidas maitseb – mis ma ikka teda hindan,» rääkis ta.

Olulised ka ühised teenused

Puka vallavanem Heikki Kadaja on Tambergiga nõus, et loeb reformi sisu, mitte piiride paikapanemine. «Tuleb rohkem vaeva näha, kui vaid piire muuta,» ütles ta – lisades, et kõne alla võiks tulla ühiste teenuste loomine.

Suurte omavalitsuste valukoht oleks tema sõnul inimeste mittepääsemine otsuste langetamise juurde.

«Piiridest rääkimine on lihtsalt kõige atraktiivsem ja tüli tekitav teema – tegelikult peaks alustama mujalt. Tähtsam on mõelda, milleks inimesel haldusreformi vaja,» lausus ta. «Piiride muutmisest ei hakka raha kokku hoidma – see on enda ja teiste petmine. Raha kokkuhoid saab tulla vaid siis, kui nii-öelda ääre peal elavatele inimestele vähem vallateenuseid pakutakse, näiteks haridus- ja sotsiaalteenus lähevad kaugemale.»

Neljapäevasel kohtumisel, kus osalesid Otepää, Palupera, Puka ja Sangaste vallajuhid ja volikogu esimehed, oli ühinemisteema Tambergi sõnutsi põgusalt jutuks.

«Hoiame silma peal ja kui asi läheb aktuaalseks, hakkame kohe läbi rääkima,» lausus ta. «Meile on kõige tähtsam, millised meie ülesanded on ja kuidas need rahaga kaetud saavad. Olgem ausad – oleme näinud nii palju selleteemalisi algatusi, et ootame ära, mis selle taga on.»

Regionaalminister Siim Kiisler on seisukohal, et omavalitsusreformiga tuleb edasi liikuda samm-sammult, kaasates kõiki osapooli.

Edasi samm-sammult

«Samas tuleb olulised riiklikud otsused teha ja raamistik kokku leppida võimalikult kiiresti, et omavalitsustel oleks piisavalt aega ettevalmistusi teha,» rääkis ta.

Plaani kohaselt võtab Riigikogu seaduseelnõu koos tõmbekeskuste nimekirjaga vastu aasta lõpuks.

Seejärel valivad omavalitsused välja, millise tõmbekeskusega nad ühineda soovivad. Minister loodab, et 2017. aasta valimised tulevad juba uutes omavalitsusüksustes.

Maakondades hakkab protsessi vedama omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner, kes arutab omavalitsusjuhtide ja ekspertidega läbi ja lepib kokku, millised on iga maakonna tõmbekeskused.

Tõmbekeskuste Eesti 2017. aastal (EPL)

haldusreform | Avaldatud: 12. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Eesti Päevaleht uuris läbi maakondlikud arengukavad ja ennustab, milline võiks olla Eesti kaart 2017. aastal.

Eelmisel nädalal tõmbekeskuste põhist omavalitsuse reformi tutvustanud regionaalministri büroo pani mitmel pool inimesed kihama. Mõned vallajuhid lasid mõtte kohe põhja, mõni avaldas ajakirjanduse veergudel arusaamatust, mõne jaoks polnud mõte hea ainuüksi regionaalminister Siim Kiisleri nime pärast.

Meie kavatseme neid tuliseid vaidlusi aga edasi õhutada ja seetõttu joonistasime valmis kaardi, kuidas võiks välja näha Eesti haldusjaotus 2017. aastal. Selle jaoks otsisime üles ja vaatasime üle maakondlikud arengukavad, panime paika võimalikud tõmbekeskused, uurisime ümberkaudseid omavalitsusi ja nende ühendusi ning lõpuks vaatasime üle, mida on seni tõmbekeskuste kohta räägitud. Kõik kokku moodustus kolmeks-neljaks erinevaks kaardiks, mille lõplikku kontsentraati näete siin.

Mis on tõmbekeskus?

Kiisleri plaan on lühidalt selline: igas maakonnas valitakse omavalitsusliitude, omavalitsuste ja maavalitsuste koostöös 1–3 tõmbekeskust. Nende ümber asuvad omavalitsused otsustavad ära, kellega nad liituda tahavad. Kui need otsused on tehtud, siis annab valitsus ette ajakava, mis ajaks peavad muudatused tehtud olema.

Tõmbekeskuse kriteeriume paigas veel pole, kuid laias laastus on mõte selles, et on üks asula, kus ümberkaudsed elanikud käivad niikuinii kas tööl, koolis, sportimas või mõnd avalikku teenust kasutamas. Kiisleri plaan nimetab 30-minuti autosõidu kaugust ja vähemalt 10 000 elanikku.

Täismahus lugu ja EPLi joonistatud kaarti saate vaadata SIIT.

Sunniviisiline tõmme (Sakala)

haldusreform | Avaldatud: 8. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Suitseva haldusreformi lõkke taas leegitsema puhunud regionaalministril Siim Kiisleril on ees väga lai tööpõld. Seni pole ta veenvalt lahti seletanud sedagi, miks niinimetatud tõmbekeskuste Eesti väikestele valdadele hea oleks.

Täpselt kuu aega tagasi selgitas Viljandi maavanem Lembit Kruuse «Sakala» arvamusküljel, milliseid võimalusi tõmbekeskuste tugevdamine ja valdade ühinemine tema meelest pakub. Ühe näitena tõi Kruuse suure ühise rahakoti. «Väikese rahaga suuri, kuid tarvilikke plaane ellu ei vii. Seetõttu avanevad teatud võimalused ainult piisava suurusega omavalitsusele,» kirjutas maavanem.

Kuid nagu märgib tänases lehenumbris Karksi vallavanem Arvo Maling, on keskusest väikesi raamatukogusid, koole ja külamaju palju lihtsam sulgeda. «Karksi vald on kümne aastaga oma territooriumil investeerinud seitse miljonit eurot. Kui me kuulunuks näiteks Viljandiga ühte omavalitsusse, poleks siia jõudnud pooltki nii suurt summat,» leiab ta.

Omavalitsuste ühinemine pole Viljandimaale teadupärast võõras. Lõpusirgele on jõudnud rõngasvalla loomise protsess, mille üle võib põhjusega uhke olla. Kuid seda seepärast, et neli ühinevat valda jõudsid isekeskis järeldusele: üheskoos on parem edasi minna, sellest võidavad nad kõik.

Sunniviisiliselt vabatahtlik omavalitsuste liitumine tekitaks palju vastumeelsust ning põhjendatud oleks see üksnes siis, kui tegemist oleks väga õige eesmärgiga. Ent kui plaan oleks sedavõrd hea, peaks iga mõistlik vallajuht selle vajalikkusest niikuinii aru saama.

Praegu tundub neid omavalitsusjuhte, kes ministeeriumi plaani ei mõista, igatahes palju olevat.

Haldusreform nüüd või ei kunagi (Pärnu PM)

haldusreform | Avaldatud: 8. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Regionaalminister Siim Kiisler tuli välja konkreetse haldusreformikavaga, mille alustala on ”tõmbekeskuste Eesti“ mudel ja mille elluviimiseks on valminud piisavalt tihe, kuid mitte liigset kiirustamist eeldav ajakava. Tõmbekeskuste Eesti loomisel oleks tulemuseks omavalitsused, mis pole küll täpselt ühesuguse suurusega, aga mitte väiksemad kui 10 000 elanikku, ja liitumiste tulemusel jääks alles 30–50 uut omavalitsust. Tõmbekeskused, millega olemasolevad vallad võiksid liituda, selguvad kava järgi kohapeal läbi arutelude ja otsest sundi hakkab riik rakendama alles siis, kui kohalikul tasandil otsustada ei suudeta.

Kiisler on öelnud, et tõmbekeskuste mudeli populaarsus tuli talle üllatusena, aga ta ei pelga seda, et omavalitsused ei taha mingit otsust teha. Kindlasti võib praeguste valdade poolvabatahtliku, poolsunniviisilise tõmbekeskuste külge pookimise osas leida vastuväiteid, kuid ega see võrreldes teiste kõne all olnud variantidega midagi enneolematult halba või ebamõistlikku ole.

Esimese hooga pole ometi peaküsimus selles, milline Pärnumaa vald millise niinimetatud tõmbekeskusega liituma hakkab, kuigi mõelda võiks sellelegi, vaid selles, kas võimuliit tervikuna Kiisleri kavaga nõustub ja seda toetama asub.

Oletades, et Reformierakond laseb IRLil Kiisleri kaudu tegutseda, eeltöödega peale hakata ja maakondades töötunde aruteludele kulutada, ei saa siiski miski olla kivisse raiutud.

Ajakava järgi jõuab omavalitsusreformi elluviimise seadus riigikokku detsembris. Jõuab või ei jõua? Võetakse vastu või ei võeta? Vastused neile küsimustele ei sõltu paraku niivõrd haldusreformi vajalikkusest või soovist ääremaastumist peatada kui koalitsiooni tervisest ja otsustusjulgusest. Arutada, kaarte joonistada ja suhtedraamasid mängida saame nii või naa sel aastal küllaga.

Jüri Ratas: haldusreformil peab olema reaalne tulemus iga inimese jaoks (PM)

haldusreform | Avaldatud: 8. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Riigikogu aseesimees Jüri Ratas kiitis regionaalministrit haldusreformiga jätkamise eest, aga kutsub üles keskenduma ka omavalitsuste tulubaasile ja neile pandud ülesannetele.

Tunnustan regionaalminister Siim Kiisleri pingutusi ja arutelu algatamist. Haldusreform ei tohi olla mehhaaniline valdade ja linnade sundliitmine, vaid põhjalikult läbimõeldud protsess, mis aitab tõsta kõigi Eesti inimeste heaolu.

Ennekõike tuleb üle vaadata seadusega omavalitsustele pandud ülesanded ja nende vastavus omavalitsuste eelarvelistele võimalustele. Praegu ei ole kohalikel omavalitsustel võimalik oma rahalist olukorda märkimisväärselt kujundada ega suunata. Kohalikud maksud moodustavad kõigest ühe protsendi omavalitsuste eelarvelistest maksutuludest, ülejäänud 99 on riigijuhtide otsustada. See olukord on omavalitsuste autonoomia tagamise seisukohalt lubamatu.

Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu rõhutas juba 2012. aastal vastu võetud deklaratsioonis, et riigil tuleb taastada omavalitsuste tulubaas kriisieelsele tasemele ning tugevdada kohalike omavalitsuste otsustusõigust ja finantsautonoomiat.

Tamkivi: kui sundliitmine välistada, võib uus haldusreformi kava läbi minna (ERR)

haldusreform | Avaldatud: 8. märts 2013 | Kommenteerimine suletud

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Jaanus Tamkivi peab IRL-i uut tõmbekeskustele suunatud haldusreformi ideed mõistlikuks, kui sealt sundliitmine välja jääb.

Tamkivi ütles ERR-i uudisteportaalile, et tegemist ei ole uue ideega, ent kõige mõistlikumaga. “Kui tõesti midagi ümber korraldada, tuleks seda tõmbekeskuste teemat kindlasti jälgida. Kui liikumissuunad on ebaloogilised seoses kohaliku haldusreformiga, siis sellel ilmselt head tulemust olla ei saa,” lausus Tamkivi.

Regionaalminister Siim Kiisler (IRL) on öelnud, et uue kava puhul on tegemist kompromissiga IRL-i ja Reformierakonna nägemuste vahel, kus riik annab tõuke ja omavalitsused teevad oma valikud ise.

“Üks asi on teooria, mida rääkida, teine asi on see, mis hakkab praktikas toimuma,” ütles selle peale Tamkivi.

“Kõik liitumisotsused peaksid sündima läbirääkimiste käigus kohalikes volikogudes. Kui kohalik volikogu otsustab, et nad ei taha liituda ega ühineda ja keegi läheb seda koha peale vägisi tegema, siis mina seda praktikas ette ei kujuta,” sõnas reformierakondlane.

“Ma saan aru, et IRL-il see mõte (sundliitmise mõte – toim.) ikka on. /…/ Tänases koalitsioonis seda sundliitmise juttu kindlasti ei ole mõtet väga pikalt rääkida, see kindlasti ei kanna,” märkis Tamkivi.

Kui aga reformikava mõistlikult läbi töötada, kohalikul tasandil läbirääkimisi pidada, kaasates ka riigi esindajad ja kui kohalik volikogu lõpliku otsuse langetab, võib Tamkivi sõnul reform läbi minna.

Reformi ajakava kohta ütles Tamkivi, et tähtaegu on ennegi antud ja kõik sõltub poliitilistest kokkulepetest. Seni ei ole valitsus uut haldusreformi kava arutanud.