Miks on ometi see ühinemiste teema nii keeruline? Miks ei seadusta riik omavalitsuse rahvaarvu vähimat suurust? Olen siin paljudega nõus, et riiki juhtivale Reformierakonnale pole tugev omavalitsus meeltmööda.

Vaadake, kui palju nad peavad energiat kulutama, et võidelda Tallinnaga, aga kui selliseid Tallinna-suguseid omavalitsusi oleks veel mitu.

Praegu sõltuvad väikevallad riigi rahaeraldistest ja on seepärast head partnerid, sest teevad kõik selleks, et riigijuhtidele meeldida ja oma rahanatuke kätte saada. Hea oleks saada ka kommiraha, mida samuti tublimatele jagatakse.

Samas on selline poliitika äärmiselt lühinägelik. Nõrk omavalitsus, kes ei suuda pakkuda teenuseid, kes ei suuda investeerida, kes ei suuda pakkuda toetusi ettevõtluse arenguks, jookseb rahvast tühjaks.

See on see, mis ongi viimastel aastatel massiliselt juhtuma hakanud. Kui Tallinna tasuta ühissõidukid suurendasid elanikke arvu veelgi, siis taipasid ka riigijuhid, et aeg on siiski tegeleda maaomavalitsuste tugevdamisega.

Heidaks siinjuures pilgu ajalukku. 1922. a andis vabariigi valitsus riigikogule omavalitsuste seaduse projekti, mis nägi ette omavalitsuse miinimumsuuruseks 2500 elanikku.

Juba tollal mõisteti, et väiksem vald ei suuda talle pandud kohustusi täita. Kahjuks jäi seadus riigikogus vastu võtmata. Sellel ajahetkel oli Eestis 400 omavalitsust. 1939. a omavalitsustereformi järel jäi alles 236.

Kirjutan peast ja võin arvudega eksida, kuid umbes nii see oli. Äkki oleks siit hea õppida, kuidas vajalikke reforme läbi viia?

Regionaalminister Kiisler, kes on ametis 2008. a algusest, tuli välja oma esimese ettepanekuga sellel teemal ehk tõmbekeskuste reformiga.

Nagu aru saame, läks selle ettevalmistamiseks aega rohkem kui viis aastat. Korralik töö seega. Kiitus talle selle eest, et ta mingigi ettepaneku tegi, aga kui hea see ettepanek on, on juba teine asi.

Mina kahtlesin ka pikalt, kas tõmbekeskuste mõte on ikka hea mõte. Üha enam hakkab see mulle siiski meeldima.

Igas omavalitsuses võiks olla üks suurem keskus, mis koondab endasse teenuseid ja loob kohapeal kliendibaasi teenindusettevõtete toimimiseks ja rahvahulga ettevõtluse arendamiseks.

Kiisleri kaardil on siiski üks viga. See ei arvesta kohalikku ajaloolist tausta ja rahva liikumisi. Kabinetivaikuses sirkliga ümber linnade tõmmatud jooned on meelevaldsed.

Tänasel Järvamaal on Paide teinud omavalitsustele ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi. Läbirääkimised on kahjuks soikunud, sest ettepaneku algataja pole seda vedanud. Eelmise aasta lõpul küsisid ettepanekuga liitunud omavalitsuste juhid Paide linnalt, mille taga asjad seisavad. Detsembris tuli tollase linnapea Kersti Sarapuu allkirjaga vastus, mille sisu oli lühidalt selline, et Paide tahab ikka linn olla ja linnapea ei ole küll nõus vallavanemaks hakkama.

No kas selline on ühe maakonnakeskuse vastus tema enda algatatud liitumisprotsessile? Maakonnakeskus, kes peaks vedama maakonnas protsesse ja oma aktiivsusega tõmbama kaasa ka teisi, on praegu Järvamaal maakonna arengu kõige suurem pidur. Ja mul on sellest nii kahju!

No millised siis on Järvamaa väikeste omavalitsuste alternatiivid? Albu vald tegi Ambla vallale ettepaneku koostööd laiendada ja koostöö sobivuse korral ka 2017. aastal liituda.

Koostööd parandada on kasuks mõlemale, kuid milline peaks see sündiv omavalitsus olema. Kus on see keskus ja mis kasu liitumine vastastikku toob? Selle koha pealt olen väga skeptiline.

Ambla vald pidas läbirääkimisi ka Tapa vallaga. Tapa linn oleks korralik keskus, aga kui liituda üle Järvamaa piiri, katkeks maakonnasisene koostöö, mis toimib praegu mitme teema puhul hästi.

See oleks kaasa toonud teistsuguseid probleeme. Siinjuures mahendaksin austatud maavanema kiitust nendele inimestele, kes tema sõnade järgi Ambla liitumisprotsessi vastu allkirja andes selle protsessi ka lõpetasid.

Esiteks lõppes see hoopis muudel põhjustel ja teiseks oleks kuu hiljem allkirju nagunii korjama hakatud, kuid vastastele oleks see liiga hilja olnud, sest nüüd said nad esitada ainult poolikut juttu sellest, kui halb kõik saab olema, jättes mainimata, mida head oleks liitumine kaasa toonud.

Aga et allkirjade kogumist vedasid reformierakondlased, siis on see ka mõistetav (vt loo algust).

Soovides lõpetada oma arvamusavaldust positiivses võtmes, pean tunnistama, et enamik Järvamaa väikevaldade omavalitsusjuhte on mõistnud siiski ühinemise vajalikkust ja arutlevad vaikselt tagatubades võimaluste ja arengute üle.

Kui Paide ei suuda käituda maakonnakeskusena, siis äkki valiks uue keskuse, kes suudab näha oma lävepakust kaugemale ja olla tõeline maakonna vedur.

Kulude võrreldavus ja läbipaistvus aitab omavalitsust efektiivsemalt juhtida

Mida enam elanikke omavalitsuses, seda lihtsam on võimalik saavutada säästlikku majandamist, mida vähem elanikke, seda keerulisem on valda efektiivselt juhtida. Statistika näitab, et alla 3000 elanikuga valdades on juhtimiskulude osakaal omatuludest keskmiselt 24 protsenti, 3000–5000 elanikuga omavalitsustes 20 protsenti ning üle 5000 elanikuga valdades ja linnades keskmiselt 16 protsenti. Ehkki see ei ole nii üksühene – et sääst tuleb, kui elanike arv kasvab –, on vähemalt võimalusi efektiivselt majandada suurema omavalitsuse puhul rohkem.

Kõike seda tuleb tähele panna ka aruteludes, kus on üles võetud omavalitsusreformi teema. Ehk tasuks ka meelde tuletada, et Eestis liigitatakse vallad, kus on üle 5000 elaniku, suurteks valdadeks. Soomes on praegu kavandamisel reform, mis seab valla elanike alampiiriks 20 000 elanikku. Isegi kui kõik meie väikesed ja keskmised vallad suudaksid ületada 4000 elaniku piiri, jääksid nad ikka neljakordselt Soome valla piirmäärale alla. Liiga pisikestes omavalitsustes ei ole eales võimalik elanikele konkurentsivõimelist teenust pakkuda.

Huvitav on muidugi tähele panna, et Eesti suuremate linnade seas kõigub juhtimiskulude osakaal omatuludest märgatavalt. Näiteks Narvas on see üle kahe korra suurem kui Tartus. See näitab, et rahvaarv üksi ei ole piisav tingimus säästlikuks majandamiseks.

Üks oluline eeltingimus efektiivsuse saavutamiseks omavalitsuste juhtimisel on kulude võrreldavus ja läbipaistvus. Omavalitsuse andmed jooksevad rahandusministeeriumi kokku ja neid saab üsna lihtsalt tabelitesse ja graafikutesse panna. On olemas täiesti piisavalt allikmaterjali, et kohalike valimiste eel saaksid valijad need huvitavad andmed välja otsida ja teha valimistel teadmistel põhinev otsus või esitada kandidaatidele küsimusi mitte õhust, vaid arvutist võetud andmetele tuginedes. See aitab kaasa, et volikogudesse ei jõuaks kohalikud poliitikud mitte ainult valimisreklaami mõjul, vaid oma roll oleks valimiskampaanias ka faktidel.

Tänases lehes avaldatavad andmed on viide sellele, et omavalitsusi saab palju säästlikumalt juhtida. See võimalus tuleb ära kasutada, sest rahvastik meil teadupärast vananeb ja kahaneb ja pole mõtet kasutada maksumaksja raha ülepaisutatud juhtimiskuludeks. Selle asemel peaks võtma suuna omavalitsuste säästlikuma juhtimise ja haldamise poole, et enam raha saaks kasutada sisulisele tegevusele – elanikele teenuste osutamisele.

Näiteid sellest, kuidas mõnesaja elanikuga omavalitsust õnnestuks hallata väikeste kuludega, tegelikult tuua ei olegi. Pisivaldade puhul on näha, kuidas nii sissetulek kui ka kulud võivad aastati üsna palju erineda.

Tabeli teises otsas, kus juhtimiskulud koormavad omavalitsuse maksumaksjat suhteliselt vähe, on Eesti mõistes suured omavalitsused. Parima tulemusega Ülenurme vallas Tartumaal on rahvaloenduse järgi 7751 elanikku, järgmistel kohtadel Tartu vallas 6991, Harjumaal Rae vallas 15 721 elanikku ning ka edasi on pilt suhteliselt samasugune.

Suurlinn Tallinn ei ole oma juhtimiskuludega küll kõige odavamate seas, kuid paremuselt 36. koht näitab, et mastaabiefekt ei kao ka küllaltki suure ja kuluka haldusaparaadi puhul. Pealinna juhtimiskulud on viimase viie aasta jooksul kõikunud 50–60 miljoni euro ümber aastas, olles näiteks 2012. aastal 54 861 000 eurot. See oli umbes üks kolmandik kõigist Eesti omavalitsuste juhtimiskuludest.

Teistest suurematest on Tartu linn viie aasta andmete järgi olnud juhtimiskulude ja omatulude võrdluse poolest Eesti omavalitsustest paremuselt 13. kohal, Pärnu linn 92. ja Narva linn alles 157. kohal.

Narva on kulutanud linnajuhtimiseks 27 protsenti omatuludest, Pärnu 21, Tallinn 16 ja Tartu 13 protsenti. Suhteliselt odavamalt juhitute seas on linnadest ka Keila, Viljandi, Haapsalu, Kuressaare ja Kohtla-Järve.

Nagu oodata võib, on juhtimine linnades keskmiselt suhteliselt odavam kui valdades, viie aasta jooksul oli linnades keskmine kulu 17 ja valdades ümmarguselt 20 protsenti omatuludest.

Juhtimiskulude alla käivad nii valla-/linnavalitsuse kui ka valla-/linnavolikogu kulud, rahanduspoliitika ja välissuhtluse kulud, personaliteenuste, planeerimise ning statistika, uuringute tellimise jt sellised kulud. Samuti arvestatakse sinna omavalitsuses avaliku korra, keskkonnakaitse, vaba aja korraldamise, hariduse, tervishoiu, sotsiaalse kaitse jt valdkondade haldamiseks tehtud kulutused.

Siinses ülevaates täheldatud mastaabiefekti on varem kirjeldanud ka rahandusministeeriumi ülevaated kohalike omavalitsuste eelarvete puhul. Viimane avaldatud ülevaade, mis käib 2011. aasta kohta, nimetab muu hulgas ka olulise põhjuse – et väikevaldades on võrreldes keskmise suurusega valdadega valitsemiskulude osatähtsus suurem.

«See on tingitud peamiselt sellest, et tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest peavad igal omavalitsusüksusel olema volikogu ning valla- või linnavalitsus,» märgib rahandusministeerium. «Kohustuslike institutsioonide olemasolu määratleb kõigi kohalike omavalitsuste jaoks minimaalsete vajalike baaskulude taseme, mis moodustab väiksematel omavalitsustel eelarves suurema osa.»

Kohalike omavalitsuste finantsandmeid kajastavas pilveteenuses riigipilv.ee toodud andmetest on ka lihtne näha, et juhtimiskulude osakaal ei seostu üksnes omavalitsuse elanike arvuga, vaid ka ääremaastumise riskiga. Ääremaaliste valdade puhul on kulunud viie aasta jooksul juhtimiseks neljandik omatuludest, ääremaastumise riskiga valdadel 24 protsenti, sellal kui omavalitsustel, kus ääremaaks jäämise ohtu pole, on see olnud 17–19 protsenti.

Tööjõuareaali järgi on kõige säästlikumalt suutnud end juhtida Tartu lähitagamaa vallad, kuhu kuulub selgelt ka parima tulemusega Ülenurme ja tabeli järgmine, Tartu vald.

Võrdluse koostamiseks on kasutatud riigipilv.ee-s olevaid omavalitsuste majandusandmeid ja sealset rakendust Läbipaistev Eesti Omavalitsus (LEO).

Ülenurme haldab odavaimalt

Kõige säästlikumalt juhitud Eesti omavalitsus on juhtimiskulude võrdluses Ülenurme vald Tartumaal, kus praegu on ametis 14 töötajat.

Viie aasta jooksul on Ülenurme juhtimiskulud moodustanud vaid seitse protsenti omatuludest – see tähendab kõvasti kokkuhoidlikumat haldust kui paljudes suurtes Eesti linnades.

Vallavanem Aivar Aleksejev tõdeb, et omavalitsuse juhtimiskulusid aitab väiksena hoida haldusaparaadi viimine miinimumini, samal ajal kui elanike arv on pidevalt kasvanud.

«Oleme Tartu linna magala või magamistuba, aga ma ei pea seda mõistet negatiivseks – magamistuba on ju kodus üks hea tuba,» sõnab Aleksejev.

See tähendab, et valla elanikeks on end rahvastikuregistrisse kandnud umbes 6300 inimest, ja kuna rahvaloenduse arv (kus inimestelt küsiti tege­likku, mitte registreeritud elukohta) oli 7751, on ruumi ka ametlikku elanike arvu veel märgatavalt kasvatada.

Vallavanem nendib, et on kaks asja, mis Ülenurme elanike ametlikku arvu seni kahandavad. Esiteks Külitse suvilapiirkond, kus hulk suvilaid on kohandatud aastaringseks kasutuseks, kuid valla elanikuks end neisse ei registreerita (kuigi näiteks lumelükkamist talvel vallalt oodatakse). Teiseks on hulk noori peresid, kus vähemalt üks lapsevanemaist on jäänud vähemalt teatud ajaks puhtmajanduslikul kaalutlusel ametlikult Tartu linna elanikuks, et saada seal makstavat lapsetoetust.

«Oleme üritanud olla konservatiivsed ja kokkuhoidlikud,» märkis Aleksejev. Vallal on 14 ametnikku, neist sotsiaaltöötaja poole kohaga, nii et töökohti on praegu 13,5.

«Sügiseks liituvad veel 18 omavalitsust, mille baasil tekib seitse uut – seega jääb pärast sügisesi kohalikke valimisi alles 215,» selgitas siseministeeriumi haldusreformi projektijuht Sulev Valner.

Näited pigem head

Valner ütles, et kuigi liitumine tasapisi toimub, on tempo liiga aeglane. Väikeste valdade võimekuse pärast täita neile pandud kohustusi tunneb muret ka Euroopa Komisjon. «Mingi reform tuleb varem või hiljem. Mida hiljem, seda radikaalsem see on,» sõnas projektijuht. Ühinemise poolt kõneleb Valneri sõnul ka see, et kõik senised näited on pigem head. «Kusagil ei ole pärast ühinemist teemaks võetud lahkulöömist.»

Et haldusreformiga jätkata, pakkus regionaalminister 2012. aasta sügisel välja kuus mudelit: minivaldade, omavalitsusliitude, kihelkondade, maakondade, tõmbekeskuste ning kahetasandilise Eesti mudel.

Küsitlusele vastas 67 ametiasutust ja eksperti, nendest 29 olid omavalitsused. Vastanutest 45% arvas, et reform on vajalik. 37% toetas tõmbekeskuste mudelit. «Järelikult on olemas soov liikuda tugevamate ja võimekate omavalitsuste suunas,» nentis Valner.

Seetõttu ongi regionaalministri võetud suund tõmbekeskuste põhisele reformile, mille eesmärk pole niivõrd omavalitsuste suurenemine, vaid pigem võimekuse tugevdamine.

Suurem on võimekam Projektijuhi sõnul suudab suurem ja tugevam omavalitsus toetada tõenäoliselt koolide jätkamist, ettevõtlust ja töökohtade loomist. Kasvab eelarveline võimekus, võimalus palgata paremaid spetsialiste ning taotleda projektiraha. «Mõttetult konkureerivate tegevuste ning investeeringute arvelt kokku hoitud raha saab suunata olulisele,» nentis Valner.

Valgamaa linna- ja vallajuhid ning maavanem olid päri, et haldusreform on vajalik. «Juba arengustrateegias on meil võetud suund välja kujundada kolm tõmbekeskust, seepärast toetangi tõmbekeskustel põhinevat reformi. Ei toeta aga maakonnaüleseid liitumisi,» sõnas maavanem Margus Lepik.

Tõrva linnapea Agu Kabrits oli mures suhete pärast keskvalitsusega. «Isegi praegu, kui meid on 226, sõidab keskvalitsus meist lihtsalt üle. Kui meid jääb 120, kes kindlustab, et meie hääl keskvõimuni kostub?» muretses Kabrits.

Vastukaaluks tõi regionaalministri nõunik Taavi Linnamäe näite Leedust, kus jäi alles 60 omavalitsust, mille juhid on praegu riigis arvamusliidrid, kellega valitsus tõsiselt arvestab.

«Suuremad on võimekamad ka oma huvide kaitsel suhetes keskvalitsusega,» lisas projektijuht Sulev Valner.

Vallavanemad Rain Ruusa, Tarmo Tamm ja Enn Mihailov avaldasid pahameelt, et siiani pole valitsus taastanud omavalitsustele eraldatavat masueelset tulumaksuprotsenti. Kurdeti ka kohalike teede hooldus- ja remondiraha vähesuse ning ajast ja arust maamaksumäärade üle.

Valga linnapea Kalev Hark lisas, et on reformi vajalikkuses veendunud, kuid selleks tuleb üle vaadata omavalitsuse ülesanded ja rahastamine, mis peavad käima paralleelselt. Veel lisas ta, et Valgast peaks kujunema tõmbekeskus nii põhja kui lõuna poole, mis toob endaga kaasa suurema rahavajaduse.

Ka Sangaste vallavanema Kaido Tambergi sõnul on rahastamismudel vananenud ega toimi ning vajab ülevaatamist.

Ettepanekud teretulnud «Kas arvate, et kui midagi ette ei võta, läheb rahastamine paremaks? Tehke ettepanekuid,» rõhutas nõunik Taavi Linnamäe. Ta lisas, et kui regionaalministril õnnestub viia parlamenti eelnõu, mis sisaldab kõikide maakondade kokkulepitud lahendusi, ei näe ta küll jõudu, kes selle vastu suudaks olla.

Valgamaa Omavalitsuste liidu juht Madis Gross ütles, et temal on kõige rohkem kahju, et algatus pole tulnud omavalitsustelt. «Räägime küll, et oleks vaja teha, aga ise tegema ei hakka. Kui keegi initsiatiivi näitab, on tuhat põhjendust, miks ei saa või miks ei taha,» nentis Gross. Ka tema on kolme tõmbekeskuse – Valga, Tõrva, Otepää – mudeli toetaja.

«Maakondade omavalitsustel tuleb 1. juuliks esitada maavanemale loetelu tõmbekeskustest, mille ta seejärel esitab regionaalministrile. Augustis peaks läbirääkimised tõmbekeskuste määramiseks tehtud olema ning selle aastanumbri sees peaks reformi raamseaduse eelnõu Riigikogus ka vastu võetama. Seejärel saavad omavalitsused valida, millise tõmbekeskusega liituda,» sõnas projektijuht.

Käimalükatud protsess peaks kaasa tooma selle, et 2017. aasta sügisel toimuvad valimised juba uutes tugevates omavalitsustes.

Mis siis takistab selgusele jõudmast, millisena peaks Eesti riigi territoriaalne haldusjaotus joonistuma, et sellega oleksid päri nii kodanikud (vallaelanikud) kui ka valitsejad ning see ei oleks poliitiliste mängude rekvisiidiks?

Piirkonnad on erinevad, kuid probleem paistab olevat üks: me oleme killustunud ja ei suuda oma kitsaskohtadest ega ka õnnestumistest kaugemale vaadata. Tänaseks on arengud piisavalt näidanud, mida üks omavalitsus peab omama ja mida on mõttekas kas sisse osta või naabriga koos teha. Eesti üldine tendents täna on linnastumine ja elatustaseme mahajäämus naaberriikidega võrreldes. Kahjuks või õnneks asume Põhja-Euroopas, kus need näitajad on meiega võrreldes valgusaastate kaugusel.

Selge on ju see, et me ei saa käega lüüa. Kõik ei sõida ära, enamus eestimaalasi tahab siin elada ja töötada. Vaja on hoomata Eesti võimalikke arenguid ka haldusterritoriaalselt, kuid seda ei saa teha ülevalt alla. See peab olema loogiline, vajaduste-võimaluste põhine.

Tänane praktika omavalitsuses näitab, et on kujunenud järgmine situatsioon (palun vabandust, kui kedagi riivab):

Valitsus lähtub riigieelarvest ja ütleb, et omavalitsustel on vahendeid küll; kui nad ei oska majandada ning ei suuda oma vahendeid piisavalt kokku korjata, vaadaku peeglisse. Olgu öeldud, et ega omavalitsustel ei ole võimalik enam omatulu teenida, valitsuskoalitsioon on viimastel aastatel need võimalused seadusandlust mugandades ära võtnud.

Kodanik ehk vallaelanik kirub vallavalitsust, et mis nad seal istuvad tagumikke laiaks, nagunii nad midagi olulist ei tee! Rünnakud foorumites ja avalikes kanalites on just sellise püstitusega.

Vallaametnik teeb oma igapäevast tööd, mida riik on talle seadustega pannud ja lisaks veel kohaliku kogukonna jaoks projektipõhist tööd ning õhtul lööb aktiivselt kaasa seltsielus. Enamjaolt on nad kõrgharidusega inimesed. Neist räägitakse vähe, kuid väikesele kogukonnale on nad väga vajalikud. Mida sellises olukorras teha?

Niisiis – lähteülesanne on olemas. Kui ollakse rahulolematud ja vallaelus ei ole mitme valimisperioodi jooksul midagi oluliselt muutunud, saame küsida, kas peaks ootama uusi valimisi või tegema selgeks, kui võimekad me oleme ja kas meie haldussuutlikkuses on probleeme?

Mida rahvalt küsida? Eks ikka arvamust, kas piirkond, kus ta elab, vastab tema nõudmistele või tuleb midagi oluliselt muuta.

Teen ettepaneku küsitlus läbi viia kõigis piirkondades, muidu ei lõpe manipulatsioon selle teema ümber ära. Meil puuduvad tegelikud lähteandmed kodanike poolt ja vallavolikogudesse valitud inimesed ei julge sellist otsust teha. Arvan, et neil ka ei ole selleks otsest mandaati.

Tulles tagasi algusesse, siis põhiline on Eesti haldussuutlikkus tervikuna. Me räägime Eesti riigi võimekusest valdkondi rahastada ja olla jätkusuutlik riik.

Me räägime riigieelarve tasakaalust ja õiglasest rahajaotusest. Siin ei ole tavakodanikel ega ka omavalitsustel muud sõnaõigust, kui osaleda valimistel ja oma kodanikukohust täites loota, et partei, kellele hääl antakse, hindab riigieelarve jagamisel head majandamistava enam kui erakondlikku maailmavaadet.

See, kuidas viimasel aastal on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium meie silme all toimetanud Estonian Airi, Eleringi ja Eesti Energiaga, ei kannata kriitikat. Sõna otseses mõttes on Eesti rahvale ja tarbijale häbenemata näkku sülitatud.

Kui haldusterritoriaalne reform näeks ette, et riigi majandamisel lähtutakse kõikide piirkondade huvidest (kaasamise hea tava, arengukavad) ja riigieelarve koostamine on selle lahutamata osa, siis saaks rääkida positiivsetest ilmingutest terviku osas. Kuid lihtsalt omavalitsusi liites, kui üldine arusaam riigikorraldusest jääb samaks, ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Need, kes soovivad ühineda, need saavad seda teha nii ehk naa. See on vallavolikogude tunnetuse küsimus.

Otsust kelleqaqi liituda ei ole teha kerge

Hetkel on Raplamaa Omavalitsuste Liidul koostöös Tallinna Ülikooli spetsialistidega käimas uuring ,,Raplamaa omavalitsuste jätkusuutlikkuse suurendamine nende konsolideerumise kaudu”.

Varem oleme koostanud ,,Raplamaa keskuste arengustrateegia”. Kindlasti on saadud targemaks ja lähenetud, kuid need on üldised dokumendid, mis näitavad mingisuguseid trende, kuid otsuse peab tegelikku olukorda hoomates tegema ikkagi omavalitsus ise.

Ma olen seda meelt, et sobivad piirkonnad, mis oma taustalt ja vajadustelt sobivad koostööd süvendama, peaksid seda kindlasti tegema. Samuti on piirkondi, kes peaks ühinemise osas oma sisemise võimekuse ära kaardistama ning parema tuleviku nimel ühise arengukava koostama.

Kuid ma ei ole rahul regionaalministri ja valitsusametnike käitumisega, kes tõstatavad küsimuse selliselt, et väikesed omavalitsused ei saa hakkama. Tihti ei ole oluline raha hulk, tulemuse annab oskus seda käsutada.

Selge on ju see, et me ei saa käega lüüa. Kõik ei sõida ära, enamus eestimaalasi tahab siin elada ja töötada.

Et kangetel mulkidel pole lootustki selles osas isekeskis kokkuleppele jõuda, nõudis Liiber ministri esindajalt imenippi, mis aitaks otsuse valutult langetada. «Andke meile hea nõu ja lõpetage taplus ära!» pöördus ta külalise poole, püüdmata küsimuses leiduvat irooniat varjata.

Kodusõda pole vaja

Nagu küsija ilmselt eeldas, jäi külaline ühese vastuse võlgu, öeldes, et pole siinsete oludega väga hästi kursis. Küll aga pakkus ta, et pärast haldusreformi elluviimist võib nii mõnessegi omavalitsusse jääda mitu keskust. «See ei pea tingimata olema kodusõja põhjus,» sõnas Sulev Valner ning ärgitas vallajuhte raskustest hoolimata ühinemisele positiivselt mõtlema.

Ühtlasi püüdis projektijuht kohalikke juhte veenda, et reformi pole kavas teha reformi enda pärast, vaid ikka selleks, et Eesti omavalitsused oleksid tulevikus ühtviisi võimekad, täitmaks neile asetatavaid kohustusi. Valneri arvates leidub ka praegu üksjagu palju valdu ja linnu, kes igas mõttes hästi toime tulevad, kuid pahatihti hingitsevad nende kõrval märksa jõuetumad haldusüksused.

Ehkki ükski kuulajaist ei söandanud Paistus reformiplaani pihta otsest verbaalset turmtuld avada, püüdis mitu neist Valnerit ebamugavate küsimuste ja märkustega konksu otsa tõmmata. Nii näiteks tuletas Abja vallavanem Peeter Rahnel meelde, kuidas Otepääga liitunud Pühajärve valla endine vallavanem oli televisioonieetris elanikelt mõni aasta varem tehtud liitumisotsuse eest pisarsilmi vabandust palunud, sest selle tulemusena kerkis päevakorrale kohaliku kooli sulgemine.

Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur rõhus jällegi enda juhitava omavalitsuse iselaadsele asukohale keset rabasid ja metsi, kus polegi võimalik otsustada, milline ümbruskonna linnadest võiks klassifitseeruda sealsete elanike tõmbekeskuseks. «Mõni käib tööl Põltsamaal, mõni Tartus, mõni Viljandis. Võta nüüd kinni, milline neist olulisim on,» rääkis vallajuht.

Rohkem kindlustunnet

Tarvastu vallavanem Alar Karu uuris omakorda, kas Tallinna käsulaudade järgi elluviidava haldusreformi asemel ei võiks riik motiveerida praegusi vallajuhte ja -ametnikke vabatahtlikult naabritega ühinema. Selleks pani ta ette anda kohalikele otsustajatele suuremad sotsiaalsed tagatised juhuks, kui nood liitumist soosides oma ametikoha peaksid likvideerima.

Valner Karule vastu ei vaielnud ning tõi näite Soomest, kus liituvates omavalitsustes kindlustatakse kõigile töötajatele amet ja sissetulek veel vähemalt viieks aastaks. «Tõsi, meil valitseva liberaalse mõttemaailma juures selline asi vist läbi ei lähe — vaevalt Jürgen Ligi sellega lepiks. Aga põhimõtteliselt saab igaüks aru, et oma kodukoha arengusse panustanud inimesed väärivad tunnustust,» lausus ta.

Võtke meid tõsiselt!

Nii nagu mullu Jõgevamaa omavalitsuste liiduga kahasse tehtud pöördumises, jäid Viljandimaa vallavanemad ja linnapead nüüdki kokkuvõttes seisukohale, et reformi vastu pole põhimõtteliselt vajadust võidelda. Küll aga on nende meelest selle otstarbekus kaheldav senikaua, kui ei võeta ette riigihalduse laiemat ümbertegemist ega vaadata kriitilise pilguga üle maavalitsuste rolli. Mis peamine: Tallinna poliitikud ja ministeeriumide ametnikud hakaku ükskord ometi omavalitsusi võrdsete partneritena võtma ning vallavanemate arvamusega arvestama!

«Ja rahastamine olgu selge ning stabiilne. Sellist asja ei tohiks lubada, et kui kellelegi Toompeal üks konkreetne linnapea ei meeldi, kannatagu terve riik,» rõhutas Suure-Jaani vallavolikogu esimees Arnold Pastak.

«Just! See on naeruväärne, kuidas aastast aastasse on tehtud kõikvõimalikke seadusemuudatusi puhtalt sellepärast, et Tallinna linna ja Savisaart karistada,» kiitis Kõo vallavanem Tarmo Riisk talle takka.

15 AASTAT

Haldusterritoriaalsest reformist on Eestis järjepanu räägitud 15 aastat.

• Esimest korda möönsid riigijuhid haldusreformi vajalikkust 1997. aastal, mil valitsustüür oli Tiit Vähi käes.

• Esimesed konkreetsed reformiplaanid töötas 2000. aastal välja Mart Laari teises valitsuses siseministri portfelli hoidnud viljandlane Tarmo Loodus.

• Seni on kõik reformiplaanid uppunud erakondlike poliitmängude sohu.

Allikas: «Sakala»

Mis sel koosviibimisel jutuks võeti ning millised meeleolud valitsesid, võib lugeda tänase lehenumbri neljandalt küljelt. Lühidalt kokku võttes tuleb paraku nentida, et kaks poolt ei suutnud omavahel asju palju selgemaks rääkida.

Kohtumised omavalitsusjuhtidega võiksid vähemalt teoorias hästi vilja kanda, kui ministeerium teeks konkreetsete arvutuste ja näidete varal selgeks, mida kaks valda ühinedes võidaksid ehk teisisõnu näitaks ühinemise präänikut. Praegu lähenetakse muudatustele moel, mis meenutab pigem väikeste valdade tagant piitsutamist, sest selgitustöö fookus on sellel, miks on haldusreform vaja nüüd ja kohe ära teha.

Endiselt on veenva vastuseta ka kaks ülitähtsat küsimust: kuidas ja miks õnnestub suuremal, ühinenud vallal paremini eurotoetusi saada kui kahel naabervallal eraldi ning kuidas aitab ühinemine piirkonnas ettevõtlust arendada? Kui need küsimused saaksid ammendava vastuse, oleks see suur samm üksmeele leidmise poole.