Tänase Äripäeva veergudel kajastatud vaidlus reklaamimaksu seaduslikkuse üle peegeldab ühiskonna vastuolulist suhtumist kohalikesse maksudesse, mis on olnud Eestile iseloomulik pikkade aastate jooksul.

Äripäeva meelest väärib kohalike maksude seadus kompleksset ülevaatamist. See eeldab põhimõttelist arutelu kohalike omavalitsuste tulubaasi kujunemise põhimõtete üle ehk laiapõhjalist seisukohavõttu, kui suur peaks olema omavalitsuste vabadus kohalikke makse kehtestada. Sellesse peaks ühtlasi kuuluma hinnang, missugune on omavalitsuste õigus, võimalus ja võimekus kohalike maksude kehtestamise kaudu oma tulubaasi suurendada. Eesti reaalsus on lihtsustatult esitades olnud see, et kui mõni suur omavalitsus – eelkõige Tallinn – kehtestab mõne kohalike maksude seaduses lubatud maksu, siis muudetakse kohalike maksude seadust nii, et võetakse see konkreetne maksuliik seadusest välja. Nii läks Tallinna müügimaksu ja paadimaksuga. Siinkohal pole küsimus selles, kas need maksud iseenesest on mõistlikud või kas nende Tallinnas kehtestamise eesmärk või viis oli õiglane. Fakt on see, et kohalike maksude seaduse kohaselt oli neid võimalik kehtestada – kuni need maksuliigid Tallinna (loe: Savisaare) ohjeldamiseks seadusest eemaldati.

Ettevõtja peavalu. Missuguseks kujuneb reklaamimaksu saatus, on tänaste andmete põhjal raske ennustada. Ent juhul, kui juristide argumendid osutuvad vettpidavaks ja vastuolu põhiseadusega tõendatavaks, võib reklaamimaks omavalitsusi veel tagantjärelegi „kummitama“ jääda nagu müügimaks Tallinna. Statoili ja Tallinna ettevõtlusameti vaidlus müügimaksu üle ootab praegu Euroopa Kohtu lahendit, Tallinna ähvardav nõue võib ulatuda kahe miljoni euroni. Selliseid pikaajalisi, mõlemale osapoolele kurnavaid ja kulukaid kohtuvaidlusi on mõttekam vältida juba seadusloome korras. Ettevõtjale on reklaamimaks praegusel kujul tõeline peavalu, mille rohu kohtu kaudu otsimine on igati loomulik. Reklaamimaksu määr ja kogumise kord on igas omavalitsuses erinevad ja see tekitab segadust. Üks omavalitsus tõstab reklaamimaksu määra korraga 25%, teine tõstab mõni teine kord ja teises ulatuses. Üks omavalitsus mõõdab reklaame sentimeetri täpsusega, teine kümnetes sentimeetrites. Üks omavalitsus küsib maksuraha ette, teine tagantjärele. Ja nii edasi. Tallinnas kehtiv kord maksu ette nõuda teeb sel perioodil plaanitust enam välireklaami kasutanud ettevõtja maksuvõlglaseks.

Seadus ajast maast. Kohalike maksude seaduse ajale jalgujäämist tõendab selles lubatud kohalike maksude loetelu pärast isikumaksu, kohaliku tulumaksu, paadimaksu ja müügimaksu kaotamist: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks. Mida tahapoole, seda vähem on sel nimekirjal tegemist reaalse eluga. Kuid seadus, ei peaks olema mõni intellektuaalselt huvipakkuv dokument või lõputute teoreetiliste arutelude allikas, vaid rakendatav ja toimiv akt, üheselt tõlgendatav kokkulepe ühiskonnas. Juba üksnes võimalike kohalike maksude loetelu näitab, et kõnealune seadus on ajale jalgu jäänud. Võimalikud tulevased vaidlused nt loomapidamismaksu üle võivad küll täita leheveerge, aga ei aita tegelikult ei loomapidajaid, omavalitsusi, ettevõtjaid ega laia avalikkust.

26.03.2014

See on mulle kuues kord esineda linnade ja valdade päeval. Mälu värskendamiseks lugesin oma eelmised kõned läbi. Ka põhjusel, et end täna siin mitte korrata. Aga pean kordama. Sest selgus, et kolm aastat tagasi, 2011. aasta veebruaris, ütlesin sõna-sõnalt nii, tsiteerin: “Loodan vaid, et pärast seda, kui valijad on 6. märtsil oma sõna öelnud, leiab uus Riigikogu koosseis ja uus valitsus meelekindlust viia lõpuni möödapääsmatu töö, millest viimased kümmekond ja enamgi aastat on vahelduva eduga vaid räägitud.” Jah, ma rääkisin vajadusest võtta ette, otsustada lõpuks ära ja viia ellu haldusreform. Tuleb tunnistada, et see lootus pole täitunud. Mistõttu kehtib jätkuvalt tõdemus, et tegemata haldusreform jääb refrääniks Eesti riigi tegematajätmiste laulus. Erakondadeülest kokkulepet haldusreformi vajaduse ning selle läbiviimise viisi üle jätkuvalt ei ole. Ma ei soovi lahata kõiki ja sageli puhtalt poliitilisi põhjuseid, miks see nii on. Aga see näib küll selge olevat, et viimane sellekohane tõsisem ettevõtmine, tõmbekeskuste kaudu omavalitsuste liitmine, jääb ära. Uus, mõne tunni pärast ametisse astuv valitsus soovib leida sellele probleemile teistsugust lahendust. Koalitsioonileping annab lubaduse, et järgmiseks aastaks töötab uus valitsus välja omavalitsusreformi kava, määratledes hakatuseks ülesannete jaotuse ja rahastamise korra. Mulle endale tundub see lähenemine mõistlik. Lihtsustatult tähendab see ju vastust küsimusele, kas meie eesmärk on luua rahvaarvu poolest ühesuurused, ent sisemiselt täiesti erinevad suurvallad, või toetab kogukondliku omavalitsemise ideed paremini individuaalsem lähenemine. Muidugi ei ole mõtet säilitada eraldi valdu, mis loogiliselt peaksid olema koos. Ega ka sunniviisil liita neid, kes kokku ei sobi. Ja muidugi ei saa kümne vaese valla liitmise tulemusel ühte rikast. Kui jõukuse loomine oleks nõnda lihtne, oleks see ammu tehtud. Mitte ainult meil, vaid ka Soomes ja Prantsusmaal. Asja tuum on ju selge: reform peab lähtuma elanike tänastest vajadustest, sealhulgas sotsiaalsest ja füüsilisest mobiilsusest. Üha vähemaks jääb neid, kes sünnivad, õpivad, töötavad, veedavad vanaduspõlve ja lõpuks surevad sellessamas linnas või vallas. Ühes eluetapis vajavad inimesed ennekõike lasteaedu, koole, perearsti, sportimise ja meelelahutuse võimalusi. Teises etapis ei saa elada seal, kus pole ravi- ja hoolekandeteenuseid. Transporti, politseinikku, kauplust, apteeki ja väikestki koosolemise kohta on tarvis igas eas ja igas kohas. Pole ka midagi halba selles, kui tavaliseks elumustriks kujuneb linnakodu töö- ja kooliajaks ning maakodu suviseks puhkuseks. Lisaks on üha enam seesuguseid töid, mis ei eelda iga päev kohale minekut. Vabas ühiskonnas ei saa inimesi sundida töö- ja elukohta valima. Riigi kohus on tagada, et neid valikuvõimalusi ikka oleks, ja rohkem kui Tallinn või Tartu või Soome. Mistõttu ka siin, nagu õige mitmes teises Eesti eluvaldkonnas, on võtmesõnaks paindlikkus. Omavalitsuse mõte seisab eelkõige kohapealsete küsimuste jõukohases lahendamises. Loodusseadustega ei ole mõtet võidelda. Võidelda ju võib, ent vaid lühikest aega, aga see on kulukas ja lõpptulemus on üldjuhul ette teada. Tallinnal ja Tartul ja mõnel teisel suuremal linnal paraku on rohkem raha ja jõudu kui enamikul teistel Eesti omavalitsustel. See lihtsalt on nii. Miks ei võiks ka seadused selle paratamatusega lõpuks arvestama hakata? Lepiks ehk lõpuks kokku, millist Eestit me tahame ja jõuame üleval pidada? Kas kehtivat halduskorraldust sisuliselt eiravat ja omasoodu kulgevat paari suurema keskuse Eestit? Või selle paratamatusega arvestavat, ent ka väiksemate ja kaugemate kantide omapära võimendavat Eestit? Vägisi ei hoia inimesi kohal ükski seadus. Eriti juhul, kui pole töökohti ning kui maksusüsteem ei motiveeri omavalitsusi töökohti looma. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja äsjane ettepanek siduda tulumaksu laekumine lisaks inimeste elukohale ka töökohaga on kindlasti arutamist väärt. Me võiksime seda teha paindlikult, arvestades tõsiasjaga, et suurematel keskustel, Tallinnal ja Tartul on siin paratamatu konkurentsieelis. Vägisi ei saa luua ega säilitada ühtki tõmbekeskust. Kui ei tõmba, siis ei tõmba ja kõik. Või kui enam ei tõmba ja koos sellega kahaneb elanikkond ja kaovad töökohad, siis peab sellele kohale jääma õigus ja võimalus pakkuda teistsuguseid avalikke teenuseid või teha seda varasemaga võrreldes kahandatud mahus. Teine suur küsimus on riigi ja omavalitsuse vaheline ülesannete jaotus. Kohati jääb mulle mulje, et Eesti on väga suur riik tohutute regionaalsete erisustega. Head sõbrad – kui saari mitte arvestada, siis sõidab Eesti ühest otsast teise ka halva ilmaga maksimaalselt nelja tunniga. Ja meid on jätkuvalt 1,2 miljonit inimest. Globaalse ja multikultuurse maailma, samuti enamiku suurriikide taustsüsteemis oleme üks üsna pisike ja seejuures üsna homogeenne küla. Mistõttu on vähemasti minul üha raskem aru saada, miks käib me üldharidussüsteemi administreerimine jätkuvalt kahel tasandil ning põhjustab sellest tulenevaid paratamatuid pingeid. Kooliharidus ei ole kohaliku elu küsimus. Haridus on riiklik küsimus, seistes oma tähtsuselt julgeoleku ja tervishoiu kõrval. *** Meil tuleb lõpuks leida ratsionaalsed, parimad ja miks mitte ka Eestile ainuomased lahendused. Lahenduste leidmise ning nende järgi tegutsemise aluseks on tahe näha asju teisiti. Ega ju asjata öelda, et kõik muutused saavad alguse möödapääsmatusest. Tõdemusest, et vanaviisi enam ei saa. Ehk see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Mulle tundub, et see hetk on kätte jõudnud nii omavalitsuste kui riigi ja kogu ühiskonna jaoks. Mistõttu ma kutsungi kõiki omavalitsusjuhte aktiivselt ja nõudlikult osalema riigi ja kohaliku võimu ülesannete tänapäevase jaotuse kokkuleppimisel. Kutsun üles vabakonda, küla- ja asumiseltse välja käima ideesid, milline võiks olla nende roll tulevases tööjaotuses. Saagu sellest plaanist eeloleval sügisel algava parlamendivalimiste debati keskne osa. *** Ja lisaks veel: ehk mõtleks natuke rohkem sellele, kuidas meie haldusreformi teha lähtudes 21.sajandi võimalustest. Pidage meeles, et suur osa meie praeguste valdade piiridest pärinevad mõisapiiridest, millest kunagi hiljem kujunesid vallad. Me elame praegu ajastul, kus suur osa teenuseid, mida inimene tarbib, lahendatakse või osutatakse elektrooniliselt. Kui meil on sellised võimalused, siis lähtugem ka uuest loogikast. Ma ei tea, kas keegi enam mäletab, kuidas oli vanast Nokia mobiiltelefonist leida üles näiteks aadressiraamat. See oli küllalt keeruline. Ja kui sa juhuslikult kasutasid Ericssoni mobiili, oli aadressiraamatu leidmisel hoopis teine loogika. Siis tuli Steve Jobs geniaalsele ideele, mis oli enneolematu telefonide puhul. Selle asemel, et lähtuda inseneri mugavusest, otsustas tema ehitada telefoni inimese enda soovide järgi. Sellest tuligi iphone, mille põhimõtet hakati kohe kopeerima kõikjal ning nüüd on enamikel inimestel Eestiski nutifon. Mis on selle erinevus vanadest telefonidest? Vanasti mõeldi asju nii, et oleks mugav firmale, mugav insenerile, mugav disainerile. Aga Steve Jobs võitis alati oma toodetega põhjusel, et tema lähtus tarbija, ostja, kasutaja soovidest. Nii ongi nutifonidel hoopis teine loogika. Need lähtuvad inimestest. Mida me võiksime teha oma haldusreformiga, on mitte mõelda, mis oli 300 aastat tagasi mõisnikele sobiv ja mida ta oli kokku leppinud oma naabermõisnikega. Võib-olla teeks oma haldusreformi nii, et see lähtuks tarbija, kodaniku, inimese soovidest ja vajadustest? Mitte nii, et kui elad Paides, pead ühe teenuse pärast sõitma Tallinnasse, teise teenuse puhul Tartusse, kolmandal korral Pärnusse ja kui oled kaitseväekohuslane, siis tuleb sõita Jõhvi. Selline loogika lähtub ikka ametkondade huvidest, mitte kodaniku ehk tarbija huvidest. Kui Eesti on juba e-riik ja meil on palju nutikaid lahendusi, siis ehk kasutaks neid ka selleks, et leida meie kodanikele, olgu siis Tallinnas või Abjas, mingeid teistsuguseid, kaasaegsemaid lahendusi. Ma soovin teile siin ilusat arutelu. – See more at: http://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/10001-2014-03-26-11-30-14/index.html#sthash.qK2tyjtI.dpufPresident Toomas Hendrik Ilvese kõne linnade ja valdade päeval Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses 26. märtsil 2014 –